Jumala tundmine ja iseloom
Jumala tundmine, nagu see on ilmutatud Kristuses, on tundmine, mille peavad omandama kõik, kes päästetakse. See on tundmine, mis muudab inimese iseloomu. Ellu vastu võetuna loob see hinges Kristuse kuju. See on tundmine, mida Jumal oma lapsi omandama kutsub. Selle kõrval on kõik muu tühine ja tähtsusetu.
Kõikide põlvkondade jooksul ja kõikides maades on iseloomu kujundamise tõelised alused olnud samad – Jumala Sõnas sisalduvad põhimõtted. Ainus kindel ja ohutu reegel on teha seda, mida ütleb Jumal. “Issanda korraldused on õiglased” ning “kes nii teeb, see ei kõigu iialgi!” (Ps 19:9; 15:5) Just Jumala Sõnaga astus apostel vastu oma aja väärteooriatele, öeldes: “Sest teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud.” (1Kr 3:11) EGW “Apostlite teod”
Sõnas on valgus
Pühakirja ei tohi lugeda traditsiooni või inimeste spekulatsiooni tuhmis valguses. Samahästi võiksime püüda tõrvikuga päikesele valgust näidata, kui selgitada Pühakirja inimeste traditsiooni või kujutlusvõime abil. Jumala püha Sõna au esiletõstmiseks ei ole vaja maise tõrvikuvalguse kuma. Sõnas eneses on valgus – Jumala au ilmub ning selle kõrval on kõik teised valgused tuhmid. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Iga vaimuand on oluline
Jumal ei ole andnud kõigile sama tööharu. Tema plaan on, et mitmepalgelisuses oleks üksmeel. Kui Tema plaani uuritaks ja järgitaks, siis oleks Jumala töös palju vähem vastuolusid.
Ühes ihus on palju liikmeid, kuid kõigil liikmetel ei ole sama tegevus, vaid igaüks on töö täielikkuse seisukohalt oluline. “Sest ihu ei ole üks liige, vaid paljud liikmed. Kui jalg ütleks: “Et ma ei ole käsi, siis ma ei kuulu ihusse”, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? Ja kui kõrv ütleks: “Et ma ei ole silm, siis ma ei kuulu ihusse”, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? Kui kogu ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine? Kui kogu ihu oleks kuulmine, kuhu jääks siis haistmine? Aga nüüd on Jumal seadnud iga üksiku liikme ihu külge, nõnda nagu tema tahtis. Kui aga need kõik oleksid üks liige, kuhu jääks siis ihu? Nüüd on aga küll palju liikmeid, kuid üks ihu.” (1Kr 12:14-20)
“Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed. Ja Jumal on seadnud koguduses esmalt mõned apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks; seejärel tulevad imeteod, seejärel armuannid tervendamiseks, abistamiseks, juhtimiseks, mitmesugusteks keelteks. (1Kr 12: 27.28) Issand soovib, et Tema kogudus austaks iga andi, mille Ta on erinevatele liikmetele andnud. Hoidugem oma mõtete endale kinnitamisest ning ärgem arvakem, et teised ei saa teenida Issandat, kui nad ei tegutse samal tegevusalal kui meie. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Lõpliku valiku teed sina
Jumal ei sunni inimest lahti ütlema uskmatusest. Inimese ette on asetatud valgus ja pimedus, tõde ja vale. Ta peab otsustama kumba vastu võtta. Inimesele on antud võime eristada õigust valest. Jumal ei soovi, et otsustus tuleks teha hetke mulje ajel. Otsustada tuleb tõendite põhjal, hoolika Pühakirja ühe teksti võrdlemise põhjal teisega.
Kes uurib Piiblit palves, sooviga tunda tõde ja sellele kuuletuda, mõistab kirjutatut. Ta hakkab Pühakirja mõistma, sest “kui keegi tahab teha Tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast.” (Jh 7:17) EGW “Ajastute igatsus”
Omakasupüüdmatult töötades
Kasvame armus ainult siis, kui teeme omakasupüüdmatult just seda tööd, mille Kristus on meile määranud – kui püüame oma võimete kohaselt olla abiks ja õnnistuseks neile, kes vajavad abi, mida meie saame neile anda. Jõud tuleb harjutamisest; tegutsemine on just samasugune elutingimus. Need, kes püüavad kristlikku elu säilitada vaid Jumala armust tulenevaid õnnistusi passiivselt vastu võttes, tegemata midagi Kristuse heaks, sarnanevad neile, kes ainult söövad ega tee tööd. Nagu füüsilises, nii ka vaimses maailmas johtub tegevusetusest mandumine ja laostumine. Inimene, kes keelduks kasutamast oma jäsemeid, kaotaks peagi jõu neid kasutada. Samuti kristlane, kes ei kasuta Jumalalt saadud võimeid, pole mitte ainult võimetu kasvama Kristuses, vaid ta kaotab ka selle jõu, mis tal enne oli. EGW “Tee Kristuse juurde”
Kõigekõrgema täiuses
Paulus kirjutab efeslastele soovist, et vennad võiksid mõista kristlase eesõiguse suurust. Kõige ilmekamas keeles avab ta neile imelise väe ja tarkuse, mida nad võivad omada Kõigekõrgema poegade ja tütardena. Nad võivad saada “tugevaks Tema Vaimu läbi seespidise inimese poolest”, olla “juurdunud ja rajatud armastusse”, “mõista ühes kõigi pühadega, mäherdune on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus, ja ära tunda Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse.” (Ef 3:16-19) Ent apostli palve jõuab eesõiguse kõrgpunkti siis, kui ta palvetab,
Siin ilmutatakse kõrgusi, milleni me võime jõuda usu kaudu oma taevase Isa tõotustesse, kui me täidame Tema nõudeid. Kristuse teenete läbi on meil ligipääs Kõigeväelise troonile. “Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama?” (Rm 8:32) Isa andis Pojale oma Vaimu piiramatult ja meiegi võime selle täiusest osa saada. Jeesus ütleb: “Kui nüüd teie, kes olete kurjad, märkate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad.” (Lk 11:13) EGW “Suur võitlus”