Imepärane elu
Imepärane elu täidab kogu loodust – elu, mis hoiab ülal lugematuid maailmu terves mõõtmatus universumis; elu, mis peitub pisikeses suvetuules lendlevas putukas; elu, mis annab lennuhoo pääsukesele ja toidab kaarnaid; elu, mis paneb pungad õide puhkema ja õied vilja kandma.
Seesama loodust ülalhoidev vägi tegutseb ka inimeses. Südame tööd juhtivad seadused, mis reguleerivad elu voolamist kehas, on sellesama vägeva Targa seadused, kellel on õigus inimhinge üle kohut mõista. Temast lähtub kõik elu. Vaid kooskõla Jumalaga aitab meil leida tõelist elu. Kõik Tema loodud olendid kogevad sama elu, mida hoiab alles Jumalalt tulev elujõud; elu, mida saab elada kooskõlas Jumala tahtega. Tema füüsilistest, vaimsetest või moraalsetest seadustest üleastumisega viime endid välja kooskõlast universumiga. …
Sellele, kes õpib tõlgendama looduse õpetusi, avaneb kogu loodus; maailmast saab õpik ja elust kool. Inimese ühtsus looduse ja Jumalaga, Jumala seaduse ülivõimsus ja patu tagajärjed ei jäta puudutamata mõistust ega vormimata iseloomu. EGW “Usk, millest ma elan”
Julgustav mõttetera
Issand on vägev abimees. EGW “Elu tänasel päeval”
Olukorrast olenemata
Olukorrad võivad lahutada sõpru, mäslevad merevood võivad meie ja nende vahel rulluda. Kuid mitte ükski asjaolu ega mitte ükski vahemaa ei saa meid lahutada Päästjast.
Ükskõik kus me võime olla, on Tema meie paremal käel aitamas, hoolitsemas, toetamas ja lohutamas. EGW “Tervise teenistuses”
Selgitav tsitaat Piiblist
“Ja ometi oled sa meie keskel, Issand! Meile on pandud sinu nimi, ära jäta meid maha!” (Jr 14:9b)
Head mõtted
Lunastaja armastus seob südamed üksmeeles kokku. EGW “Ajastute igatsus”
Head mõtted
Vaimu viljad, mis valitsevad südant ja kontrollivad elu, on armastus, rõõm, rahu, pikkmeel, kaastundlik süda ja alandlikkus. Tõelised usklikud käivad Vaimus ning Jumala Vaim elab nende sees. EGW “Usk, millest ma elan”
Tsitaadid armastusest Pauluse kirjades kogudustele
Piiblis Pauluse kirjades kogudustele on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme, milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb ning kuidas Jeesus armastab meid. Meie eesõiguseks on sellele armastusele vastata.
- Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. (1Kr 2:9)
- Tunnetus teeb suureliseks, aga armastus ehitab. (1Kr 8:1)
- Aga kui keegi armastab Jumalat, selle on Jumal ära tundnud. (1Kr 8:3)
- Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud. (Ef 2:4)
- Käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale. (Ef 5:2)
Usaldus raskustes
Jumal juhtis heebrealased mägedevahelisse orgu mere kaldal, et nende päästmise kaudu näidata oma väge ja alandada Jumala rahva rõhujate uhkust. Jumal oleks võinud nad päästa ükskõik millisel viisil, kuid Ta valis sellise tee, et karastada nende usku ja kinnitada nende usaldust Temasse. Rahvas oli väsinud ja hirmunud, kuid kui nad poleks Moosese käsu peale liikvele läinud, poleks Jumal saanud avada nende ees teed.
Astude sõna otseses mõttes vette, väljendasid nad usku Moosese kaudu esitatud Jumala sõnasse. Nad tegid kõik võimaliku ja siis lõhestas Iisraeli vägev Jumal nende jaoks mere ning valmistas neile edasimineku tee.
Selles läbielus peitub suur õppetund kõigi aegade jaoks. Kristlase elus on sageli ohte ja näib, et kohustusi täita on raske. Kujutlusvõime maalib pilte eelolevast ähvardavast hukkumisest ning seljataga varitsevast orjapõlvest või surmast. Ometi lausub Jumala hääl selgesti: “Minge edasi.” Me peaksime sellele korraldusele kuuletuma ka siis, kui meie silmad ei suuda pimedusest läbi näha ning kui meie jalgu uhuvad külmad lained. Edasiminekut tõkestavad takistused ei kao niikaua, kui kõhkleme ja kahtleme. Need, kes kavatsevad sõnakuulelikuks hakata alles siis, kui kõik ebakindlus kaob ning ainuski ebaõnnestumine või lüüasaamine ei ähvarda, need ei hakka sõnakuulelikuks iialgi. Uskmatus sosistab: “Oodakem, kuni takistused kõrvaldatakse ja nähtavaks saab selge tee.” Usk aga kutsub meid julgelt edasi minema, lootes kõik ja uskudes kõik.
Pilv, mis oli egiptlaste jaoks pimedus, oli heebrealaste leerile heledaks valguseks, ujutades oma säraga üle nende ees avaneva tee. Sarnaselt kogeb uskmatu Jumala juhtivust kui pimedust ja lootusetust, Jumalat usaldav inimene aga näeb selles valgust ja rahu. Jumal võib juhtida meid küll läbi kõrbe või mere, kuid Tema tee on alati kindel tee. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Elu kui tunnistus
Üks kõige edukam moodus võita inimlapsi Jumalale on Tema iseloomu jäljendamine igapäevases elus. Meie mõju teistele ei sõltu nii palju sellest, mida ütleme, vaid kes me oleme.
Inimesed võivad arvustada meie mõttelaadi ja trotsida seda, nad võivad eitada meie üleskutseid, kuid omakasupüüdmatu armastusega täidetud elu on tunnistus, millele ei saa vastu vaielda. Põhimõttekindlal elul, millele on omane Kristuse alandlikkus, on vastupandamatu vägi. EGW “Ajastute igatsus”