Pole vist eriti palju inimesi, kes on looduses näinud metsise, tedre või nepi mängu. Mängivad isaslinnud ja mängu eesmärk on emastele muljet avaldada, et sobiv paariline leida. Eks inimestegi seas kohtab sellist “mängu”, kuid siin on ampluaa märksa laiem ja ei hõlma mitte ainult maskuliinsemat poolt. Sageli otsitakse tähelepanu ka lihtsalt tähelepanu enese pärast. Kes uhkeldab oma autoga, kes mingi ekstreemse tegevusega, kes veel millegagi. Kummalisel kombel võib ahvatlust silma torgata kohata ka religiooni valdkonnas. Mäejutluses räägib Jeesus Kristus näiteks andide jagamisest ja palvetamisest, mis teenis eesmärki näida oma kaaslastest pühamana. Mida Jeesus sellisest “muljetamisest” arvas, sellest õpime hingamispäeval 24. augustil kell 11.00 Põltsamaa Adventkoguduse jumalateenistusel. Kõik on oodatud!

Igavene Jumal, Jehoova, on maailma otste Looja. Tema ei väsi ega tüdi… Tema annab väsinule rammu ja jõuetumale palju jõudu!» «Ära karda, sest mina olen sinuga, ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal, ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind õiguse parema käega!» «Pöörduge minu poole ja laske endid päästa, kõik maailma ääred, sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole!» Sellest kuulutab loodus ning hingamispäeva eesmärk on hoida neid tõdesid alati inimmeeles. Kui Jehoova käskis Iisraelil pühitseda Tema hingamispäeva, ütles Ta: «Et need oleksid märgiks minu ja teie vahel, teadmiseks teile, et mina olen Jehoova, teie Jumal!» (Jes.40,18-29; 41,10; 45,22; Hes.20,20).

Hingamispäeva korrati Siinail antud käsus, kuid seda päeva ei seatud sisse Siinail. Iisraeli rahvas oli sellest teadlik enne Siinai mäe juurde jõudmist. Kui mõned inimesed teekonnal Siinaini hingamispäeva pühadust rikkusid, noomis Jehoova neid: «Kui kaua te tõrgute pidamast minu käske ja käsuõpetusi?» (2.Ms.16,28).

Hingamispäev ei antud ainult Iisraelile, vaid kogu maailmale. Sellest kõneldi inimestele Eedenis ja nii nagu kõik kümme käsku, on see alati kehtiv. Käskude kohta, mille hulka kuulub ka neljas käsk, ütles Kristus: «Kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest.» Sest nii kaua, kui püsivad taevas ja maa, meenutab hingamispäev alati Looja väge. Siis, kui Eeden jälle maa peal õilmitseb, austavad kõik Jumala püha päeva. «Hingamispäevast hingamispäeva» tulevad uue maa elanikud «mu ette kummardama, ütleb Jehoova» (Mat.5,18; Jes.66,23).

E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”

Kristus ütles: “Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid” (Mk 2:17). Aus süda on selline, mis alistub Püha Vaimu veenmisele. Ta tunnistab oma süüd ja tunneb vajadust Jumala halastuse ja armastuse järele. Tal on siiras soov õppida tundma tõde, et sellele kuuletuda. EGW “Kristuse tähendamissõnad”

Meil ei ole võimalik teada, millised on Jumala armulised eesmärgid meie suhtes, kuid tõotuste kaudu, üksnes tõotuste kaudu õpime tundma, mida Ta on valmistanud neile, kes Teda armastavad. Nagu lilled omastavad Jumala aruka korralduse alusel pidevalt maast ja õhust aineid, et areneda puhasteks ja kauniteks pungadeks ja õiteks ning rõõmustada meeli oma lõhnaga, nii saab olema ka meiega.

Me võtame Jumala tõotustest kogu rahu, lohutuse ja lootuse, mis areneb meis rahu, rõõmu ja usu viljadeks. Neid tõotusi oma ellu võttes anname need alati teistele edasi. Võtkem siis need tõotused omaks. Need on nagu Jumala aia kallihinnalised lilled. Need on mõeldud selleks, et äratada lootust ja ootusi ning juhtida meid kindlale usule ja usaldusele Jumalasse. EGW kiri nr 27

Jumal on köitnud meie südame enda külge paljude tõendite abil nii taevas kui maa peal. Ta püüab ennast meile ilmutada nii looduse kui ka kõige sügavamate ja õrnemate maapealsete sidemete kaudu, mida inimsüda eales võib tunda. Kuid need esitavad tema armastust siiski puudulikult. Kõigist antud tõendeist hoolimata suutis headuse vaenlane inimeste meeli sedavõrd pimestada, et nad tundsid Jumala ees hirmu, pidasid teda karmiks ja halastamatuks. Saatana abiga tekkis inimestes kujutelm Jumalast, kelle peamiseks omaduseks on range õiglusenõudmine, kes on vali kohtunik, karm ja nõudlik võlausaldaja. Ta kujutas Loojat olendina, kes jälgib inimesi valvsate silmadega, märkamaks nende vigu ja eksimusi, et nende üle siis kohtuotsus langetada. Ning just selle tumeda varju kõrvaldamiseks ja maailmale Jumala piiritu armastuse avaldamiseks tuligi Jeesus inimeste keskele.

Jumala Poeg tuli taevast, et ilmutada Isa. “Keegi ei ole Jumalat iialgi näinud. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud” (Jh 1:18). “Ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada” (Mt 11:27). Kui üks jünger küsis: “Issand, näita meile Isa,” vastas Jeesus: “Nii kaua aega olen ma teie juures ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas sa siis ütled: näita meile Isa?” (Jh 14:8.9).

Jeesus tuli head tegema, tuli tervendama kõiki, keda Saatan rõhus. Oli terveid külasid, kus ühestki majast ei kostunud enam haigete oigeid, sest Jeesus oli seal käinud ja haiged terveks teinud. Tema töö tunnistas jumalikust salvimisest. Armastus, halastus ja kaastunne avaldusid igas tema teos; ta süda pöördus õrna osavõtlikkusega inimlaste poole. Ta võttis enda peale inimolemuse, et küündida inimeste vajadusteni. Ka kõige vaesem ja madalam ei kartnud temale läheneda. Õnnistegija kütkestas isegi väikeseid lapsi, kes armastasid ta põlvedele ronida ning üksisilmi vaadata tema mõtlikusse, armastust peegeldavasse näkku.

Jeesus ei hoidunud ütlemast tõde, ent lausus seda alati armastuses. Rahvaga suhtlemisel avaldus tema sügav peenetundelisus ning lahke tähelepanelikkus. Iialgi ei öelnud ta vajaduseta ainsatki karmi sõna, kunagi ei valmistanud ta õrnale hingele tarbetut valu. Jeesus ei pahandanud inimestega nende nõrkuste pärast, rääkis aga tõde alati armastuses. Ta häbimärgistas silmakirjalikkust, uskmatust ja ülekohut; kuid lausus isegi oma teravamad noomitused, pisarad hääles. Õnnistegija nuttis Jeruusalemma, armastatud linna pärast, mis keeldus vastu võtmast teda – Teed, Tõde ja Elu. Nad hülgasid tema, oma Päästja, aga tema suhtus neisse kaastundliku õrnusega. Terve ta elu oli täis enesesalgamist ja tähelepanelikku hoolitsust teiste eest. Jeesuse silmis oli iga inimene väärtuslik. Kuigi ta säilitas alati jumaliku väärikuse, ei takistanud see õrna hoolitsusega iga Jumala perekonnaliikme poole alla kummardumast. Igas inimlapses nägi ta langenud hinge, kelle päästmine oli tema elu eesmärk.

Selline on Kristuse iseloom, mis avaldus tema elus. See on Jumala iseloom. Isa südamest tulvavad inimlastele Kristuses avalikuks saanud jumaliku kaastunde vood. Jeesus, õrn ja kaastundlik Päästja, oli Jumal, “avalikuks saanud lihas” (1.Tm 3:16).

E.G.White’i raamatust “Tee Kristuse juurde”