Hingamispäev pühitseti loomisel. See päev anti inimesele siis, kui «hommikutähed üheskoos hõiskasid ja Jumala pojad tõstsid rõõmukisa.» Maal valitses rahu, sest maa oli kooskõlas taevaga. «Jumal vaatas kõike, mis Ta oli teinud ja vaata, see oli väga hea» ning Ta puhkas, tundes rõõmu lõpetatud tööst (Iob.38,7; 1.Ms.1,31).

Jumal «õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda,» s.t. eraldas pühaks otstarbeks. See tähistas loomistöö mälestust ning rääkis Jumala väest ja armastusest. Kiri ütleb: «Tema on mälestuse seadnud oma imetegudele!» «Sest Tema nähtamatut olu, nii Tema igavest väge kui jumalikku olemist nähakse… Tema tegudes maailma loomisest alates» (1.Ms.2,3; Ps.111,4; Rom.1,20).

Kõik on loodud Jumala Poja läbi. «Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures… Kõik on tekkinud Tema läbi ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud» (Joh.1,1-3). Hingamispäev loomistöö mälestusena märgib Kristuse armastust ja väge. EGW “Ajastute igatsus”

Heade tegudega ei saa iialgi ära teenida lunastust, kuid need tunnistavad usust, mis on tegev armastuse kaudu. Selline usk puhastab hinge. Ja kuigi igavest tasu ei maksta teenete eest, on tegudel ometi osa töös, mida tehakse Kristuse armu läbi.

Siinail käsku andes avas Jumal inimestele oma iseloomu pühaduse, et inimesed võiksid selle valgel näha oma patusust. Käsk anti selleks, et tuua nad patutundmisele ja näidata, et kõik vajavad Päästjat. Käsk toimib siis, kui selle põhimõtted võetakse Püha Vaimu kaudu omaks. Kui Jumala Vaim puudutab inimese südant ja Kristuse elu kõneleb inimesele vajadusest Tema lepitusvere ja õiguse järele, toimib käsk vahendina, mis toob meid Kristuse juurde, et me saaksime õigeks usust. «Jehoova käsuõpetus on laitmatu, see kosutab hinge» (Ps.19,8).

«Kuni kaob taevas ja maa,» ütles Jeesus, «ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest, enne kui kõik on sündinud.» Taevast paistev päike ja maapind su jalge all tunnistavad, et Jumala käsk on muutmatu ja igavene. Ka siis, kui taevas ja maa häviksid, jäävad jõusse Jumala käsud. Kuid pigem kaob taevas ja maa, kui et hävib üks täheke käsuõpetusest! (Lk.16,17). Kogu pühamuteenistus, mis osutas Jeesusele kui Jumala Tallele, pidi lõppema Tema surmaga; kuid kümme käsku on muutumatud nagu Jumala troon. EGW “Ajastute igatsus”

Lammas on loomadest pelglikem ja abituim. Idamaal hoolitses karjane väsimatult oma karja eest. Vanasti polnud ohutu viibida väljaspool linnamüüri. Hulkuvad maanteeröövlid või kaljustes peidupaikades varitsevad kiskjad üritasid karja rünnata. Karjane valvas oma lambaid endagi elu hädaohtu seades.

Kui karjane juhib karja üle kaljuste mägede, läbi metsade ja lõhangute rohurikastele jõeäärsetele aasadele; kui ta valvab neid pikkadel öötundidel ja kaitseb röövlite eest ning põetab õrnalt haigeid ja nõrku, kasvab ta nendega ühte. Ükskõik kui suur on kari, karjane tunneb igat lammast. Igal lambal on nimi ja ta vastab karjase kutsele.