Jeesuse eeskuju
Kui jüngrid astusid ülemisse tuppa, oli nende südames kibedus. Juudas pressis end Kristuse kõrvale vasakule poole, Johannes oli paremal pool. Kui üldse oli mingi kõrgem koht, siis oli Juudas otsustanud selle endale saada. Seepärast pidas ta auväärseks istuda Kristuse kõrval.
Oli ilmnenud veel üks tülipõhjus. Pühade puhul oli tavaks, et üks sulane pesi külaliste jalad, ja selgi korral olid vajalikud ettevalmistused selleks tehtud. Jalgade pesemise jaoks oli valmis kann, vaagen ja rätik, kuid kohal polnud ühtegi sulast. Keegi jüngritest pidi seda nüüd tegema, kuid haavunud meestest polnud keegi tahtlik sulase osa täitma. Külmaverelise ükskõiksusega istusid kõik paigal. Vaikimine kõneles tahtmatusest alanduda.
Kuidas võis Kristus neid aidata, et Saatan nende üle otsustavat võitu ei saaks? Kuidas võis Ta neile mõista anda, et jüngri nime kandmine ei tee neid veel jüngriteks ega kindlusta neile kohta Tema riigis? Kuidas võis Ta näidata, et armastav teenimine ja tõeline alandus on tegelik suurus? Kuidas võis Ta süüdata nende südames armastuse ja avada neid mõistma seda, mida Ta igatses neile rääkida?
Jeesus ootas natuke, et näha, mida jüngrid ette võtavad. Siis tõusis Ta lauast. Võtnud ült kuue, et see ei takistaks Tal tegutseda, võttis Ta rätiku ja sidus selle endale vööle. Hämmastunult jälgisid jüngrid Tema tegevust. «Pärast seda valab Ta vett vaagnasse ja hakkab pesema jüngrite jalgu ning kuivatama rätikuga, millega Ta oli vöötatud.» See tegu avas jüngrite silmad. Kibe häbi ja alandatus täitis nende südant. Nad mõistsid sõnatut etteheidet, ja nägid end hoopis uues valguses.
Nii väljendas Kristus oma jüngritele armastust. Nende isekus tegi Talle haiget, kuid Ta ei hakanud probleemi üle polemiseerima. Selle asemel andis Ta neile eeskuju, mis jäi neile alatiseks meelde. Tema armastust nende vastu polnud võimalik häirida ega kustutada. Ta teadis, et Isa oli andnud kõik Tema kätte nii siis, kui Ta tuli Jumala juurest, kui ka siis, mil Ta läheb sinna tagasi. Ta oli täielikult teadlik oma jumalikkusest; kuid Ta oli võtnud ült kuningliku rüü ja peast krooni ning hakanud sulaseks. Nüüd, oma maise elu lõpul, vöötas Ta ennast kui sulane ja täitis sulase ülesandeid.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Silm silma ja hammas hamba vastu
Milline oled sina?
Issand juhib alandlikke, kuna nad lasevad ennast õpetada. Nad soovivad siiralt õppida tundma ja täitma Jumala tahet. Päästja tõotab: “Kui keegi tahab teha Tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest.” (Jh 7:17) Apostel Jaakobuse kaudu esitab Ta üleskutse: “Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse.” (Jk 1:5) See tõotus kehtib ainult neile, kes on kõiges valmis järgima Issandat. Piibel ütleb: “Ta juhib alandlikud käima õiguses ja õpetab alandlikke oma teele.” (Ps 25:9)
Jumal ei avalda survet kellegi tahtele; seepärast ei saa Ta juhtida neid, kes on liiga uhked, et lasta end õpetada ning kes kalduvad tegutsema oma tahtmise kohaselt. Kahepaikse inimese kohta – inimese kohta, kes püüab teha oma tahtmist, tunnistades end samal ajal täitvat Jumala tahtmist – on kirjutatud: “Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.” (Jk 1:7) EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Tõeline usk
Tugevat armastust Päästja vastu saab südames elavana hoida ainult tugeva usu abil. Meie usk Kristusesse peab olema puhas, tugev, tõeline usk. On olemas ka võlts usk, mis paneb üksnes ennast usaldama ja teisi arvustama. Niisugune usk kustutab hinges iga Kristuse-sarnase armastuse sädeme.
Tõelises religioonis on vägi. Usu kaudu ja Jumala tahtega kooskõlas olemise kaudu muutume Kristusele nii sarnaseks, et inimesed näevad, et oleme osa saanud jumalikust loomusest ning et me edeneme pidevalt Kristuse tundmises. EGW “Pilk ülespoole”
