Igaühele pole antud sündida aadlisoost, mis iseenesest polegi teab mis õnnetus. Minu isa oli lihtne kingsepapoeg. Ta oli pere vanim laps ja 17-aastaselt emata jäädes pidi ta oma noorema õe ja venna eest hoolitsema, et need kaela kandma hakkaksid.

Isa noorpõlv jäi maailmasõja aegadesse ja kitsad olud ei võimaldanud hariduse vagu pikalt künda. Hea, et kuus talve õnnestus siiski koolipingis istuda. See aga ei seganud minul oma kõrghariduse juures mitte kunagi isale alt üles vaatamast. Kuni lõpuni.

Isa oli hea südamega mees. Maailma asjadest rääkides võis ta väga emotsionaalseks minna ja valju häälega „maailma ära parandada“. Sagedased need parandamised siiski polnud. Enamasti nägin teda ikka vaikselt istumas ja oma mõtteid heietamas. Oma südameasju jagas ta teistele põhjamaalasele tavapärase ahtrusega.

Kord oleks see sissepoole elamine võinud talle saatuslikuks saada. Poolteist aastat pärast abikaasa surma jõudis isa teise infarktieelse seisundini. Kui valu enam kannatada ei jõudnud, ei haaranud ta telefoni järele, vaid pani harjumuspäraselt oma pintsaku selga ja asutas haigla poole minema. Kaks kilomeetrit tuli selleks maha käia. Paar korda sundis valu teda kõnniteeäärsele murule istuma, kuid pisut hinge tõmmanud, komberdas ta sihikindlalt edasi. Kohale jõudis. Kui ta oli esimesele valges kitlis töötajale oma loo ära rääkinud, läks personalil äkki väga kiireks. Arst pahandas isaga maamehe kombel, kuid kolme nädalaga tõstis ta taas jalule.

Isa lemmikajaviide oli maalimine. Kunstiandi ilmutas ta juba noorpõlves, kuid õppimisvõimalusi polnud. Nii kandiski ta kogu elu tiitlit “harrastuskunstnik”. Oma õlimaalidega rõõmustas ta sadu inimesi, kelle seinu need pildid kaunistama jäid. Kunstiharrastuse tipphetk oli tema jaoks ilmselt üks harrastuskunstnike näitus, millel isa astus üles mitme koopiaga. Tuntuim nende seas oli „Mona Lisa“. Jah, ikka seesama Leonardo da Vinci „La Gioconda“. Väga hästi õnnestus. Näitusele läks sellest pildist küll teine variant. Esimene ei tulnud nii hea ja selle ristisid lapsed „Moonaküla Liisaks“. See kõlbas kodus vaatamiseks.

Mäletan näituse avamist, kui koopiameistri “Monat” tutvustati. Isa seisis pildi kõrval ja oli silmnähtavalt kohmetu. Aga tema silmades oli sügav sära ja suul muhe naeratus.

Usulise huvi sai isa oma emalt. See jäi kestma kogu eluks. Kirikust ei puudunud ta ilma mõjuva põhjuseta kunagi. Oma kodulinna adventkoguduse tegemistes osales isa mitmes ametis, algusaegadel aga põhiliselt organistina. Selleski vallas oli ta iseõppija, kuid sai harmooniumi tallamisega kenasti hakkama. Nii kaua, kuni tuli tema oma poeg ja organisti ameti üle võttis. Aga isa tundis sellest ainult rõõmu – mina pidin kasvama ja tema kahanema.

Varsti saab juba 10 aastat, kui isa lahkus igaviku radadele. Elu on mind õpetanud, et mälestus lähedasest inimesest on alati kokku põimitud igatsusega…

Isadepäev. Huvitav, kui paljud sellel päeval Jumala peale mõtlevad? Algab ju Piibli kõige tuntum palve, mida paljud inimesed peast oskavad tsiteerida, sõnadega: „Meie Isa, kes sa oled taevas…“

Miks ikkagi Isa, mitte aga Ema? Jumal ju pole mees või naine. Olen vahel mõelnud sellele küsimusele ja alati jõudnud vastuseni, et selline nimevalik johtub minevikuaegade meestekesksusest. Kui Jumal inimest kõnetab, siis tuleb Ta alla inimese tasandile. Kuigi Jumal sooviks, et inimene õpiks alati arvestama Jumala tahtega ja mõtteviisiga, arvestab Kõigekõrgem sageli inimese arusaamade ja mõtteviisiga, sest nii on kergem ennast mõistetavaks teha.

Isa roll on läbi aegade olnud peret koos hoida, toita ja kaitsta. Isa on olnud traditsiooniliselt perekonna juhi staatuses ja eks need omadused sobivad ju väga hästi ka Jumalat iseloomustama. Teisalt nimed, mida kasutatakse Kolmainu Jumala liikmete kohta – Isa ja Poeg – kõnelevad meile suhetest. Suhted nagu perekonnas, kus domineerivad armastus, sõbralikkus, täielik üksteisemõistmine ja absoluutne koostöö. Praegusaja ühiskonna kontekstis kõlab see idealistilikuna, kuid Jumal ju esindabki kõikide väärtuste kõrgeimat ideaali.

Meie Isa, kes on taevas, on inimesele alati kättesaadav. Tema süda on alati inimesele avatud. Tema jõule ja tarkusele võib igaüks alati toetuda. Ja kuigi vahel pole Tema teid kerge mõista, võime siiski elada teadmises, et Isal on tõeliselt avar süda. Koos Temaga oma elurännakut kõndides võime iga päev elada usus, lootuses ja armastuses. Ja need lähedased perekondlikud suhted Jumala endaga ei muutu kunagi üksnes mälestusteks.

Soovin Sulle, hea lugeja, kaunist isadepäeva, mõeldes enda isale ja ka meie Isale!

Rein Kalmus

Oleme sel aastal jõudnud palvenädala künnisele. Soovin, et see oleks meie koguduste elus aeg, mil kõigil koguduseliikmetel on võimalus ja igatsus end rohkem palvele pühendada. Ükskõik kas teeme seda koguduseruumides kogunedes, kodus pere keskel või tehnoloogia vahendusel sõpradega ühendust hoides, toogem palvenädala jooksul oma kiitus, eestpalved ja anumised uue innuga Jumala ette. Tema kuuleb ja vastab oma armus, kui Tema lapsed Teda koos paluvad.

Leidsin üleilmse adventkoguduse pastoritele suunatud ajakirjast The Ministry A. V Olseni enam kui pool sajandit tagasi kirjutatud teksti, mis on päevakohane ka praegu. Põhimõtted, mis on selles välja toodud, ei ole ju aegunud.

Mervi Kalmus
Eesti liidu isikliku teenistuse osakonna juht

Adventliikumise alguses tutvustasid koguduse rajajad palvenädala ideed, mille eesmärk oli kõigis kogudustes üheaegselt eriliselt palve jaoks aega võtta. See initsiatiiv tõi nii suurt vaimulikku abi ja õnnistust, et seda hakati läbi viima igal aastal. Üsna pea sai sellest adventkoguduse elu tavapärane osa – igal pool maailmas, kuhu meie misjonitöö ja kogudus on jõudnud, peetakse hilissügisel palvenädalat. Samamoodi nagu iidses Iisraelis olid igal aastal erilised pühad ja perioodid, mil kogu rahvas pidi kogu südamest Jumalat ja Tema tahet otsima, samamoodi soovime kogu kogudusega võtta selle eraldi aja, et ühiselt Püha Vaimu juhtimist otsida. Kui Jumala rahvas vajas selliseid vaimuliku värskenduse aegu vanadel aegadel, siis päris kindlasti vajame selliseid aegu ka praegu.
Elame keerulistel aegadel – aegadel, mil võitlus hingede pärast on ränk. Saatan teab, et tema päevad on loetud ja ta ründab Jumala rahvast erakordse vihaga. Ta kasutab iga viimset kui võtet, et Jumala kogudust nõrgestada ja hävitada. Meie ainus väljapääs ja turvalisus seisneb Jumala ligi hoidmises. Peame kokku hoidma ning tooma ühiselt oma palved armutrooni ette.
Palvenädal, kui see oma südameasjaks võtta, võib olla koguduse elu jaoks suur õnnistus. See nädal võib kinnitada nõrkenud hingi, puhuda taas lõkkele suitsevad tukid ja tuua lootust ning kinnitust kahtlevatele inimestele. Palvenädala edu ja mõju sõltub suuresti kohaliku koguduse juhtidest. Kui nad võtavad eraldi aega, et seda hoolikalt ja palvemeelselt ette valmistada ning kui selle läbiviimisse on kaasatud nii noori kui ka vanemaid koguduseliikmeid, võib see nädal olla suurepäraseks sündmuseks koguduse elus. Siinjuures tuleb ka meeles pidada, et selle nädala esmaseks eesmärgiks ei ole materjalide läbilugemine, vaid võimaluse andmine koguduseliikmetele tulla oma siiraste palvete ja anumistega Jumala ette.
Andku Jumal inspiratsiooni ja valagu välja oma õnnistused kõigi koguduseliikmete peale, kes soovivad palvenädala muuta eriliseks palveajaks.”

A. V. Olson

Palvenädala loengud nii lastele kui täiskasvanutele leiad siit.

Oktoobrist alates toimuvad teeõhtud piibliringis iga kuu teisel reedel.

Esimene piibliring on reedel, 13. oktoobril kell 18.00 Põltsamaa adventkiriku teisel korrusel. Oled oodatud!

Eesti Kontserdi tänavuse hooaja avakontserdil sai esimest korda Eestis kuulda meie ühe tipphelilooja Erkki-Sven Tüüri teost „Külva tuult…“. Pealkiri pärineb Piibli Vanast Testamendist, mille paljud tekstid on kinnistunud kõnekäändude või vanasõnadena. Nimetatud heliteose pealkiri pärineb lausest: „Nad külvavad tuult ja lõikavad tormi.“ (Hoosea raamatu 8. peatüki 7. salm)

Ajalehes Sirp kommenteerib helilooja teose pealkirja: „Vaadates globaalseid kliimamuutusi, äärmusliikumiste raju tõusu, rahvaste massrännet – need protsessid on kõik seotud omal ajal tehtud läbimõtlematute otsustega. Teose muusika ei ole loomulikult nende protsesside otsene kirjeldus, kuid need on teemad, mille peale olen viimasel ajal väga palju mõelnud.“ (Sirp, 20.09.2017)

Küllap on need teemad meid kõiki omal moel puudutanud ja tekitanud küsimusi, millele on olnud raske vastuseid leida. Kutsume kõiki, kes soovivad pühendada pisut sügis-talvist aega – kord kuus reedeõhtuti –, et ühiselt mõtiskleda elu sügavamate teemade üle. Olete oodatud osa võtma vestlussarjast „Teeõhtud piibliringis“. Esimene vestlusring saab kokku reedel 13. oktoobril kell 18.00 Põltsamaal Kreutzwaldi tn1. Õhtu teema on „Kas „torm veeklaasis“ või midagi enamat?“

Põltsamaa adventkoguduse pastor Rein Kalmus