Meiegi vajame vahendajat
Kui Jaakob pärast patustamist – Eesavi petmist – isakodust põgenes, rõhus teda süütunne. Üksildase ja põlatuna, lahutatuna kõigest, mis elus kallis olnud, rõhus ta hinge eriti üks mõte: hirm, et patt on ta Jumalast lahutanud, et taevas on ta maha jätnud. Oma kurbuses heitis ta palja maa peale puhkama, ümberringi vaid üksildased mäekünkad ja pea kohal selge, särav tähistaevas. Magades tajus ta kummalist valgust: ennäe, tasandikult, millel ta lamas, näis tohutu, varjutaoline redel ulatuvat taeva väravateni, Jumala inglid liikusid mööda seda üles ja alla, ülevalt hiilgusest kostuv jumalik hääl kuulutas lohutuse ja lootuse sõnumit.
Nii sai Jaakob teada, kes võis tema vajadust ja hinge igatsust rahuldada – Lunastaja. Rõõmu ja tänulikkusega vaatas ta ilmutatud teed, mille kaudu tema, patune, võis taastada ühenduse Jumalaga. Tema unenäo saladuslik redel esitas Jeesust, ainsat vahendajat Jumala ja inimese vahel. Samale võrdkujule vihjas Kristus oma jutuajamises Naatanaeliga: “Te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde”. (Jh 1:51) EGW “Tee Kristuse juurde”
Kristust peegeldades
Meie eesõigus on toetuda aktiivses, elavas usus Kristusele kui Eluandjale. Meie eesõigus on mõista koos kõigi pühadega, missugune on Jumala armastuse pikkus, sügavus ja kõrgus ning tunda armastust, mis annab teadmise, ja olla täidetud Jumala täielikkusega. Mõtisklegem Kristusest kelles peitub kogu täius. Vaadates Temale kui meie isiklikule Päästjale, hindame Tema päästva armu väärtust.
Me peaksime Jeesusest mõtlema rohkem, kui me seda teeme. Tema kiitus peaks olema meie südames. Me peame kõnelema armastusest, mida on meile nii rohkesti väljendatud. Kahtlemata on meil kõik põhjused kiita Jumalat südame, hinge ja häälega, öeldes: “Ma ülistan Issandat Tema suure armastuse eest, millega Ta on mind armastanud.” EGW “Pilk ülespoole”
Kohtumine looduses
Jeesus eelistas eemalduda linnakärast rahulikele väljadele ja mägedesse, et õpetada seal oma jüngreid. Need paigad pakkusid paremat tausta õpetustele, mida Ta soovis oma jüngritele jagada. Jeesus kogus meelsasti rahvahulga sinise taeva alla mõnele mäenõlvale või järvekaldale. Keset Jumala loomingut sai Ta pöörata oma kuulajate mõtted inimeste kätetöödelt Jumalale. Looduses toimuv kasvamine kujutas Tema kuningriigi põhimõtteid. Siis kui inimesed tõstsid pilgu mägede poole ja silmitsesid Jumala imelist kätetööd, meenutasid nad väärtuslikke õppetunde. Nii on igaühega, kes läheb Kristust südames kandes loodusesse. Ta tunneb pühalikkust. Loodus meenutab Issanda tähendamissõnu ja kordab Tema nõuandeid. Kohtumine Jumalaga looduses õilistab ja rahustab südant. EGW “Ajastute igatsus”
Salajases palvepaigas
Mitte kunagi ei tohiks Piiblit uurida ilma palveta. Enne kui avame selle leheküljed, peaksime paluma Püha Vaimu valgustust, ja see antakse meile. Kui Naatanael tuli Jeesuse juurde, hüüatas Jeesus: “Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet!” Naatanael küsis temalt: “Kust sa mind tunned!” Jeesus vastas: “Ma nägin sind viigipuu all, enne kui Filippus sind hüüdis.” (Jh 1:47, 48)
Jeesus näeb ka meid salajases palvepaigas, kui palume temalt valgust mõistmaks, mis on tõde. Inglid valgusemaalt on nendega, kes alandliku südamega otsivad jumalikku juhtimist. EGW “Tee Kristuse juurde”
Ära kunagi kaota lootust
Jumala lapsed ei ole jäetud üksi ega kaitseta. Palve paneb liikuma Kõikvõimsa käsivarre. Palve kaudu nad “vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud, kustutasid tule väe” – peaksime teadma, mida see tähendab, kui kuuleme usu nimel surnud märtritest -, “tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere.” (Hb 11:33, 34) Kui me anname oma elu Tema teenistusse, siis ei saa me kunagi sattuda olukorda, milleks Jumal valmis ei ole.
Ükskõik missugune on meie olukord, meil on Teejuht, kes näitab teed; missugune ka ei oleks meie kimbatus, meil on kindel Nõuandja; ükskõik missugune ei oleks meie kurvastus, kaotus või üksindus, meil on kaastundlik Sõber. Kui me oma teadmatuses eksime, ei jäta Kristus meid maha. Me kuuleme Tema häält, mis selgelt ja arusaadavalt ütleb: “Mina olen tee ja tõde ja elu.” (Jh 14:6) EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Valgust südamesse!
Valgus on õnnistus, ülemaailmne õnnistus, mis jagab oma aardeid tänamatule, ebapühale, kõlbeliselt laostunud maailmale. Sama võib öelda Õiguse Päikese valguse kohta. Jumala armastuse tundmine peab pääsema valgustama kogu seda patu, kurbuse ja piina võimuses olevat maailma. Jumala aujärjelt kiirgavat valgust ei saa hoida varjul ühegi inimrühma, rassi ega ühiskonnaklassi eest.
Lootuse- ja armukuulutust tuleb levitada maa äärteni. Igaüks, kes soovib, võib haarata kinni Jumala tugevusest ja teha Temaga rahu. Kesköö pimedus ei varja enam paganaid. Õiguse Päikese heledad kiired hajutavad pimeduse.
“Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb ja Issanda auhiilgus koidab su kohal.” (Js 60:1)
Kristus on teinud kõik selleks, et Tema kogudus oleks maailma Valgusega valgustatud inimrühm, kellel on Immaanueli kirkus. Tema plaan on, et valguse ja rahu vaimulik õhkkond ümbritseks iga kristlast. Ta soovib, et me ilmutaksime oma elus Tema rõõmu. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Püha Vaim
Vaim valgustab meie pimedust, toob teadmisi meie teadmatuse asemele ning aitab meid meie paljudes vajadustes. Meie mõistus aga peab pidevalt otsima Jumalat.
Kui lubame endasse asuda maailmameelsusel, kui meil ei ole soovi palvetada, kui meil ei ole tahtmist pidada ühendust Temaga, kes on meie jõu ja tarkuse allikas, siis Püha Vaim ei jää meie südamesse. EGW “Viimaste päevade sündmused”