Meie Isa palve – suhted Jumalaga
Meie Isa palve jaguneb laias laastus kahte ossa. Neist esimene puudutab inimese suhteid oma Jumalaga. Mida Jeesus selle teema kohta õpetas, sellest mõtiskleme koos hingamispäeval, 14. septembril kell 11.00 Põltsamaa Adventpalvelas. Kõik olete teretulnud!
Vormija kätes
Pottsepp võtab savi ja vormib seda oma tahte järgi. Ta mudib ja töötleb seda. Ta rebib selle mitmeks ja surub kokku tagasi. Ta niisutab ja seejärel kuivatab seda. Ta laseb sel mõnda aega olla nii, et ei puuduta seda. Kui see on täiuslikult vormitav, jätkab ta tööd ja teeb sellest anuma. Ta annab sellele kuju ning silub ja lihvib seda potikedral. Ta kuivatab seda päikese käes ja kuumutab ahjus. Nii saab sellest anum, mis sobib kasutamiseks. Samamoodi soovib suur Meistertööline meid vormida ja kujundada. Ja nagu savi on pottsepa käes, nii peame olema meie Tema käes. Me ei tohi püüda teha pottsepa tööd. Meie osa on allutada end Meistri vormimisele. EGW “Tervise teenistuses”
Ühendusest Kristusega
Jeesus ütleb: “Jääge minusse ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge… Sest minust lahus ei suuda te midagi teha” (Jh 15:4.5). Et elada püha elu, oled sa sama sõltuv Kristusest, nagu oks on sõltuv tüvest, et kasvada ja vilja kanda. Lahus Temast ei ole sul elu. Sul pole jõudu kiusatustele vastu seista ning sa ei suuda kasvada armus ega pühaduses. Temas püsides võid sa õitseda. Temast elu ammutades sa ei närtsi ega jää viljatuks. Sa oled siis nagu puu, mis on istutatud veeojade äärde.
Paljudel on kujutlus, et nad peavad mingi osa tööst tegema üksinda. Nad on uskunud Kristusesse, et saada patud andeks, kuid nüüd nad püüavad oma jõuga õigesti elada. Iga selline jõupingutus jookseb paratamatult liiva.
Meie kasvamine armus, meie rõõm, meie kasulikkus – kõik see sõltub meie ühendusest Kristusega. Igapäevasest, pidevast osadusest temaga – temas püsimisest – sõltub meie kasvamine armus. Ta pole üksnes meie usu alustaja, vaid ka lõpuleviija. Kristus on esimene, viimane ja igavene. Ta peab meiega olema mitte ainult rännaku alguses ja lõpus, vaid igal sammul meie teel. Taavet ütleb: “Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest ta on mu paremal pool” (Ps 16:8). EGW “Tee Kristuse juurde”
Õpeta mulle oma teed!
See, kes käib Jumala käskude teel, käib koos Kristusega, ning Tema armastuses saab süda rahu. Kui Mooses palus: «Õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin Sind,» vastas Issand talle: «Minu pale läheb ühes ja ma annan sulle rahu!»
Prohvetite kaudu öeldakse: «Nõnda ütleb Jehoova: astuge teede peale ja vaadake ja küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga!» (2.Ms.33,13.14; Jer.6,16). EGW “Ajastute igatsus”
Meie Isa
Kinnitamaks meie usku Jumalasse, õpetab Kristus meid Tema poole pöörduma uue nimega – nimega, mis seostub inimsüdame kalleimate suhetega. Ta annab meile eesõiguse nimetada kõikvõimsat Jumalat oma Isaks.
See nimi, mida me Tema kohta kasutame ja millega Tema poole pöördume, on märk meie armastusest ja usaldusest ning Tema tõotusest meie eest hoolitseda ja meiega suhelda. Kui nimetame seda nime, paludes Temalt andi või õnnistust, on see Tema kõrvadele nagu muusika. Et me ei peaks Tema nimetamist selle nimega jultumuseks, kordas Ta seda ikka ja uuesti. Ta soovib, et me võtaksime selle nime omaks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Lunastuse hind
Kui uurime Jumala iseloomu risti valgel, näeme, kuidas halastus, õrnus ja andestus on põimunud õigluse ja kohtuga. Näeme keset taevast aujärge Teda, kelle kätel, jalgadel ja küljel on kannatuste märgid, mida Ta talus inimese lepitamiseks Jumalaga. Näeme, et Isa, kes on igavene ja elab ligipääsmatus valguses, võtab meid ometi enese juurde oma Poja teenete kaudu. Kättemaksupilv, mis kord ähvardas vaid viletsuse ja meeleheitega, ilmutab nüüd ristilt peegelduvas valguses Jumala Sõnu: Ela, patune, ela! Kahetsevad, uskuvad hinged, elage! Mina olen maksnud lunahinna! EGW “Apostlite teod”
Eesõigus tänada
Meil tuleb rohkem Jumalat kiita “ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele”. (Ps 107:8) Meie pühendumine ei peaks seisnema pelgalt palumises ja saamises. Ärgem mõelgem ainult oma vajadustele, vaid ka kogetud eesõigustele. Me ei palveta üldse liiga palju, küll aga oleme liialt kitsid tänamisega. Me võtame pidevalt vastu Jumala armuande ja ometi: kui vähe tänulikkust väljendame, kui vähe ülistame teda selle eest, mida ta on meie heaks teinud. EGW “Tee Kristuse juurde”
