17. septembril kogunesime kirikus tänujumalateenistusele. Olime kutsunud selles osalema neid inimesi, kes käisid heategevusüritusel Talvele vastu. Me oleme rõõmsad, et paljud vastasid sellele kutsele ja tulid. Lisaks oma koguduse lauljatele esinesid külalised Rakverest. Laulud olid kantud mõttest, et Jumal on Püha ja Talle kuulub kogu meie tänu ning kiitus.

Pastor Mart Vari luges meile ette Jumala käsud 2. Moosese 20. peatükist ja mõtestas need ka ükshaaval lahti. See on mõõdupuu, millega Jumal mõõdab rahvaid ja igat inimest isiklikult. KÄSK on muutumatu ja igavene!

Kui me usume Jeesusse , andestab ja puhastab ta meid meie pattudest ja kirjutab oma käsud meie südametesse.

Seda tunnistab meile ka Püha Vaim pärast seda, kui ta oli
öelnud:
“See on leping, mille ma teen nendega
pärast neid päevi, ütleb Issand:
ma annan oma seadused nende südamesse
ja kirjutan need nende mõistusesse.
Ja ma ei mäleta enam
nende patte ega ülekohtutegusid.”

Heebr. 10, 5-17

Ühe laulu sõnad ütlesid: “Ma Talle annan kogu elu! Ja huultega vaid kiitust toon.”

Ühineme selle sooviga!

Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on
igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.

Roomlastele 6,23

Selleaastast heategevusüritust Talvele vastu külastas hinnanguliselt 400 inimest. Tuldi üksi ja peredega, valiti meelepäraseid asju nii endale kui ka mõnel juhul kogu suguvõsale. Lapsed leidsid mitmesugust tegevust neile eraldi üles pandud telgi juures, kus neile näidati multifilme, tehti käpiknukuetendusi ja erinevaid võistusi. Lastele tuli külla ka tuletõrjekoer Nublu, kelle kõrva ja nina oli imevahva katsuda ning kelle seltsis oli mõnusalt turvaline istuda.

Lisaks iga aastaga üha paremaks muutuvale lasteprogrammile oli seekordsel üritusel teisigi uuendusi. Nimelt olid kiriku uksed avatud juba enne ürituse algust ning seal võis jalga puhata ja mõtiskleda kogu ürituse kestmise aja. Seal oli inimesi vastu võtmas pastor Mart Vari, kes vastas tekkinud küsimustele ja tutvustas nii kirikuruumi kui ka koguduse elu ja tegevust.

Igal aastal on oma teeneid pakkunud juuksur Annely Kaasik, kelle töö oli hinnatud selgi aastal. Anneli ütles, et ta püüdis kokku lugeda, kui paljudel inimestel ta juukseid lõikas, kuid kliente sai nii palju, et lugemine läkski lõpuks sassi.

Esimest aastat oli kohal arstina Annemai Noorkõiv, kes mõõtis vererõhku ning soovi korral määras kehamassi indeksi. Väljapakutud võimalus arsti nõuandeid kuulata tuli ilmselt inimestele üllatusena ning küsimused selles vallas olid kodus välja mõtlemata, nii et arsti konsultatsioonile järjekorda polnud. Ometi külastas arsti selle nelja tunni jooksul sellegipoolest 30 inimest, mille üle on korraldajatel siiralt hea meel, sest adventkogudus paneb erilist rõhku tervislikele eluviisidele.

Vastu talve oli tuleohutusalaste materjalidega kohal päästeametnik Ants Kulp, kellel oli ära anda ka mõned suitsuandurid. Vormis päästeametnik ning helkurvestidega korraldusmeeskonna noormehed mõjusid visuaalselt hästi ning lõid rahuliku atmosfääri.

Rahulikku õhkkonda toetas ka see, et piirdelindid olid loogiliselt asetatud, pakutav kraam oli aias laial maa-alal ning ootavale rahvale mängis nii kirikus sees kui väljas muusika. Tuleb olla tänulik Jumalale suurepärase ilma eest, sest vihma korral oleksid kõik pidanud telgi alla ära mahtuma. Nüüd aga sai kasutada kõiki kirikuaia võimalusi: inimesed istusid pinkidel ja toolidel, sõid samast puude otsast võetud õunu ning nautisid päikesepaistet ja laste rõõmsat tegutsemist.

Aias puude all ootasid toidukraami kotikesed samuti omanikku. Kiiresti läksid kaubaks kartulid ja sibulad. Kõrvitsaid oli aga nii ohtralt, et neid jäi järelegi.

Üldiselt materiaalsusele suunatud maailmas leidub endiselt neid inimesi, kes tulid otsima lugemismaterjali, millega täita oma talveõhtuid. Vaimulike raamatute lett pakkus mitmekesist valikut ning kõige populaarsemaks osutus E.G. White’i “Suur võitlus”.

Korraldajatel on rõõm igast inimesest, kes kohale tuli ja kes midagi endale sai, olgu see siis ihule, hingele või vaimule. Mitmed külastajad lahkusid tänusõnadega huultel. “Tänulikkus on südamehariduse kraadiklaas” – nii seisis lahkujatele kaasantavas voldikus, mis kutsus kõiki hingamispäevasele tänujumalateenistusele. Tänujumalateenistus, mille muusikalise osa on kujundanud Koit Kalmus Rakverest, toimub 17. septembril kell 11:00.

Jumal on kõige hea andja ja kuigi paljud koguduseliikmed ja koguduse sõbrad on olnud selle ürituse hea kordamineku taga uskumatu pühendumisega, mis on igati tunnustust väärt, kuulugu kogu tänu ja kiitus Jumalale.

23. augusti varahommikuks olid 10 hulljulget inimest kogunenud selleks, et läbida jalgsi nädala ajaga 100km või rohkemgi. Asukohaks oli Paunküla veehoidla Ardu lähedal ning eesmärk avastada Kõrvemaad ja Lahemaad ning lõpetada suvi koos toredate inimestega. Edasi aga räägivad kohalolijad ise mis juhtus, seda päevikuvormis.

Teisipäev, 23. august

Alustasime oma legendaarse matkaga tegelikult juba ühe päeva võrra varem, kui suurem osa matkaseltskonnast Põldarute kodu 22. augusti õhtul ära vallutas. Kõik toad olid rahvast täis, ainult köögilaua all ei maganud keegi.
Päris matk algas ametlikult 23. augusti hommikul kell 9.37. Udus oli kokku kümme siili: Marleen, Liisu, Triin, Hanna-Betty, Hanna-Liisa, Mervi, Mairo, Tanis, Vallo, Rein. Esimese päeva teekonna pikkuseks oli umbes 20km. Lõunat sõime Jägala jõe ääres. Pärast lõunasööki juhtus see, mis ikka juhtub – kett oli maas ja neiud nõudsid lõunauinakut. Aga meie suur juht ja õpetaja Mairo käsutas kõik jälle liikvele. Võtsime suuna Kakerdaja rabale, millest õhtupoolikul ka risti üle läksime. Äärepealt oleks ka laudtee peal ära eksinud, aga seekord läks õnneks. Kakerdaja järves puhtaks pestud ja kõhud tatraputru täis, lõppes õhtu lõkke ümber lauldes ja Reinu juttu kuulates.
Mervi

Aga oli ka toredat, mis hästi meelde jäi!
Alguses ei tahtnud toit kuidagi kottidesse ära mahtuda. Vahepeal nägime hobust, keda sai patsutada, möödusime Kautla memoriaalist, aitasime eksinud jalgratturit.
Mairo

Kolmapäev, 24. august

Päeva tippsündmus oli kindlasti see, kui otsustasime lõigata ja läbi metsa minna, mis osutus aga tegelikult natuke soisemaks alaks.
Vallo

Kui alguses üritasime pokude ja kändude peal end veest eemal hoida, siis lõpus ma lihtsalt astusin sinna vette ja siis läks see vesi juba põlvedeni, jess!
Hanna-Betty

Õhkkond oli väga kiiresti muutunud koduseks tänu teele sattunud kannatustele ning nalja jagus kuni matka lõpuni. Lisaks said kõik märjaks ka tänu ühe silla müstilisele kadumisele ning jõeületus oli nagu soojendus soos müttamisele. Nägime veel vaskussi, kes surnut teeskles ning Rein turnis Valgehobusemäe tornis. Teekond oli aga alles poolepeal ning päeva lõppedes olime läbinud 16km.
Vallo

Neljapäev, 25. august

Oh seda rõõmu, täna on lootust poodi saada! Eelnevatel päevadel nägime healjuhul mõnda autot ja tsivilisatsioon tundus väga võõras juba olevat. Uudistasime Aegviidu looduskeskust, täiendasime toiduvarusid ja tatsasime edasi. Esmaabivahendite soetamisega oli toredasti. Apteek oli kinni, aga Mairo ja Rein suutsid ühe perearsti ära rääkida ning temalt saime rohkem kui meil vajagi oli..ja tasuta! Aga miks meil üldse esmaabi tarvis on? Juba esimesel päeval selgus, et plaastreid kulub palju ning matka lõpuks on kõigil jalad kinni seotud.
Õnneks läks hästi, eriti Reinul, kes ainsana ei liitunud villiklubiga, kuigi ka tal olid omad kannatused. Lisaks tarvitati veel mingeid tablette, äkki olid peavalu vastu. Tanise jalg oli üldse kirju nagu papagoi. Vahepeal tuli väsinuid innustada ka väikse Snickersiga. Homme meie seltskond väheneb, sest Tanis, Mervi ja Hanna-Liisa peavad lahkuma, aga õnneks tuleb laupäeval külalisi ka. Täna näitab odomeeter 19 läbitud kilomeetrit.
Vallo

Minul on küll selline tunne, et kõik minu varbad on ville täis ja jalad megalt valutavad, aga see ei heiduta mind. Homme jälle uue innuga!
Triin

Teeme panniga kukeseeni. Aga kust me panni saime? Panin oma võlud mängu ja läksin küsisin meie naabritelt! (“Tere, vabandage, kas teil….oi, teil on pann! Kas me võime seda laenata?”) WC on awesome… ei haise ja on üliromantiline küünlavalgus.
Hanna-Betty

Reede, 26. august

Matk on siiani olnud väga väsitav, kuid kõik oleme päeva lõpuks ikka ööbimiskohta kohale jõudnud. Õhtud ongi minu meelest kõige paremad. Seltskond on vahva. Nalja saab ja samuti kuuleb tarka juttu ning saab kaasa mõelda. Söök on väga hea, lõpuks sain ka ujuma. Tänu sellele matkale oskan ma mõni aeg paremini hinnata oma voodit, dušši ja kodu. Tänud selle huvitava matka eest.
Hanna-Liisa

Neli päeva olen vapralt vastu pidanud, mõned viimased tähelepanekud:
*vill tuleb pika ilu peale
*mul on pokuallergia
*seltskond on tõesti ülimalt tore
Mervi

Tanis, Hanna-Liisa ja Mervi läksid just ära, meid on nüüd ikka nii vähe. Nad just lahkusid ja me juba igatseme neid! Aga uued inimesed tulevad õnneks juba täna õhtul. Igatahes, mälestusi, nalju ja muud kõike on nii palju, et neid kõiki ei suuda ülessegi kirjutada!
Liisu

Täna oli palju vaatetorne ja ilusaid vaateid, mina astusin villiklubisse ja nägime jälle vaskussi. Kokku jäi neid meie tee peale matka jooksul 5. Ületasime ka Tallinn-Narva maantee ning tegime sobi. St siis seda, et Betty isa viis meid natuke edasi ning me ei pea hingamispäeval matkama 🙂 Homset puhkust läheb kindlasti kõigile vaja, sest isegi mina ei jõuaks homme väga koormust taluda. Õhtul oli kõige hullem seis Hanna-Bettyl, ega Mairogi oli näost ära. Põhiline oli see, et tuli ennast vett jooma sundida ja siis olukord paranes. Mairo tegi aga Viru rabast koguni laulu! Tänane teekond oli 16 km.
Vallo

Laupäev, 27. august

Ometigi laupäev. Betty arvab, et me saime täna kaua magada, sellisel matkal on tõesti ka üks lisatund õnnistus! Hingamispäev on ikka nii hea päev, saab puhata jne. Aga imede ime, mul ei valuta kuskilt väga midagi. Homme on viimane päev, päris rõõmustav on seejärel saada taas oma voodisse!
Liisu

Tüdrukud said endal juuksed puhtaks pestud ja julgevad isegi naeratada pildi jaoks. Hommikul nagu ikka, võtsime õppetükki, kuulasime kõnet ja laulsime palju. Saime munavõileiba, mis tundus lausa teiselt planeedilt olevat. Pärastlõunal käisime Pikakosel ühe ajaloolise majaga tutvumas. Nägime ainulaadseid kasetohust maale, uudistasime huvitavaid vanaaegseid asju ja musitseerisime Jakob Hurda klaveril. Õhtul üritasime lõkketules banaane küpsetada ja tegime natuke nalja ka. Kogu nädala jooksul oli väga lohutavaks teadmiseks see, et viimasel päeval tuleb kõndida 21km, seega saab ainult paremaks minna.
Vallo

Pühapäev, 28. august

See on viimane päev. Polnud üldse enam nii raske. Me kõndisime isegi üle tunni aja ilma pausita, lihtsalt otse. Lõpuks jõudsime randa, läksime kohe ujuma – MERRE. nii hea ja mõnus oli. Saime kooki ja muud head. Rannaliivale sai kirjutatud mõtiskluse ajal ka teade: JEESUS <3 SIND

Saime veits vihma kaela ka, aga polnud hullu, meil olid keebid, millega nägime välja nagu teod. Täna oleme peaaegu terve aeg laulnud. Lõpuks jõudsime 100km peale, tegime pilti, puhkasime ja edasine oli ainult vormistamise küsimus. Polnud raske, arvatavasti tulen veel. Aga tunne on hea! Aa, laulsime isegi pea-ja-õlad-põlvedki koos kottidega. Nautisime veel sauna, võtsime mönuga leili ja käisime meres ujumas.
Hanna-Betty
Üritasime päev otsa Mairoga meeleheitlikult kala leida õhtuks, aga ei saanudki, kalameestel olevat kehv päev. Minu matka suurimaks saavutuseks jääb see, et auto on mul Käsmus aga auto võtmed suutsin koju Põltsamaale saata, tänud Reinule, kelle abiga siiski kõik korda sai.
Lõpetuseks mainin ära kõige olulisema fakti, me läbisimegi 100km, ma tean, et lapselapsed mul seda lugu uskuma ei hakka, sest selle põlvkonna jaoks on äkki juba autost tuppa kõndimine saavutus. Ja siis ütleb vanaisa: “Aga kui mina veel noor olin..” Nii see elu kord on, matkajoovastusest kantuna kirjutasime Mairoga mõlemad ka ühe luuletuse päeviku lõppu ning minu arvutuste järgi kõndisime me seda 100km umbes 24 tundi, mis teeb keskmiseks kiiruseks 4km/h. Soos oli kiiruseks tegelikult 0,2 km/h..
Lõpetuseks aga jällegi vend Reinu mõtted.
Vallo

Mis siis ikka, tore ,et mindki kaasa võeti. Noorte kallite inimeste naljad ja kaunid lauluhääled, mis ei lasknud kõndimisel tuimaks kotikandmiseks muutuda. Ja mõneks päevaks sai oma igapäevamuredki unustatud. Hooman ja näen neis noortes potensiaali ja soovin südamest ka mõningaid mõtteid jagada, et nad ikka prioriteete elus Issandale toetudes õigesti seaksid ja püsiksid.
Matkad on toredad: näha kodumaa loodust ja üksteist igasugustes situatsioonides. Soovin südamest õnnistatud elumatka teile kõigile. Saite teiegi mulle südamelähedasemaks. Nakatage teisigi matkapisikuga ja samas ka “päästepisikuga”.
Tänu Taevaisale ja kõigile matkakaaslastele!
Rein

HEATEGEVUSÜRITUS KOGU PERELE

TALVELE VASTU

11. september

12:00-16:00

Põltsamaal, Kreutzwaldi 1

adventkiriku aias telgis

• Tasuta riided, jalanõud, raamatud, juuksur, vererõhu mõõtmine

• tegevused lastele

• võimalus tutvuda kirikuga

OLETE OODATUD!

25.-31. juulil toimus Võrumaal Aedla talu maadel tänavune adventkoguduste noortelaager, mille peateemaks oli “Juhi mind!” ning peakõnelejaks Londonis töötav pastor Juan Carlos Patrick.

“Selle nädala alateemadeks olid küsimused, kuidas ma tean, et Jumal mind juhib ja kuidas seda ära tunda ja kuidas teada, mis Jumala plaan minu suhtes on,” selgitas liidu noortejuht ja laagri peakorraldaja Ivo Käsk.

Ivo selgitas, et sellele vanuserühmale, 15-25, kes ka sel aastal nädalapikkuses laagris osalesid, on need ühtedeks põhiküsimusteks. “Meie külalisel Juan Carlos Patrickul oli kaasas veel üks seminar, mille pealkiri oli “10 käsku kurameerimiseks” ja loomulikult läks see seminar nagu kuumale kerisele. See on jällegi üks nendest põhilistest küsimustest, millega noored tegelevad – suhted ja kaaslase leidmine ja kõik need asjad seal umber.”

Juan Carlos Patrick on pärit Dominikaani Vabariigist, kuid hetkel töötab Londonis, kus ta on paari hispaanikeelse koguduse pastor. Juan Carlos käis Eestis esimest korda 2009. aasta Kevadpidustustel kõnelemas.

“Kui Jumal annab mingi kutsumuse, siis Ta annab sellega kaasa ka mingi erilise ande ja mõistmise ja ma usun, et see on niimoodi Juan Carlosega ka,” ütles Ivo.

Ivo on lootusrikas, et head nõuanded, mis laagriseminarides kõlasid, aitavad noortel reaalsetes situatsioonides teha õigeid valikuid.
“Seda on näha noorte seas liikudes, et kui nad ka nii-öelda eksirännakutele satuvad ja teevad asju, mida nad ei peaks tegema ja teevad asju nii, nagu nad ei peaks neid tegema, siis tegelikult on nende südames rahutus ja nad tunnevad, et kui nad tahavad olla Jumala juures, siis päris nii ei saa teha. Nad kuulavad neid teemasid väga tõsiselt ja väljendavad ka väga siiralt, et nad soovivad teha asju paremini. Ma usun, et kui me nende pärast ka palume ja nad ise ka oma elu Jumala kätte annavad, siis Jumal on see, kes saab aidata ja ega seal muud ei olegi,” selgitas Ivo.

Juba aastaid noortelaagreid korraldanud noortejuht tõdes, et seekord oli tegemist parima laagriga, milles ta on osalenud. Ja põhjusena tõi välja tugevalt arenenud meeskonnatöö.

“Iga aastaga on suurenenud nende noorte hulk, kes osalevad laagri korraldamises algusest peale. Need samad inimesed, keda mõned aastad tagasi sai mööda laagriplatsi taga aetud ja korrale kutsutud. Nüüd nad korraldavad neid asju ise ja on osa protsessist. Hästi tore on ka see, et paljudest nendest noortest, kes käivad meie igal aastal neli korda toimuvatel aktiivrühma seminaridel, on saanud justkui juhtivtuumik, kes kannavad vastutust. Selle üle ongi kõige parem meel. See ei tee ainult üritust heaks, vaid on ka hea meel näha, et nad ise kasvavad ja arenevad. Siis ma vaatan neid ja lähen nuka taha ja nutan natuke rõõmust,” lisas õnnelik noortejuht Ivo.

Allikas: Meie Aeg

http://advent.ee/artikkel/38556/aedla-talus-toimus-aegade-parimaid-noortelaagreid/

Galerii: http://advent.ee/galerii/39188/noortelaager-2011/