Kristuse mäejutlus – teie olete maailma valgus
Kas te olete kunagi üritanud tomatit ja kurki kasvatada keldris ilma valguseta? Kindlasti räägib teie kogemus sellest, kui lootusetu see üritamine oli. See on nii enesest mõistetav, et kõik meie ümber vajavad valgust. Ega meie endigagi see teisiti pole. Päikest täis päeval on meeleolu mitu korda parem kui sombuse ilmaga. Samuti meie iga-aastane kogemus kevade ja suve ootamisel – aastast aastasse korduv ring, millest me mitte kunagi ei väsi. Ikka ootame seda aega, milles laulusõnade järgi “lõputult pikk on päev…”
Noorte palvenädal 16.–23. märtsil
Noorte palvenädala teema on kogudus. Loengud saad alla laadida siit.
Jumala riik
Jumala riik ei tule välist tähelepanu äratades. Jumala armu evangeeliumi ennastsalgav olemus ei saa iialgi olla kooskõlas ilmaliku meelsusega. Need kaks põhimõtet on üksteist välistavad. «Maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast, et seda tuleb ära mõista vaimselt» (1.Kor.2,14)
Riik, mille alamana Jeesus maa peal elas, oli paheline ja inimest rõhuv. Kõikjal valitses karjuv ülekohus: väljapressimine, sallimatus ja julmus. Ometi ei üritanud Kristus uuendada ühiskonda. Ta ei rünnanud ametkondlikke ebakohti ega mõistnud hukka rahvavaenlasi. Ta ei astunud vahele võimukandjate tegevusele. Tema, kes on meie eeskuju, hoidis end lahus maisest võimust — mitte sellepärast, et Ta oleks olnud ükskõikne inimeste kannatuste suhtes, vaid sellepärast, et olukorra lahendus ei peitunud inimlikes ja välistes ümberkorraldustes. Ainus tõhus abi oli puudutada inimsüdant ja muuta see.
Kristuse riiki ei kuuluta välja seadusandliku võimuorgani otsus või maailma suurmeeste nõukogu; Tema riigi rajamine toimub siis, kui inimhinge istutatakse Püha Vaimu vahendusel Kristuse iseloom. «Aga kõigile, kes Teda vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lapsiks, kes usuvad Tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest ega mehe tahtest, vaid Jumalast» (Joh.1,12.13). See on ainus võim, mis saab inimkonda õilistada. Selle töö teostab inimlike vahendajate kaudu Jumala Sõna.
Jumala riigi töö ei sõltu tänapäevalgi neist, kes taotlevad maisete valitsejate ja inimlike seaduste tuge, vaid neist, kes kuulutavad inimestele Tema nimel vaimulikke tõdesid, mille ellurakendamine paneb nende vastuvõtjad koos Paulusega tunnistama: «Ma olen ühes Kristusega risti löödud! Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees» (Gal.2,19.20). Siis tahavad nad töötada inimeste heaks nii nagu Paulus, kes ütles: «Seepärast me oleme nüüd käskjalad Kristuse asemel, otsekui manitseks Jumal meie läbi. Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga!» (2.Kor.5,20).
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Kristust peegeldades
Meie eesõigus on toetuda aktiivses, elavas usus Kristusele kui Eluandjale. Meie eesõigus on mõista koos kõigi pühadega, missugune on Jumala armastuse pikkus, sügavus ja kõrgus ning tunda armastust, mis annab teadmise, ja olla täidetud Jumala täielikkusega. Mõtisklegem Kristusest kelles peitub kogu täius. Vaadates Temale kui meie isiklikule Päästjale, hindame Tema päästva armu väärtust.
Me peaksime Jeesusest mõtlema rohkem, kui me seda teeme. Tema kiitus peaks olema meie südames. Me peame kõnelema armastusest, mida on meile nii rohkesti väljendatud. Kahtlemata on meil kõik põhjused kiita Jumalat südame, hinge ja häälega, öeldes: “Ma ülistan Issandat Tema suure armastuse eest, millega Ta on mind armastanud.” EGW “Pilk ülespoole”
Kohtumine looduses
Jeesus eelistas eemalduda linnakärast rahulikele väljadele ja mägedesse, et õpetada seal oma jüngreid. Need paigad pakkusid paremat tausta õpetustele, mida Ta soovis oma jüngritele jagada. Jeesus kogus meelsasti rahvahulga sinise taeva alla mõnele mäenõlvale või järvekaldale. Keset Jumala loomingut sai Ta pöörata oma kuulajate mõtted inimeste kätetöödelt Jumalale. Looduses toimuv kasvamine kujutas Tema kuningriigi põhimõtteid. Siis kui inimesed tõstsid pilgu mägede poole ja silmitsesid Jumala imelist kätetööd, meenutasid nad väärtuslikke õppetunde. Nii on igaühega, kes läheb Kristust südames kandes loodusesse. Ta tunneb pühalikkust. Loodus meenutab Issanda tähendamissõnu ja kordab Tema nõuandeid. Kohtumine Jumalaga looduses õilistab ja rahustab südant. EGW “Ajastute igatsus”
