Lõikustänu hingamispäeva mõtted ja tegemised
“Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.” Matteuse 13, 31-32.
Jutlus viis mõtted aednikule, kes seemneid maha pannes mõtleb täisjõus taimele, jättes talle vastavalt ruumi. Jumal vaatab iga inimest kogu tema potentsiaaliga ja igatseb näha tema vaimulikku kasvamist ja edenemist temale ettenähtud suurusjärku. Piibel räägib maailma lõikusajast, mida nimetatakse ka kohtuks, mil Jumal vaatab üle igale inimesele antud talentide kasutamise.
Selle kauni hingamispäeva tegid veelgi kaunimaks koguduse tänusõnad oma pastorile ja ühised palved, sest tegemist oli ka pastori tunnustamise päevaga.
Õhtupoolikul oli aga üle aegade kõige vahvam noortekas üldse. Kuulsin sellist hinnangut mitmest suust ja arvan ise ka samamoodi. Eistvere pargis tutvusid noored, hästi noored ja pisut vanemad sügiseses looduses erinevate taimedega, mängiti mänge, peeti piknikku ja harjutati mõõgadrilli. Kui keegi ei tea, mida mõõgadrill tähendab, võib tulla järgmisele noortekale, siis saab teada. Jälgige reklaami!
Ühe loo seitse õppetundi
Tänukontserdi jutlus oli Johannese evangeeliumi 6.peatüki alusel sellest, kuidas Jeesus toitis viie odraleiva ja kahe kalaga viis tuhat meest, peale selle naised ja lapsed. Sellest loost tuli välja seitse õppetundi.
Esiteks, Jumalat ei piira materiaalsed probleemid. Sellise rahvahulga jaoks toidu ostmiseks poleks piisanud isegi tervest aastapalgast, ometi said kõik kõhud täis. Nõuanne on: “Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike (toitu, riideid) antakse teile pealegi!” (Mt. 6,33.).
Teiseks, ühiskonna, kogukonna ja üldse teiste inimeste teenimine on meeskonnatöö. Jeesus küsis Filippuse arvamust, kuulas ära, mida oli Andreasel öelda, ning võttis vastu, mis oli väikesel lapsel pakkuda. Ka “Talvele vastu” oli näide sellest, mida saab meeskonnana ära teha.
Kolmandaks, vajalik on kord. Enne, kui sai leiba jagama hakata, pidi rahvas viiekümneste rühmadena maha istuma. Korra loomiseks peab võtma aega ja olema kannatlik. Samuti peab korrale alluma, ainult nii saavad head asjad juhtuda.
Neljandaks, tänulik meel, head suhted Jumala ja inimestega teevad piskust palju. Kui Jeesus oli Jumalat tänanud, rohkenes toit külluslikult. Õpetussõnadest võib lugeda: “Parem pisut Issanda kartuses kui suur varandus ja rahutus selle juures. Parem taimetoit armastusega kui nuumhärg, mille juures on vihkamine.” (Õp.s. 15,16-17.). Prohvet Malaki üleskutse kõlab: “Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni.” (Ml. 3,10.). “Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on.” (1. Tm. 6,6.) Mitte see ei ole rikas, kel on palju, vaid see, kes oskab vähesega hakkama saada ja sellest rõõmu tunda.
Viiendaks, Jeesus õpetas kokkuhoidlikkust ja säästvat suhtumist. Sealolijad oleksid võinud eeldada, et tal on vägi edaspidigi imeliselt leiba paljundada, ning loobuda ülejääkide kokku korjamisest, kuid Jeesus käsk oli: “Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks raisku.” (Jh. 6,12.). Jumal ootab meilt heaperemehelikku suhtumist kõigesse, mida ta on meile andnud.
Kuuendaks, Jeesus andis meile tagasihoidlikkuse eeskuju. Tal puudus võimuiha. Pärast seda võimsat imetegu tahtis rahvas ta kuningaks tõsta, kuid Jeesus tõmbus mägedesse üksindusse. Kui me järgime Kristuse eeskuju, ei ole heateod meile enda esiletõstmise vahendiks.
Seitsmes ja kõige tähtsam õppetund on see, et kui rahvas järgmisel päeval ikkagi Jeesuse üles leidis ja oma soovi avaldas alati “seda leiba” saada, siis Jeesus ütles neile: “Mina olen eluleib.” Jeesus igatses kõige enam anda inimestele iseennast. Ta ütleb ka meile: “Armasta mind! Ole minuga iga päev ja iga hetk! Siis me oleme igavesti koos õnnelikud.”
Tänulik süda
Need, kes mõtisklevad Jumala suure halastuse üle ega unusta ära Tema väiksemaidki ande, panevad “rõõmu endale vööks” ning “laulavad Issandale oma südames.” Meil tuleks pidevalt tänada Jumala käest saadavate igapäevaste õnnistuste eest ja ennekõike selle eest, et Jeesuse surm on teinud meile võimalikuks taeva ja õnneliku elu. Missugust halastust ja võrratut armastust on Jumal osutanud meie, kadunud patuste vastu, sidudes meid endaga, et oleksime Tema omad! Millise ohvri on meie Lunastaja toonud selleks, et meid võiks nimetada Jumala lasteks! Meil tuleks ülistada Jumalat selle õnnistatud lootuse eest, mida pakub lunastusplaan! Meil tuleks ülistada Teda taevase pärandi eest ning Tema rikkalike tõotuste eest; selle eest, et Jeesus elab meie eest lepitust tehes. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Rahu ja rõõm teenimises
Õnn, mida otsitakse omakasupüüdlikest motiividest, väljastpoolt kohustusi, on ebakindel, tasakaalutu, muutlik ja ajutine. See möödub ja hinge täidab üksildus ning mure. Kuid Jumala teenimine toob rõõmu ja rahulolu, kristlast pole jäetud käima ebakindlatel radadel, teda pole jäetud asjatute murede ega pettumuste saagiks. Kuigi me ei saa osa selle elu naudingutest, võime siiski olla rõõmsad, vaadates tulevasele elule. Juba siin võivad kristlased rõõmustada ühenduse üle Kristusega; nad võivad osa saada tema armastuse valgusest ja tema läheduse alalisest troostist. EGW “Tee Kristuse juurde”
Elu läbi surma
Kristus kirjeldas tulevikku näitega loodusest, mida jüngrid mõistsid. “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,” lausus Ta, “kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!” (Jh 12:24) Kui tera langeb mulda ja sureb, siis tärkab uus taim, mis kannab vilja. Samuti pidi Kristuse surm kandma vilja Jumala riigile. Jeesuse surma tulemuseks pidi olema elu. Aastast aastasse kanduvad põllumehe teraviljavarud edasi tänu sellele, et ta justkui matab parima osa teraviljast maha. Teatud aeg on seeme varjul mulla all. Jumal hoolitseb selle eest. Siis ilmub oras, seejärel viljapea ning lõpuks vili pea sees. Kuid kasv saab toimuda ainult siis, kui tera esmalt maha maetakse.
Mulda maetud seemnest kasvab uus vili, mis hiljem omakorda maha külvatakse. Nii seeme paljuneb. Sarnaselt kannab Kristuse surm Kolgata ristil vilja igaveseks eluks. Tema ohvri viljana elavad lunastatud kord igavikus.
Nisutera, mis jääb mulda panemata, ei kanna vilja. See jääb üksi. Kristus oleks võinud, kui Ta oleks soovinud, säästa ennast surmast. Kui Ta oleks seda teinud, poleks Ta saanud tuua Jumala juurde poegi ja tütreid. Ainult elu ohverdades võis Ta anda elu inimkonnale. Ainult põrmu langedes, surres, võis Ta saada seemneks tohutule lõikusele, mis kogub kõigist rahvahõimudest, suguharudest ja rahvastest lunastatud Jumalale.
Selle tõega sidus Kristus õpetuse enesesalgamisest: “See, kes oma elu armastab, kaotab selle; aga kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab seda igaveseks eluks.” (Jh 12:25) Kõik, kes tahavad Kristuse kaastöölistena vilja kanda, peavad esmalt põrmu langema ja surema. Elu tuleb anda maailma vajaduste põllumaale. Enesearmastus ja isiklikud ambitsioonid peavad kaduma. Kuid enesesalgamise seadus on enesesäilitamise seadus. Põllumees säilitab oma vilja, kui ta külvab selle maha. Sama on inimese eluga. Anda tähendab elada. Elu, mida tahetakse säilitada, tuleb täielikult pühendada Jumala ja kaasinimeste teenimisele. Need, kes on Kristuse pärast selles maailmas valmis eneseohverdamiseks, säilitavad end igaveseks eluks. EGW “Ajastute igatsus”
Lõikustänu jumalateenistus 12. oktoobril kell 11.00
“Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.” (Jk 1:17.18)
Iga seeme kannab oma vilja. Õigetes tingimustes külvatud seeme areneb eluks taimes. Kadumatu Sõna seeme, mille hing usu kaudu vastu võtab, toob esile iseloomu ja elu, mis sarnaneb Jumala elu ja iseloomuga. EGW “Kristuse tähendamissõnad”