5. juunil tähistasid oma teemantpulma Voldemar ja Helju Rosin.

Oli kaunis suvepäev ja meeliülendav tseremoonia hästi valitud muusikaga ning pärast seda kosutav ja armas söömaaeg. Oli kena pulmaseltskond: pruutpaari järeltulijad, sugulased ja koguduse inimesed, aga kõige enam särasid Volli ja Helju ise. Kõik teised tundusid nende kõrval kuidagi sõnaahtrad, isegi elukutselised kõnepidajad. No mida meil oligi öelda! 60 aastat harmoonilist kooselu ühiskonnas, kus meeste keskmine eluiga palju pikem ei olegi ja kus abielu püsivust nii nõrgalt väärtustatakse, võtab tõepoolest sõnatuks. Igal juhul on Volli ja Helju näidanud meile väärt eeskuju, et koos Jumalaga on see võimalik.

Pulmapeol rääkisid Volli ja Helju ka sellest kaugest ajast pisut rohkem kui 60 aastat tagasi, kui nad tuttavaks said. Peigmehe mahlakas huumorisoon nakatas naeruga kõiki koosviibijaid ning pruudi avameelne meenutus oma mõtetest, hirmudest ja lootustest andis kindlasti kõikidele noorematele mõtteainet. Helju tunnistas, et talle tegi väga muret, et Volli on temast aasta ja 10 kuud noorem. Seetõttu tegi ta kohe nende tutvuse alguses sellest tema arvates tagurpidi vanusevahest juttu. Volli ütles aga selle peale: “Mis siin vahet on, kui üks on saja aastane ja teine üheksakümmend üheksa?”
Nii pika aja peale ette mõtlemine on tõesti muljetavaldav!

Soovime pruutpaarile õnnelikku seatud tärminini jõudmist ning täname kõiki neid, kes sellise toreda sündmuse Vollile ja Heljule korraldasid ja läbi viisid.

4. juunil toimunud kahe koguduse, Põltsamaa ja Viljandi koguduse laagris oli pealkirjas toodu kandev mõte, mille andis oma kõnes edasi ka meile külla tulnud Balti Unioni adventkoguduste juht Valdis Zilgalvis. Ta jagas oma kogemust, kui tal tuli lennujaama minnes valida kahe tee vahel, millest ühel olid ummikud, kuid teine oli täiesti vaba. Millegipärast valis ta liiklusvahenditest ummistunud tee, kuigi kaasaegsed tehnilised vahendid hoiatasid teda selgelt, et tee on kinni. Läbi suure närvikulu jõudis ta siiski lennukile, kuid parem oleks olnud tähele panna hoiatusi.

Ka Piiblis on hoiatused, millist teed tuleks vältida ja millist valida. “Astuge teede peale ja vaadake ja küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga!” (Jer. 6,16.)

Laagripäeva jooksul oli paljudel võimalus jagada oma läbielusid. Eriti innustavad olid tunnistused, milles Viljandi koguduse inimesed rääkisid kogemustest, mis olid seotud palvemaratoniga ja misjonihingamispäevadega. Ka piibliuurimise teema haakus õigete valikute tegemisega: nimelt oli arutluse all kadunud poja lugu (Luuka 15,11-32.). Ühine söömaaeg liitis kõiki kokkutulnuid ning tore oli, et ennast võisid hästi tunda nii Viljandi kui ka Põltsamaa inimesed ning samuti kaugemalt tulnud. Kõige rohkem tekitab minus imetlust see, et ühtviisi mõnusalt veetsid laagris aega nii üle-kaheksakümnesed kui ka alla-kaheksateistkümnesed ning needki, kes nende kahe vanusepiiri vahele mahtusid. Kahtlustan, et selliseid üritusi tänapäeval palju ei leidu.

“Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Jehoova päev, suur ja kardetav! Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole.” Mal. 3,23.24.

Parema kvaliteediga pildid ka advent.ee’s: http://advent.ee/galerii/36799/viljandi-poltsamaa-kevadlaager/

21. mai oli misjonihingamispäev. Meid kutsuti üles võtma endaga kaasa üks või mitu raamatut ja neid inimestele kinkima.

Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve
maailma, aga teeks kahju oma hingele?
Sest mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?

Markuse 8,36-37

Maaailmas pole midagi väärtuslikumat kui inimhing.

Me oleme võimsa Jumala teenistuses. Misjonitöö on rõõm!

Kui armsad on mägede peal
sõnumitooja sammud.
Ta kuulutab rahu,
toob häid sõnumeid,
kuulutab päästet
ja ütleb Siionile:
“Sinu Jumal on kuningas!”

Jesaja 52,7

14. mail külastasid meid Viljandi noored. Nad teenisid nii sõna, laulu kui ka muusikaga.

Sõnavõttude ühiseks Piiblitegelaseks oli Jeesuse ema Maarja ja tema elukogemus. Katrin võrdles Maarja (Luuka 1,46-55) ja Hanna (1. Saamueli 2,1-10) kiituslaule.

Hanna ja Maarja olid õnnelikud, sest Jumal oli teinud nende elus suuri tegusid.

Madis alustas küsimusega: Kas te olete õnnelikud? Ta luges meile kuulsate meeste ütlusi, kust selgus, et õnne pole:

• uskmatuses
• meelelahutuses
• rahas
• positsioonis, kuulsuses

Halastaja ja armuline on Issand,
pikameelne ja rikas heldusest.
Tema ei riidle lõpmata
ega pea igavesti viha.
Tema ei tee meile meie pattu mööda
ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda.
Sest otsekui taevas on maast kõrgel,
nõnda on tema heldus võimas nende vastu,
kes teda kardavad.
1Nii kaugel kui ida on läänest,
nii kaugele viib ta meist meie üleastumised.
Otsekui isa halastab laste peale,
nõnda halastab Issand nende peale,
kes teda kardavad.
Sest ta teab, millist tegu me oleme;
tal on meeles, et oleme põrm.
Inimese elupäevad on nagu rohi:
ta õitseb nõnda nagu õieke väljal;
kui tuul temast üle käib, ei ole teda
ja tema ase ei tunne teda enam.
Aga Issanda heldus on igavesest igavesti
nendele, kes teda kardavad,
ja tema õigus jääb laste lastele.

Psalm 103, 8-17

Usalda oma elu Päästja kätesse ja siis sa oled õnnelik!

Annemai tõi esile Maarja alandlikkuse, tänulikkuse ja tarkuse.

Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu
Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse.
Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb
tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega.

Jakoobuse 1, 5-6

Jumalal ei ole midagi võimatut, kui me palume!

Jumala plaan meie jaoks on alati parim, ükski Tema tõotus ei jää täitmata.

Viljandi noorte ühislaulus kordusid sõnad: “Rändame taevateel käsikäes, iga päev..”

Armsad Viljandlased, aitäh teile! Kohtume 4. juunil Põltsamaa-Viljandi ühislaagris!

7. mail oli eriline hingamispäev: perepäev ja emadepäev üheskoos. Laulude ja pillilugudega vaheldumisi kuulasime erinevaid tunnistusi. Esimene kõneleja meenutas vanaema, kelle lauldud vaimulikud laulud ja palved on saatnud teda kogu elu ja tänu kellele ta leidis tee Jumala juurde.

Meile loeti ette ka ema kirjad oma tütrele. Neis olid sõbralikud nõuanded, julgustus ja toetus. Ja isegi kui laps on juba nii suur, et lahkub kodust, jääb Jumal siiski alati temaga. Kuulasime ka tütre kirja emale, milles tütar tõdes, et ema on olnud tema kõige parem sõbranna. Isegi kodust kaugel viibides on hea olla Taevaisa laps ja oma ema-isa laps. Pastor võttis kokku eelnevad mõtted, lugedes Efesose 6. 1-3.

Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige!
“Austa oma isa ja ema,” see on esimene käsusõna tõotusega,
“et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!”

Mis lapsena õpitud, see jääb saatma meid kogu eluks. Viiulihelide saatel jagati emadele lillekimbud.

Armsad emad! Soovime teile Jumala armu ja abi laste kasvatamisel. Ilusat emadepäeva! Olete meile kallid!