Kuninganna Ester
Vaenlase sepitsused tühistas Võim, kes valitseb inimlaste üle. Jumala eelhoolitsuse toimel oli juuditar Ester, Kõigekõrgema Jumala teenija, saanud Meeda-Pärsia kuningannaks. Mordokai oli tema lähisugulane. Äärmises hädas otsustasid nad esitada palve oma rahva pärast Xerxesele. Ester pidi julgema minna kuninga ette eestkostjana. “Kes teab,” ütles Mordokai, “kas sa mitte ei olegi just selle asja pärast pääsenud kuninglikku seisusesse?” (Est 4:14) EGW “Prohvetid ja kuningad”
Näide Kristusest kui nurgakivist
Ühenduses Kristusega, elava kiviga, saavad kõik, kes sellele alusele ehitavad, elavateks kivideks. Paljud inimesed võivad oma jõupingutustega end tahuda, poleerida ja kaunistada; kuid nad ei saa muutuda “elavateks kivideks” siis, kui nad pole ühenduses Kristusega. Ilma selle ühenduseta ei saa ükski inimene päästetud. …
Nende jaoks, kes “ei kuula sõna”, on Kristus pahandusekaljuks. Kuid “kivi”, mille hooneehitajad põlgasid, sai “nurgakiviks”. Kõrvalejäetud kivina talus Kristus oma maapealse elu jooksul põlgust ja solvanguid. “Ta oli põlatud ja inimestest hüljatud valude mees ja haigustega tuttav … ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast!” (Js 53:3) Kuid Tema austamise aeg lähenes. Ülestõusmise läbi surnuist kuulutati Ta “Jumala Pojaks väes” (Rm 1:4)
Oma teisel tulemisel ilmub Ta taeva ja maa Issandana. Need, kes olid valmis Teda risti lööma, tunnustavad kord Tema suurust. Terve universumi ees saab hüljatud kivist nurgakivi. EGW “Ajastute igatsus”
Vili
Kui jagame Jumala ajalikke õnnistusi, äratab meie armastus ja osavõtlikkus saajas tänutunde Jumala suhtes. Südame pinnas on ette valmistatud vaimuliku tõe seemneks. Tema, kes annab külvajale seemne, paneb seemne idanema ja igaveseks eluks vilja kandma.
Vilja mulla sisse külvamisega kujutab Kristus ohvrit, mille Ta tõi meie lunastamiseks. “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure,” ütleb Ta, “siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Samamoodi kannab Kristuse surm vilja Jumala riigi heaks. Sarnaselt taimeriigi seadustega on Tema surma tulemuseks elu.
Kõik, kes kannavad vilja Kristuse kaastöölistena, peavad kõigepealt langema maha ja surema. Elu peab heidetama maailma vajaduse vagudesse. Enesearmastus ja omakasupüüdlikkus peavad kaduma. Kuid eneseohverduse seadus on samas enese alalhoiu seadus. Maa sisse maetud seeme kannab vilja ning see külvatakse omakorda maha. Niimoodi mitmekordistub saak. Põllumees säilitab vilja nii, et viskab selle ära. Ka inimese elus tähendab andmine elamist. Elu, mida säilitatakse, on see elu, mis on tasu ootamata antud Jumala ja inimeste teenimiseks. Need, kes oma elu selles maailmas Kristuse pärast ohverdavad, hoiavad seda igavese elu jaoks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”








