Ela usus!
Kas sa tunned, et sa ei saa loota Jumalalt õnnistusi, kuna oled patune? Tuleta meelde, et Kristus tuli maailma patuseid päästma. Meil pole midagi, mis meid Jumalale soovitaks. Me võime nüüd ja alati toetuda oma äärmiselt abitule olukorrale, mistõttu on Tema lunastav vägi hädavajalik. Loobudes endale toetumisest, võime vaadata Kolgata risti ja öelda: “Midagi ei ole küll Sulle, Issand, tuua mul”.
Usk ühendab meid taevaga ning annab meile jõudu pimeduse võimudest jagu saada. Jumal on Kristuses andnud vahendid, et alistada kõik halvad iseloomujooned ja vastu seista kõigile kiusatustele, ükskõik kui tugevad need on. Kuid paljud tunnevad, et neil on usku vähe, ning nad jäävad seepärast Kristusest eemale. Andku need hinged end oma abitus väärtusetuses kaastundliku Päästja halastuse kätte! Ära vaata iseendale, vaid Kristusele! Haara kinni Tema tõotustest nagu elupuu lehtedest: “Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja” (Jh 6:37). Kui sa tuled Tema juurde, usu, et Ta sind vastu võtab, sest Ta on seda tõotanud. Sa ei hukku iial, kui sa seda teed, mitte iialgi. EGW “Tervise teenistuses”
Puud tuntakse viljast
Need, kes Sõna kuulevad ja seda alal hoiavad, kannavad vilja sõnakuulmises.
Hinge vastu võetud Jumala Sõna avaldub heades tegudes. Selle tulemus on näha Kristuse-sarnases iseloomus ja elus. Kristus ütles enda kohta: “Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames” (Ps 40:9). “Ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud” (Jh 5:30). Ja Pühakiri ütleb: “Kes ütleb enese püsivat temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu tema on käinud” (1Jh 2:6). EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Hinnalisim annetus
Meie tegusid väärtustavad tegelikult meie ajendid — kas häbistades või austades meid. Jumala silmis pole väärtuslikemad need suured asjad, mida kõigi silmad näevad ja kõigi suu ülistab. Rõõmsal meelel täidetud väikesed kohustused, märkamatult antud väikesed annetused, mis võivad inimsilmale tunduda väärtusetuina, on Jumala silmis sageli kõige hinnalisemad. Usust ja armastusest tulvil süda on Jumalale kallim kui kõige hinnalisem annetus. EGW “Ajastute igatsus”
Isa sõrmejäljed
Kui su meeled tunnevad rõõmu selle maailma kütkestavast ilust, siis mõtle uuele maale, kus ei tunta iialgi patu ega surma hävitavat mõju, maale, kus looduse nägu ei tumesta needuse vari. Kujuta ette päästetute kodu ja tea, et see on palju imelisem kui su säravaimgi kujutlusvõime suudab maalida. Jumala mitmekesistes loodusandides näeme vaid tema auhiilguse kahvatut kuma. Kirjutatud on: “Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.”1.Kr 2:9
Poeedil ja loodusteadlasel on loodusest palju rääkida, kuid kristlane oskab maa kaunidusele anda kõrgeima hinnangu, sest ta näeb selles Isa sõrmejälgi ja märkab tema armastust lilles, puus ja põõsas. Keegi ei suuda vääriliselt hinnata mäe ega oru, jõe ega mere tähendust, kui ta ei näe selles Jumala armastuse väljendust inimese suhtes. EGW “Tee Kristuse juurde”
Anna end Jumalale
See, kes armastab Kristust rohkem, teeb rohkem head. Inimese kasulikkusel, kes on valmis loobuma egoismist ning andma võimalust töötada pühal Vaimul oma südames ja kes pühendab oma elu täielikult Jumalale, pole piire.
Kui inimesed nõustuvad laskma end Jumalal kasvatada, ilma kartmata ja sellel teel väsimata, siis õpetab Jumal neid tund-tunnilt ja päev-päevalt. Ta igatseb avaldada oma armu. Kui Tema rahvas on tahtlik kõrvaldama tõkked, valab Ta välja oma rikkalikud õnnistused inimkanalite kaudu. EGW “Ajastute igatsus”
Käsu olemus
Jumala käsk on oma olemuselt muutumatu. See on Looja tahte ja iseloomu ilmutus. Jumal on armastus ja Tema käsk on armastus. Käsuõpetuse kaheks suureks põhimõtteks on armastus Jumala ja armastus inimese vastu. “Siis on armastus käsu täitmine.” (Rm 13:10) Jumala iseloom on õigus ja tõde; selline on ka Tema käsuõpetuse olemus. Laulja ütleb: “Su käsuõpetus on tõde”; “kõik Su käsud on õigus.” (Ps 119:142.172) Ja apostel Paulus möönab: “Nõnda on siis käsk püha ja käsusõna püha ja õige ja hea.” (Rm 7:12) Selline käsk, mis on Jumala meele ja tahte väljendus, peab olema niisama püsiv nagu selle Loojagi.
Uussünni kaudu tuuakse süda kooskõlla Jumalaga, ühtlasi ka kooskõlla Tema käsuõpetusega. Kui see suur muutus on patuses toimunud, siis on ta läinud surmast ellu, patust pühadusse, üleastumisest ja vastuhakkamisest kuulekusse ja truudusesse. Vana elu, mille jooksul ta oli Jumalale võõras, on lõppenud ning uus lepituse, usu ja armastuse elu on alanud. Siis viiakse “käsu õigus” “täide meie sees, kes me ei käi liha järele, vaid Vaimu järele.” (Rm 8:4) Ja inimene hüüab: “Kuidas ma armastan Sinu käsuõpetust!” EGW “Suur võitlus”
