Kõigil, kes liginevad Jumalale, tuleks käituda alandlikult ja aupaklikult. Jeesuse nimel tuleme Tema ette küll usaldavalt, kuid mitte jultunud enesekindlusega nagu oleks Ta meiega samal tasemel. On neid, kes pöörduvad ligipääsmatus valguses elava suure, kõikväelise ja püha Jumala poole samamoodi nagu endaga võrdse või isegi endast madalama poole. On neid, kes käituvad Jumala kojas nii nagu nad ei käituks maise valitseja vastuvõturuumis. Neil on põhjust meenutada, et nad on Tema palge ees, keda ülistavad seeravid ja kelle ees inglid katavad näo. Jumalat tuleb sügavalt austada; kõik, kes tajuvad Tema tõelist ligiolekut, kummardavad alandlikult Tema ees ning hüüavad Jaakobi kombel: “Küll on seesinane paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!” EGW “Patriarhid ja prohvetid”

Kristuse plaani kohaselt peab Tema koguduses siin maa peal valitsema sama kord, juhtimisviis ja kooskõla, mis valitseb taevas. Siis saab Ta austatud oma rahva kaudu. Nende kaudu paistab Õiguse Päike tumestamatuna maailmale. Kristus on andnud oma kogudusele palju võimalusi Teda austada. Ta on andnud oma rahvale võimed ja õnnistused, millega esindada Tema täiust. Kogudus, kes omab Kristuse õigust, on Tema varaait, mis kätkeb Tema armu, halastuse ja armastuse täiuslikke rikkusi. Kristus, Õiguse Päike, näeb puhtas ja täiuslikus rahvas tasu alanduse eest. EGW “Ajastute igatsus”

Kui sa palud Issandalt abi, siis austa Päästjat, uskudes, et saad Tema õnnistuse. Meie käsutuses on kogu vägi ja kõik tarkus. Me peame ainult paluma.

Käi kogu aeg Jumala valguses. Mõtiskle päeval ja ööl Tema iseloomu üle. Siis näed sa Tema ilu ja rõõmustad Tema headusest. Sinu süda hõõgub Tema armastuse tunnetuses. Sind tõstetakse üles nagu igavestest kätest kantuna. Sa suudad Jumala antud väe ja valgusega mõista ja saavutada enam, kui sa kunagi varem võimalikuks pidasid. EGW “Tervise teenistuses”

Jeesus elas, kannatas ja suri selleks, et meid lunastada. Ta sai “valude meheks”, et meie saaksime igavese rõõmu osaliseks. Jumal lubas tulla oma armastatud Pojal, täis armu ja tõde, kirjeldamatu hiilguse maalt patu hävitava mõju all kannatavale maale, mida tumestab surma ja needuse vari. Isa lubas tal lahkuda oma armastuse rüpest, inglite jumaldavast austusest, et kannatada alandamist, solvamist, häbistamist, vihkamist ja surma. “Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.” (Js 53:5)

Seda suurt ohvrit ei toodud eesmärgiga äratada Isa südames armastust inimeste vastu, mitte selleks, et panna teda tahtma inimest päästa. Ei, ei! “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.” (Jh 3:16) Isa armastab meid, aga mitte suure lunahinna tõttu, vastupidi, ta valmistas lepituse sellepärast, et ta meid armastab. Kristus oli vahendaja, kelle kaudu ta valas välja oma piiritu armastuse langenud maailmale. “See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega.” (2Kr 5:19) Jumal kannatas koos oma Pojaga. Ketsemani ahastuses ja Kolgata surmas maksis lõputu Armastus meie lunahinna.

E.G.White’i raamatust “Tee Kristuse juurde”