Aafrika muljed
5. detsembri õhtul kogunesime kiriku juurde, et kuulata Mare ja Jussi Aafrika reisi muljeid. Esmalt näidati meile kaardi pealt reisi marsruuti. Piltide ja Mare huvitava jutu vahendusel saime väga hea ettekujutuse sealsest elus-olust. Mare oli kaasa toonud ka sealset käsitööd ning saime ka ise kõike uudistada. Kõigepealt saime tutvuda sealse rahaga. Kuna Aafrikas kasvab puu, millest valmistatakse seepi, oli muidugi ka hea näide ilus seebipallike. Väga kaunid olid ka mitmesugused nikerdustega puitkujud, suur siidrätik ning liivast valmistatud pildid.
Aeg möödus lennates kuid väga põnevalt. Siiski üht me oma sisimas tundsime kui sealset külaelu vaatasime: Eestimaal on hea elada ja on häbiasi millegi pärast nuriseda!
Aitäh kõigile toreda õhtu eest 😉
🙂
2. detsembri “Vali Uudistes” avaldab MTÜ Kuldne Iga jututuba tänu meie kogudusele südamliku vastuvõtu eest. Täname kõiki, kes seda üritust aitasid toredaks muuta! Oleme avatud kogudus ja Te olete alati teretulnud!
Novembrikuu kokkuvõtteks
“Kui mujal võib surra igavusse, siis Põltsamaal võib surra tegevusse” – sellist lausekatket kuuldi novembrikuus ühe Põltsamaale tulnud nooremaealise külalise suust.
Novembrikuu ürituste tulevärk algas juba 7. novembril, kui just noorem rahvas leidis põhjust tähistamiseks ja koosolemiseks. Rõõm oli tervitada ka kaugemalt tulijaid ning seda suurem oli heameel, et äraminekuga polnud kellelgi kiiret. Kõige kangemad oli veel järgmisel päeval abiks lastekiriku ja Ergase sünnipäeva sisustamise juures ning lisaks kõigele veel Võisiku Hooldekodus laulmas.
Ka järgmisel nädalavahetusel jätkus igas eas sünnipäevalapsi, kes oma rõõmu ja tänumeelt Jumala õnnistuste üle soovisid teistega jagada. Lisaks toimus väga sisukas esitlus vabatahtliku töö teemadel, kus oma välismaal omandatud kogemusi jagasid ettekannetena Heldi ja Mervi ning neid assisteeris Älis, kellel samuti kogemused samas valdkonnas olemas. Head meelt võis tunda sellest, et kuulajate hulgas oli igas vanuses inimesi ning samuti külalisi mujalt Eestist, sest nagu selgus, pole vabatahtlik töö sugugi mitte ainult noorte pärusmaa. Kahjutundega peab aga siiski lisama, et vaatamata kooli üles pandud reklaamile ei tulnud ükski Põltsamaa koolinoor, kes polnud seotud adventkogudusega, tutvuma sellise vahva karjäärivõimalusega.
See eest oli aga nädala sees (18. novembril) eriline võimalus minikontserdi ja teelauaga vastu võtta umbes kahtkümmet üle keskea daami, kes oma Jututoa-ringiga ka meie kogudust ja kirikuhoonet vaatama tulid. Vestlus kulges soojas ja südamlikus õhkkonnas ning oli minu arusaamist mööda mõlemale poolele rikastav.
Noortele oli aga kindlasti kuu tähtsündmuseks 28. novembril peetud noorteõhtu, mida hoole ja armastusega ette valmistati ning mis väärib kindlasti eraldi artiklina lahtikirjutamist. Hoolimata sellest, et noorteõhtu iseenesest läbi sai, leiti ühist tegevust veel hiliste õhtutundideni.
Kokkuvõtteks julgen soovitada noortele ikkagi elamist, mitte suremist. Jumalal on teid vaja elusana! Hoidke siis oma tervist ja olge mõõdukad kõiges! Ja tänu Jumalale, et Ta siiani on teid tervetena hoidnud, hoolimata teie üliväga aktiivsest seltsielust ja hoolimata sellest, et ümberringi gripp möllab ja koolgi vahepeal kinni oli.
Lastekirik (8. november)
Olen kuulnud lapsevanemaid arutamas, missuguses vahvas kohas küll võiks oma lapse sünnipäeva korraldada. Ergase sünnipäev algas kirikus ja see oli päris lastekirik, mõeldud nooremale koolieale. Ergas oli kutsunud oma klassi ja klassijuhataja, samuti muusikakooli sõbrad.
Ükski Ergase sõpradest ei olnud Piiblit lugenud, aga see ei takistanud neil üheskoos etendamast Naamani lugu. Piisas sellest, kui neile selgitati, missuguses olukorras nende poolt kehastatud tegelased on, kui juba nad oskasid olla – kurvad, rõõmsad, kaastundlikud, hirmunud. Nad oskasid küsida ja vastata nii, et lugu arenes nii nagu Piibliski. Ainult “Iisraeli kuningas” oli kohe nõus “Naamani” terveks tegema – see oli ainuke asi, mis kippus Piibliga võrreldes valesti minema ja selle me parandasime kohe ära.
Pärastpoole kleepisid lapsed Naamani loo pildid oma lehele õigesse järjekorda ja lahendasid ristsõnu, millest tuli välja, et on väga palju võimalusi ja ameteid, kuidas teistele kasulik olla. Nii nagu väike teenijatüdruk kaugel oma kodumaast ei tasunud kurja kurjaga, vaid heaga, nii saame meiegi leida võimalusi, kus aidata ja teha midagi head.
Pärast kirikut muidugi Ergase sünnipäev jätkus ja kindlasti oli neil lastel tore. Ka mina tundsin koju minnes heameelt, et olin saanud nendega jagada kasvõi killukest Jumala Sõnast.
Noorteõhtu – Muinasjutt
Noorteõhtu teemaks oli valitud muinasjutt. Kehtib ju usuvabaduski ning kõigil on võimalus antud uskuda mida tahab. Kes usub jõuluvana, kes ettemääratust ning kes aastal 2012 tulevat maailmalõppu. Aga siiski on üks usk üle kõige- lootus igavesele elule. See mõte oli ka läbivaks teemaks meie õhtul.
Juba uksest sisenedes anti kätte esimene ülesanne: võtta endale meelepärane arv väikeseid pallikesi. Seejärel oli eesmärgiks moodustada grupid kus pallikeste summa oleks muinasjutuline arv: 7. Samamoodi tuli mõelda oma rühma iseloomustavad seitse lauset- mida rohkem pallikesi krabasid, seda rohkem rääkisid.
Kui tutvutud, oli aeg hakata muinasjutulisemaks minema. Vallo ning Heldi esitasid tänapäevasema versiooni vanast heast “Punamütsikesest”. Näidendi lõppedes jäi Vallo olenemata Kalle üritustest siiski kindlaks, et ta on hundi kõhus ning jahimees tuleb teda ära päästma.
Tulise aplausi järel rääkis Kalle meie maailmast, Suurest Paugust ning osakestest millest see koosneb. Ka Kalle pidi vastama küsimustele miks ta on, kes ta on, kus ta on ning mida ta oleks ilma Jumalata.
Tanis jutustas meile reaalsest muinasjutust- Piiblist, Jeesusest ning igavesest elust. Arutlesime, kas Piiblit saab usaldada, millised on Piibli mõjud ning miks me Piiblit üldse usume. Iga osa lõppedes muidugi ka laulsime üheskoos ning vestlesime päevakohastel teemadel.
Seejärel olid kõik oodatud ka kõrvaltuppa kõhtu täitma. Ürituselt jäid kauaks heljuma muinasjutuliselt positiivsed tunded ning tahe peatselt jälle midagi üheskoos ette võtta.
Mõningaid muljeid:
“Oli meeldiv õhtu koos koguduse noortega. Rõõmu valmistasid kindlasti ka külalised teistest kogudustest. Loodan, et sellised üritused liidavad noori ning annavad võimalusi ja julgust koguduse töös kaasa lüüa. Minule olid õhtu kõige meeldejäävamateks osadeks pünamütsikese hüpe ning ülihead mandariinid.”
Ardo
“Noorteõhtu juures meeldis mulle eriti see, et noori oli kokku tulnud tavapärasest rohkem. Ka kirikuruum oli muudetud meeldivalt hubaseks. Tore, et seni mõtetes olnud ideesid on hakatud nüüd ka teostama. Loodan südamest, et edaspidi kaasatakse rohkem sõpru ka väljaspoolt kogudust taolistele üritustele.”
Kalle
“Noorteõhtuga oli palju vaeva nähtud ja igaüks andis oma väikese osa, mis mulle väga meeldis. Samuti olime ka kutsunud palju sõpru, aga kõige rohkem oli kahju sellest, et neid nii vähe kohale jõudis. 1 siiski oli 😉 . ja ma arvan, et kõigile, kes kohal olid, oli see õhtu õnnistuseks.”
Tanis
Jumalateenistus 3. märtsil kell 11.00
12. detsembril 2016 saabus Eestisse misjonäridest perekond – Delfred Abarquez Onde, Hannah Gabales Onde ja nende tütar Zion Amber Gabales Onde –, kes tulid Eestisse appi adventkoguduse tööd edendama.
Hingamispäeval, 3. märtsil kell 11.00 jumalateenistusel on nad meie koguduse külalisteks.
Vaata videot misjonäride perekonnast siit.
Loe intervjuud perekonnaga siit.
Parim sõber
Sõbrapäeva puhul mõtleme ikka sõpruse peale. Alustaksin ühe lihtsa küsimusega: kui palju Sul sõpru on? Vanema aja inimene hakkab kindlasti sõrmede peal sõpru üles lugema ja ilmselt piisab talle kahe käe sõrmedest. Noorema aja inimene läheb aga arvutisse ja avab Facebooki lehekülje. See näitab kätte numbri, mis on ilmselt vähemalt kolmekohaline. Kas need kõik on tõelised sõbrad? Miks mitte. Siit omakorda aga küsimus: kas uus põlvkond on siis kordades sõbralikum ja sõbra-altim kui vanem põlvkond? Sellele küsimusele enam jaatavalt vastata ei saa.
Usun, et eakamad inimesed loevad üles neid, keda on võimalik tähistada pisut teistsuguse terminiga ⎼ südamesõbrad. Viimaseid pole aga kindlasti võimalik üles lugeda kümnete või sadade kaupa. Nii et olemegi jõudnud tõdemuseni ⎼ sõpru võib elus olla mitmel tasandil: Facebooki sõbrad on need, kellega võime suhelda, jagada nendega oma elamusi ja avastusi, soovida neile head ja ahhetada nende pilti vaadates: kui ilus Sa oled! Südamesõbrad on aga vaid mõned üksikud, kellele söandame rääkida nendest sügavamatest rõõmudest ja muredest, mida me kogu maailmale eksponeerida ei taha.
Arvan, et ka südamesõpru on võimalik jagada suuremateks ja väiksemateks. Täpsemalt jagatuna ⎼ üheks suureks ja mitmeks väiksemaks. Ei usu, et see mõte oleks uudne, kuid kui inimesel on perekond, siis parimaks südamesõbraks saab talle olla üksnes tema enda abikaasa. Kristlik perekonnaõpetus rõhutab seda sõpruse aspekti väga tugevalt. Selline sõprus eeldab maailmavaatelist ühtsust, paljude huvide kokkulangevust, kuid kindlasti ka jäägitut ja väsimatut pühendumist oma partnerile.
Praegusel ajal räägitakse sageli abieluinstitutsiooni haprusest, mida kajastab kooselude purunemise statistika, samuti aga ka vabalt kooselamine ilma altari eest läbi käimata. Arutlemata selle üle, mis on hea või halb, söandan väita, et selle hapruse üheks olulisemaks põhjuseks on just taolise südamesõpruse puudumine, kus abikaasad on omavahel suurimad sõbrad. Võib ju olla magamistoasõbrad ja seltskonnasõbrad, kuid tõeline abielusõprus läheb sügavamale, otsides ja nautides elukaaslase hingeilu ja pakkudes omalt poolt kõike võimalikku, et abikaasa võiks olla tõeliselt õnnelik. Seda kõike siis mõlema paarilise poolt. Selline sõprus eeldab sageli teadlikke valikuid ja tahtlikkust anda omalt poolt parimat, kuid see on ka ainus sõprus, mis täiuse skaalal jõuaks maksimumile kõige lähemale.
Ühele sõprusele sooviksin veel tähelepanu juhtida. Piiblis on üks huvitav tekst, mis esitab inimesele üleskutse: “Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!” (Iiobi 22:21) Kuidas olla sõbrasuhtes kellegagi, keda me ei näe ega kuule? Sõprus eeldab loomulikult suhtlemist. Jumalaga on aga võimalik väga lihtsalt suhelda: kui Sa loed Piiblit, siis Jumal kõneleb Sinuga, ja kui Sa palvetad, siis kõneled Sina Jumalaga. Sekulaarsest aspektist vaadatuna näib selline tegevus olevat irratsionaalne. Loomulikult kuulub selline sõprus usu valdkonda, kuid seda on inimkond harrastanud juba aastatuhandeid. Taoline sõprus on sama vana nagu inimühiskond ja tänini on lugematul arvul inimesi, kes on õppinud tundma selle sõprussuhte väärtust. Ehk üks tugevamaid külgi selle juures on tõdemus, et inimsuhetes võib tulla ette hetki, mil tajume, et meid ei suuda mõista mitte ükski inimene. Kuid sõprus Jumalaga annab kindlustunde, et meie suhtes pole ainsatki hetke ega olukorda, mida Tema ei mõistaks. Ja mitte ainult mõistaks ⎼ Ta elab meie rõõmudele ja muredele sügavamalt kaasa kui ükski teine kogu universumis. Jumal soovib oma sõprusega meid lohutada, julgustada, aidata ja anda nõu, kuidas oma eluga kõige paremini toime tulla. Nii et Jumalatki võiksime me arvata oma suurimate südamesõprade hulka. See on väga südamesoe kogemus.
Väärtustagem siis alati sõprust, mis annab meie päevadele oma kaunid värvid. Sõbrapäeva puhul aga soovin, et meil oleks palju häid sõpru, mitu tõelist südamesõpra ja kindlasti mõni parim Sõber nii siin maailmas kui ka taevastes!
Rein Kalmus