Noorte aktiivrühma seminar
Noorte aktiivrühma seminar toimub 1.-3.märtsil Põltsamaal.Kõik on oodatud kohale reede õhtuks,mil toimub palvekoosolek kell 19.00 Hingamispäeva hommikul kell 10.00 õppetükk ja pärast seda jumalateenistus.
Piibliteemana õpime ja arutleme seekord ristimisest.
Kust pärineb ristimise rituaal. Kuidas on ristimise viis ajaloos erinevates usulistes taustades muundunud ja moondunud. – Toomas Lukk
Ristimise piibellik tähendus – mis on selle koht kristlikus kogemuses? milleks seda vaja? kas see on kohustuslik samm? mida see annab? mis juhtub inimesega ristimises? – Hele Kulp
Pühapäeval jätkame alkoholiteemal.
Adventistid, kas jätkame karsklastena? – Lauri Beekmann
Alkoholist üleüldiselt. Põhjust olla karsklane on rohkem kui Ellen Whte’i aegadel. Miks me oleme karsklased. Kas meil sellest tulenevalt võiks olla aktiivne roll väljapoole.
Kohtumiseni Põltsamaal!
Kelle sõber oled sina?
Tihti kuuleme inimesi lausumas – ma olen loodusesõber,loomasõber,lastesõber ja veel kellegi või millegi SÕBER.
Aga kui tihti te olete kuulnud,et keegi sõnab: Ma olen Jumala sõber! On selline ütlemine: “Head sõbrad teavad sinust kõike,aga sa meeldid neile ikkagi!”
Ma usun,et keegi ei tea meist nii palju kui meie Taevane Isa. Tema loeb meie salajasemad mõttedki, mida me pole rääkinud ühelegi sõpradest. Jumal teab ka sellest,mis ei ole hea olnud. Ometi armastab ja hoolib Ta meist. Temale võime palves rääkida oma muredest ,kartustest, aga ka rõõmudest.Jumal annab rahu südamesse,kui oleme oma hinge Talle avanud.
Kas Piibel toetab meie mõtet,et Jumalaga võib sõber olla?
2.Moosese 33:11 “Ja Jehoova kõneles Moosesega palgest palgesse,nagu räägiks mees oma sõbraga.”
Jakoobuse 2:23 “Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks ning ta nimetati Jumala sõbraks.”
Piiblis on lausa üleskutse: “Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!” (Iiobi 22:21)
Jumal tahab olla meie sõber. Küsimus on selles,kas meie tahame olla Tema sõbrad? Sõbrasuhe Jumalaga muudab meid. Alles siis oleme suutlikud pakkuma sõbrakätt inimestele,kes elavad meie ümber.
Iiobi6:14 “Kes keelab sõbrale sõprust,see loobub Kõigevägevama kartusest!”
Kauneid päevi koos sõpradega!
Galerii loodusesõpradele – Austraaliast.
[column]
50 Photos
Lennukiga matkamas
Seekordne talvematk kestis 1.veebr-3.veebr. ning viis meid Kihnu saarele.
Kihnu on väike saar Pärnu lähedal, mille lähim kaugus maismaast on 12 km ja kus elab ligikaudu 500 elanikku, kes põhiliselt elavad neljas külas.
Minu jaoks oli see esimene kord, kui ma nii „ekstreemsele“ reisile julgesin minna. Põhjuseks oli soov lennukiga lennata ja meile antud lubadus, et saame soojas toas magada. Boonusena nägin ka seda, et ma paljusid matkale minejaid teadsin. Lõpuks oli meie reisiseltskonnas 11 vahvat ja hakkajat inimest põhiliselt Tartust ja Põltsamaalt, kes selle matka eriliselt soojaks ja hubaseks muutsid.
See talvematk kujunes tõeliseks misjonireisiks. Raamatuid, mida 3 päeva jooksul jagasime, oli umbes 70. Eriliselt edukas oli meie jaoks esimene päev, kus mõned meie hulgast said suuresti parandada oma kolpotöörioskuseid ning omandada huvitavaid kogemusi. Raamatuid saime anda ka Kihnu raamatukokku, kus need tänuga vastu võeti. Inimesed olid üldiselt sõbralikud ja mõnel pool kutsuti mõnda meist isegi sisse ja jäädi natukeseks juttu ajama.
Reedel, hingamispäeva saabudes, oli meil võimalus nautida kargel mererannikul päikeseloojangut ja laulda üheskoos traditsioonilist „Õhtupäike loojub metsa taha“. Hiljem, kui olime juba oma „uude koju“ jõudnud, juhtis Hans Soosaar arutelu, kus igaüks pidi läbi mõtlema, kui palju ta on nõus oma elust Jumalale loovutama. Samaaegselt toimus Kihnu rahvamajas Kihnu Virve sünnipäeva tähistamine ja kolm matkalist läksid teda õnnitlema, kingituseks kolm meie raamatut kenas kinkepakendis.
Nii hingamispäeva kui pühapäeva hommik algas lühikese vaimuliku osaga. Nii nagu matkale minnes ikka juhtub, jääb mõni asi paratamatult maha. Seekord oli selleks esemeks hommikvalve, mis meid küll sugugi ei heidutanud, sest selle asemel võisime lugeda Piiblit. Otsustasime lugeda ülemaailmset piiblijärge, mis meile teadaolevalt oli eelmisel päeval olnud 2.Sm.24 ja seega oli meie sooviks võtta ette 25 peatükk. Kui siis selgus, et 2.Sm. raamatus ongi ainult 24 peatükki, siis tegi üks matkaline ettepaneku lugeda 3.Sm.1 peatükki 🙂 Nalja sai matkal palju ja kõhulihased said samasuguse koormuse nagu jaladki.
Hingamispäeva hommikul õppisime nagu kord ja kohus õppetükki, kuid siis võtsime ette retke saare lõunatippu teletorni juurde, mille otsa me küll kahjuks ronida ei saanud, kuid selle-eest lubasid mitmed endale magustoiduks „lumejäätist“ – see taaselustas lapsepõlvemälestusi. Ka õhtupoolikul ei saanud me läbi jäätiseta, seekord varustasime end küll ehtsa jäätisega. Sellised mõnusad hetked, istudes soojas toas, jäätis suus sulamas, on matka juures väga erilised – mõnus rammestunud tunne ja hea söök annavad stiimulit jällegi matkama minna.
Laupäeva õhtul toimus Tanis Kulp´i eestvedamisel veel arutelu teema „Mis on tõde? Mida arvame meie ja mida inimesed maailmast?“ Pärast sellist vaimset osa olime jällegi valmis füüsiliseks pingutuseks öisel Kihnu saarel, mida me läksime uudistama matkajuhi Kalle Danieli juhatusel. Öine ümbrus oli niivõrd huvitav ja lummav, et me unustasime jälgida, mis suunas meie matkajuht, kel ainukesena oli kaart kaasas, meid juhatas. Lõpuks, kui Kalle meie käest kodu suunda teada tahtis, näitas igaüks oma suunda, kusjuures arvamused erinesid peaaegu 180 kraadi. Õnneks oli see ainult meie matkajuhi vingerpuss ja ta juhatas meid jälle õigele rajale. Tagasi tulles olime veel nii energiat täis, et suurem osa meist jäi veel seltskondlikke mänge mängima, kasutades ära seda vähest aega, mil saime koos olla.
Oleme tänulikud Kallele, kes selle matka korraldamise ette võttis ja kõikidele tema abilistele. Paljudele matkalistele meeldis, et matkal valitses kord ja et nõudmised, mida esitati, olid sobilikud ka meile, „algajatele“.
Älis Kulp
3. veebruar
30 Photos
Külastades Soomemaad
Eelmisel nädalavahetusel külastasime Põltsamaa noortega Toivonlinnas asuvat adventkoguduse kooli. Seal toimus Soome adventkoguduse noorte kokkutulek, mis kandis nime Raamattu- ja Lentopallo Rally. Üritus sarnaneb meil toimuvate Piibli ja palli päevadega ning on ka Soome noorte seas väga populaarne. Uurisime ühiselt Piiblit, mängisime palli ning nautisime imekaunist talvist loodust.
Aitäh Jumalale ja sõpradele meeldivalt veedetud aja eest!
Ardo
Kihnu matk – lennukieri
1.-3. Veebruaril on toimumas järjekordne matk, seekord Kihnu saarele talvevõlusid nautima. Tule sinagi!
Täpsem info koguduse noortejuhilt või Kristlike Matkade Facebookist.
Lõikustänu jumalateenistus 12. oktoobril kell 11.00
“Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.” (Jk 1:17.18)
Iga seeme kannab oma vilja. Õigetes tingimustes külvatud seeme areneb eluks taimes. Kadumatu Sõna seeme, mille hing usu kaudu vastu võtab, toob esile iseloomu ja elu, mis sarnaneb Jumala elu ja iseloomuga. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Loomistöö mälestusmärk
Suur Jumal oli rajanud Maa alused. Ta oli katnud kogu maailma iluga ja täitnud selle inimesele tarvisminevaga. Ta oli loonud kõik maa ja mere imed. Kuue päevaga oli suur loomistöö valminud. Ja Jumal “hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis Ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.” (1.Ms 2:2.3) Jumal silmitses rahuldustundega oma kätetööd. Kõik oli täiuslik, jumaliku Meistri vääriline. Nüüd Ta puhkas — mitte tööväsimusest, vaid rõõmust, nähes oma tarkuse ja headuse tulemust ja au ilmnemist.
Jumal pühitses, s.t. eraldas seitsmenda päeva, mil Tema puhkas, puhkepäevaks inimestele. Looja eeskujul tuli inimesel sel pühal päeval puhata, et tal oleks aega taevast ja maad silmitsedes mõtiskleda Jumala suure loomistöö üle ning et ta Jumala tarkusest ja headusest kõnelevaid tõendeid nähes võiks kogu südamest armastada ja austada oma Loojat.
Jumal püstitas Eedenis mälestusmärgi oma loomistööst; Ta andis oma õnnistuse seitsmendale päevale. Hingamispäev kingiti Aadamale, kogu inimperekonna isale ja esindajale. Selle päeva pühitsemine pidi kõnelema tõsiasjast, et kõik maa elanikud tunnustavad tänuga Jumalat oma Loojana ja õiglase Ülemvalitsejana; nad tunnustavad, et nemad on Tema kätetöö ja Temast sõltuvad. Niisiis oli tegemist tähisega, mis anti kogu inimsoole. Tegemist polnud mingi ülekantud mõistega või ühe rahva jaoks kohaldatud korraldusega.
Jumal nägi, et inimene vajas hingamispäeva, ja seda isegi paradiisis. Oli oluline, et inimene paneks igal seitsmendal päeval kõrvale oma harrastused ja ettevõtmised ning selliselt neist vaba olles saaks sügavamalt mõtiskleda Jumala tegevuse, headuse ja väe üle. Inimene vajas hingamispäeva kui igapäevasest jõulisemat meeldetuletust Jumala armastusest. Ta vajas tänutunde elavdamist, sest kõik, mis inimesele kuulus ja mille üle ta rõõmu tundis, tuli ju tegelikult Looja heldest käest.
Jumala soov on, et hingamispäev juhiks inimeste mõtted Tema loomistööle. Loodus kõneleb inimmeeltele Jumala — Looja, kõige üle Valitseja — olemasolust. “Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema käte tööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust!” (Ps 19:2.3) Kauniks loodud maa tunnistab Jumala armastusest. Võime näha Tema armastust igikestvates mäetippudes, majesteetlikes puudes, puhkevates pungades ja õrnades lilleõites. Hingamispäev, mis osutab Loojale, innustab inimesi avama suurt looduseraamatut ja lugema sealt Looja väest, tarkusest ja armastusest.
E.G.White’i raamatust “Patriarhid ja prohvetid”
Jumalaga teel
Lohutus kuulub neile, kes kurvastavad katsumuste ja murede tõttu. Kurbusekibedus ja elu kitsaskohad on paremad patunaudingutest. Kannatuste varal näitab Jumal meile meie iseloomu vigu; Tema armu läbi võime neist vabaneda. Me märkame endas seni tundmata külgi ning seisame silmitsi pakkumisega võtta vastu noomitus ja Jumala nõuanne.
Issanda teed on mõistmatud inimesele, kes soovib näha kõike enesele meelepärases valguses. Tema teed näivad meie inimloomusele vahel süngete ja rõõmututena. Kuid Jumala teed on armu teed, mille lõpul on lunastus. Eelija ei teadnud, mida soovis, kui ta kõrbe mahajäetuses palus elust väsinuna surma. Halastusrikas Jumal ei täitnud tema palvet. Eelijal oli veel suur töö teha; ja siis kui see oli tehtud, ei surnud ta nukralt üksildasena kõrbes, vaid tõsteti taevavankris üles Jumala trooni juurde.
Jumal lausub kurvale: “Ma olen näinud tema teid, aga ma parandan ja juhatan teda; ja ma tasun temale troostiga ning loon ta leinajaile huultevilja.” “Ma muudan nende leina rõõmuks, ma trööstin ja rõõmustan neid pärast kurvastust.” (Jes.57,18; Jer.31,13) EGW “Ajastute igatsus”