Ühislaager
Rakvere kogudus oli see, kes tuli sooviga pidada ühine laager. Idee sai tuult tiibadesse ning teoks sai see 20. juunil Kuuri talus Põltsamaa lähistel Võisikul.
Ilm oli kurjakuulutav, pilved olid sünged, kuid siiski piilus vahetevahel välja ka päike. Ametlik osa algas 10.45, aga palju inimesi oli siis veel saabumata. Siiski, tehti algust misjonijutu lugemisega, mille oli enda peale võtnud Guido. Kui avasõnad öeldud ning tähtsam informatsioon teada, asuti usinalt õppetükki õppima, mida juhendas Kaido. Samal ajal toimus ka lastetund, mis oli huvitav nii väikestele kui suurtele.
Pärast lühikest pausi algas hommikune jumalateenistus. Seda alustasid Põltsamaa noored oma programmiga. Oli laulu, pillimängu, pilte ning mõtteterasid. Lastejutu ajal rääkis Guido huvitava ning kaasahaarava jutu elevandi ning mehe sõprusest. Vend Arved Lindi jutlusest saime teada, kuidas elada koos Jumalaga. Seejärel esinesid rakverelased ning pärast seda oli aeg…söögiaeg.
Kuna keegi ei tahtnud teistest kehvem olla, oli igaüks midagi maitsvat kaasa võtnud. Paljud arvasid, et näljaseid suid on rohkem kui toitu jagub. aga kõhud said kõigil ilusti täis ning jäi veel ülegi. Rahvast tuli muudkui juurde. Meie hulgas viibisid ka mitmed koolilõpetajad. Soovime teile tarkust ning õigeid otsuseid edaspidiseks.
Päeva kõige pidulikuma sündmuse ajaks tuli isegi päike jälle välja . Eriti tähtis oli see Edgari jaoks: tema ristimine. Ergo pidas temaatilise kõne ning seejärel suunduti järve äärde ristimistalitusele. Jõudu ning kindlust Edgarile sellel teel. Õnnitlejate rivi oli veelgi suurenenud pärastlõunaks.
Nüüd oli Jussi lennukooli aeg. Vaadati pilte, mis olid eelneval nädalal pildistatud. Nägime ka kohalike koguduseliikmete maju teise nurga alt. Ülevalt vaatada tuttavaid maju on ikka hoopis midagi muud. Kuna “lennukaid” inimesi oli palju hoiatas Juss, et on olnud umbes 10 tundi lennukoolitusel kohustuslikust 100st. Kes tahtsid, said lennumasinat ka lähemalt uudistada ning katsuda.
Maikuu noortekoosolekul Põltsamaal viidi läbi suhteteemaline küsitlus ning rakverelased soovisid sellest rohkem teada saada. Vaadati kokkuvõtet küsimustest ning vastusest ja neid kommenteerisid Hele ning Kaido.
Päev oli möödunud tegusalt ja kiiresti ning õhtupoolikul olid kõik oodatud kaema Taimi ja Jaani majapidamist. Vaieldamatuks rahvalemmikuks kujunes muidugi neil elav ahv, juba vana rahvalõbustaja.
Päev oli küll pidevalt vesine, aga siiski ei rikkunud see meeldivat õhkkonda ning huvitavaid tegevusi. Kõik said midagi kõrva taha panna päevast ning saadud mõtted jäid saatma nii koduteel kui ka järgmistel päevadel.
Üritus kujunes üpriski rahvarohkeks, jooksvalt oli umbes sadakond inimest, pidevalt kohal umbes 70-80. Ning esidatud olid vähemalt 7 adventkogudust! Laager täitis igati oma eesmärgi ning rohkemgi. See vihmane laupäev suurendas inimeste ühtekuuluvustunnet ning lootust olla igavesti koos Taevariigis!
Galeriisse SIIT!
6. juuni
Seekord oli meil külas Aldar Nõmmik, kes pidas hommikusel jumalateenisutsel jutluse ning pärastlõunal rääkis ka sõprade evangeliseerimisest. Mõlemad sõnavõtud olid huvitavad ja kaasahaaravad. Jutluses rääkis Aldar Piiblist ja selle tähtsusest. Kui Piibel pole meie jaoks huvitav, siis ei saa äratada ka teistes inimestes huvi selle vastu. Pärastlõunal rääkis Aldar ka oma kogemustest sõprade evangeliseerimisel. Tegu on Alari tõlgitud projektiga, mis läheneb evangeliseerimisele teisest küljest. Selle asemel, et misjonitööd teha võhivõrrastega, tuleb alustada hoopis oma sõpradest. Kui tal tekib küsimusi, siis mitte ei vasta, vaid kutsud külla ja ütled, et uurime hoopis mis Piibel selle kohta ütleb. Kõik, kes tahtsid, said anda Aldarile oma meiliaadressi, et siis saada seminari esimese teema endale tutvumiseks või selle läbi tegemiseks. Suur AITÄH Aldarile väga elava ja mõtlema paneva sõna jagamise eest.
Kaidi
30. mai
Laupäevahommikusel jumalateenistusel kõneles Ants ning noored laulsid. Suured tänud ka Allanile ja Guidole huvitava aldiduo eest!
Mai noortekoosolek
Reedel, 29. mail toimus järjekordne noortekoosolek. Raamatust “Adventkodu” olid võetud seinale lastud slaidide tekstid ning ka ette loetud sõnumid. nii noorte kui ka juba abielus olevatele paaridele on vaja ikka rääkida, kuidas elada õnnelikult koos Jumalaga. Lisaks sõnalisele osale noored laulsid ning mängisid ka erinevaid pille. Koosoleku keskel tuli kõikidel inimestel täita küsitlusleht, kus küsimused olid seotud abieluga, ning suhetega enne abielu ning abielu kestel. Kõik on veendunud, et abielu sai alguse Paradiisist ja meie võime armastada on tingitud sellest, et Jumal on armastus!
Ja nii nagu ühe esitatud laulu sõnad ütlesid: “Jeesus, Su juures tõeliselt olla võin õnnelik ma, ” nii ongi! Kui see suhe on korras, on ka meie perekonnad õnnelikud!
23. mai Põltsmaal
Taanieli raamatu õppimine
Reedel, 24. novembril kell 18.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Jeesuse teenistuse algus Galileas”.
Hingamispäeval, 25. novembril kell 11.00 Taanieli raamatu 10. ptk “Taanieli kohtumine Kristusega” – kõneleb Rein Kalmus.
Minu isa, meie Isa
Igaühele pole antud sündida aadlisoost, mis iseenesest polegi teab mis õnnetus. Minu isa oli lihtne kingsepapoeg. Ta oli pere vanim laps ja 17-aastaselt emata jäädes pidi ta oma noorema õe ja venna eest hoolitsema, et need kaela kandma hakkaksid.
Isa noorpõlv jäi maailmasõja aegadesse ja kitsad olud ei võimaldanud hariduse vagu pikalt künda. Hea, et kuus talve õnnestus siiski koolipingis istuda. See aga ei seganud minul oma kõrghariduse juures mitte kunagi isale alt üles vaatamast. Kuni lõpuni.
Isa oli hea südamega mees. Maailma asjadest rääkides võis ta väga emotsionaalseks minna ja valju häälega „maailma ära parandada“. Sagedased need parandamised siiski polnud. Enamasti nägin teda ikka vaikselt istumas ja oma mõtteid heietamas. Oma südameasju jagas ta teistele põhjamaalasele tavapärase ahtrusega.
Kord oleks see sissepoole elamine võinud talle saatuslikuks saada. Poolteist aastat pärast abikaasa surma jõudis isa teise infarktieelse seisundini. Kui valu enam kannatada ei jõudnud, ei haaranud ta telefoni järele, vaid pani harjumuspäraselt oma pintsaku selga ja asutas haigla poole minema. Kaks kilomeetrit tuli selleks maha käia. Paar korda sundis valu teda kõnniteeäärsele murule istuma, kuid pisut hinge tõmmanud, komberdas ta sihikindlalt edasi. Kohale jõudis. Kui ta oli esimesele valges kitlis töötajale oma loo ära rääkinud, läks personalil äkki väga kiireks. Arst pahandas isaga maamehe kombel, kuid kolme nädalaga tõstis ta taas jalule.
Isa lemmikajaviide oli maalimine. Kunstiandi ilmutas ta juba noorpõlves, kuid õppimisvõimalusi polnud. Nii kandiski ta kogu elu tiitlit “harrastuskunstnik”. Oma õlimaalidega rõõmustas ta sadu inimesi, kelle seinu need pildid kaunistama jäid. Kunstiharrastuse tipphetk oli tema jaoks ilmselt üks harrastuskunstnike näitus, millel isa astus üles mitme koopiaga. Tuntuim nende seas oli „Mona Lisa“. Jah, ikka seesama Leonardo da Vinci „La Gioconda“. Väga hästi õnnestus. Näitusele läks sellest pildist küll teine variant. Esimene ei tulnud nii hea ja selle ristisid lapsed „Moonaküla Liisaks“. See kõlbas kodus vaatamiseks.
Mäletan näituse avamist, kui koopiameistri “Monat” tutvustati. Isa seisis pildi kõrval ja oli silmnähtavalt kohmetu. Aga tema silmades oli sügav sära ja suul muhe naeratus.
Usulise huvi sai isa oma emalt. See jäi kestma kogu eluks. Kirikust ei puudunud ta ilma mõjuva põhjuseta kunagi. Oma kodulinna adventkoguduse tegemistes osales isa mitmes ametis, algusaegadel aga põhiliselt organistina. Selleski vallas oli ta iseõppija, kuid sai harmooniumi tallamisega kenasti hakkama. Nii kaua, kuni tuli tema oma poeg ja organisti ameti üle võttis. Aga isa tundis sellest ainult rõõmu – mina pidin kasvama ja tema kahanema.
Varsti saab juba 10 aastat, kui isa lahkus igaviku radadele. Elu on mind õpetanud, et mälestus lähedasest inimesest on alati kokku põimitud igatsusega…
Isadepäev. Huvitav, kui paljud sellel päeval Jumala peale mõtlevad? Algab ju Piibli kõige tuntum palve, mida paljud inimesed peast oskavad tsiteerida, sõnadega: „Meie Isa, kes sa oled taevas…“
Miks ikkagi Isa, mitte aga Ema? Jumal ju pole mees või naine. Olen vahel mõelnud sellele küsimusele ja alati jõudnud vastuseni, et selline nimevalik johtub minevikuaegade meestekesksusest. Kui Jumal inimest kõnetab, siis tuleb Ta alla inimese tasandile. Kuigi Jumal sooviks, et inimene õpiks alati arvestama Jumala tahtega ja mõtteviisiga, arvestab Kõigekõrgem sageli inimese arusaamade ja mõtteviisiga, sest nii on kergem ennast mõistetavaks teha.
Isa roll on läbi aegade olnud peret koos hoida, toita ja kaitsta. Isa on olnud traditsiooniliselt perekonna juhi staatuses ja eks need omadused sobivad ju väga hästi ka Jumalat iseloomustama. Teisalt nimed, mida kasutatakse Kolmainu Jumala liikmete kohta – Isa ja Poeg – kõnelevad meile suhetest. Suhted nagu perekonnas, kus domineerivad armastus, sõbralikkus, täielik üksteisemõistmine ja absoluutne koostöö. Praegusaja ühiskonna kontekstis kõlab see idealistilikuna, kuid Jumal ju esindabki kõikide väärtuste kõrgeimat ideaali.
Meie Isa, kes on taevas, on inimesele alati kättesaadav. Tema süda on alati inimesele avatud. Tema jõule ja tarkusele võib igaüks alati toetuda. Ja kuigi vahel pole Tema teid kerge mõista, võime siiski elada teadmises, et Isal on tõeliselt avar süda. Koos Temaga oma elurännakut kõndides võime iga päev elada usus, lootuses ja armastuses. Ja need lähedased perekondlikud suhted Jumala endaga ei muutu kunagi üksnes mälestusteks.
Soovin Sulle, hea lugeja, kaunist isadepäeva, mõeldes enda isale ja ka meie Isale!
Rein Kalmus