Roheline Draama!
12. aprillil toimus Põltsamaal Mari lasteaias üritus Roheline Draama. Tegu on soome keelest tõlgitud programmiga, mis juhib inimeste tähelepanu säästvale ning “rohelisele” eluviisile. Läbi erinevate tegevuste, rühmatööde ning slaidiesituste toodi esile mitmeid huvitavaid fakte ning nippe ja kindlasti on kohalolnud nüüd targemad “rohelistel” teemadel. Kõik sujus ladusalt, ainult tõesti inimesi oli vähevõitu, nagu allpoole olevast muljetamisestki välja tuleb.
Muljeid:
Täitsa tore oli 🙂 Mulle meeldis, et oli mänge, arutlemist, esitlusi (sain ka teada midagi uut ja enda teadmised kinnistusid veelgi). Võib olla oleks võinud rohkem sellel teemal omavahel arutada. Mängud olid toredad, neid oleks võinud samuti rohkem olla. Just selliseid mänge, mis toovad välja selle tarbimise mõju ühiskonnale ja inimesele. Näiteks individuaalselt mingi oma arvamuse või kogemuse või teadmiste põhjal, vms.
Aga no täiesti arusaadav, et aega oli kõigeks vaja 😉 Kindlasti oleks võinud rohkem inimesi ka olla ja tulla.
Helen
Minu arvates oli see õnnestunud üritus. Kahju, et paljud kutsutud ei saanud või siis ei viitsinud tulla. Rohelises draamas meeldis see, et tegevuses oli vaheldust ja saime end liigutada. Aeg läks suht kiiresti, sest mängud ja tegevused olid kaasahaaravad. Videoprojektori kasutamine oli ka hea lahendus. Meeldis ka see, et oli palju näiteid elust enesest. Kui tulevikus veel taolisi üritusi korraldada, siis võiks veidi rohkem rõhku panna tutvumismängudele, sest ainult nime kirjutamine kuhugi ruutu ei tee veel inimesega tuttavaks 🙂 Ja arvan, et ka meie omad noored jäid külalistele suht võõrasteks seekord. See siis minu soovitus 🙂
Kalle
Üritus oli väga õnnestunud! Kuna ma jäin natuke hiljaks, ei tea, mis mängud alguses olid. Aga pärast mõtlesin, et huvitav, kas kõigepealt tuttavaks kah ikka saadi kõigiga. Jah, tutvustel on tähtis roll küll.
Väga hästi oli kõik planeeritud. Kuid üks asi, millega mina rahul ei olnud: inimesi oleks pidanud olema palju rohkem! Olin üllatunud, kui ainult viit inimest nägin. Et järgmine kord peaksime ikka kõik korralikult kutsuma inimesi. Kuigi mul endal jäi ka 2 inimest puudu. Aga jah, nendele, kes seal olid, see meeldis. Vähemalt minu sõbrannadele. Ja nad tahaksid väga meelsasti kuskile järgmine kord ka sellisele üritusele tulla. Minu suur respekt Helenale ja Ragnarile, et nad seda tegid! 😉
Helina
Misjonipäevakoosolek
Pilte 4. aprilli hingamispäevasest Jumalateenistusest
4. aprillil tuletasime meelde Kristuse misjonikäsku: “Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud.” Leidsime, et see käsk oleks meie jaoks liiga maksimalistlik, kui sellel poleks sissejuhatuseks Jeesuse sõnu: “Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal,” ja lõpetuseks lubadust Temalt endalt: “Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani.”
Jeesuse kohalolek ja vägi võimaldavad seda käsku täita. Seda, kas tegelikkuses me oleme Jeesuse jüngrid, võib näha sellest, kas meil on armastus isekeskis (Jh.13,35.). Ühestki asjast, kaasa arvatud ponnistustest misjonitööd teha, pole kasu, kui pole armastust (1.Kr.13.ptk.).
Südamest tuleva pühendumisega oli ette valmistatud koosoleku kava (Hans Soosaar) ja kujundus raamatuskulptuuri näol (Guido Daniel). Iga koosolekule tulnu sai osaleda ühistes lauludes ja piiblilugemistes, kuid jumalateenistuse kesksel kohal oli õnnistuse palumine raamatutele, et neid edasi kinkida. Oma erilist soovi teenida Jumalat vaimulikku kirjandust jagades olid väljendanud 42 inimest, kellele ka koosoleku lõppedes eelpool mainitud raamatuskulptuur laiali jaotati.
Hele
Aldar Nõmmik Põltsamaal
6. juunil viib Aldar läbi hommikuse jumalateenistuse ning viib pärastlõunal läbi koolituse sõprade evangeliseerimisest. Ta tutvustab Piibliõppematerjale, mis aitavad meil tekitada oma sõprades huvi Piibli vastu ja viia nad selleni, et nad isiklikult selle raamatu lahti võtaksid ja asja üle järele mõtleksid.
Natuke on sellest noortetunnis juba räägitud, väga huvitav asi tõotab tulla. Üpriski kauge tulevik aga olge kindlasti kohal! 😉
Kevad!
Lõpuks jõudis siis kevad ka Põltsamaa kodulehele. Lumi on kadunud ja pikad tumedad talveõhtud on möödas!
Laske siis päiksel ka enda südameni paista, et sealt sulaks igasugused eriarvamused ning mustus ning uus elu ning teineteisega arvestamine võiks tärgata!
Pildid mida ma nüüdsest kasutan üritan kõik ise teha, praegu on ideaalne aeg looduses pildistada ning Jumala kätetööd imetleda!
Päikest, Vallo
Noortekoosolek
2009 aasta kevade esimene noortekoosolek toimus 27. märtsil. Vallo jaoks oli see esmane kogemus avada ja juhatada koosolekut. Tänu projektorile lasti laulude sõnad seina peale ja rahvas sai noortele kaasa laulda. Täienenud on ka meie noorte viiuldajate read, nii kuulsimegi lisaks Kaisa esitatud loole “Ainult päev” ka Susanna esituses “Ligemal Jumal sul”. Vaimulik sõnum jõudis meieni Susanna, Helina ja Vallo esitatud luuletuste kaudu ning Hele ja Helina tunnistuste läbi. Helina tunnistust ilmestasid pildid ja Piiblitekstid seinal. Kõlama jäi mõte, et Jumal kuuleb meie palveid isegi siis, kui see on vaid südame õhkamine, mis pole korralikult sõnadessegi vormitud. Ühineme sellega, sest Jumal kuulis ka meie palveid ja õnnistas meid noortekoosolekul!
Tänu noortele on meil väga tore õppetükitunni alguse uuendus. Nimelt lisaks klaverile saadetakse üldlaulu nüüd lisaks ka flöödil või viiulil. Kuna erinevate pillide mängijad on meil veelgi, siis loodame, et noored meid ikka rõõmustavad ja muudavad selle traditsiooniks! 😉
Eha
Märtsikuu noortekoosolek oli natuke erilisem. Igasugused viirused olid ridasid kõvasti hõrendanud. Noored tunnistasid, lugesid luuletusi ning laulsid koos kuulajatega. Koosolek oli väga südamlik ning inimestele meeldis. Aitäh noortele kes ei andnud alla vaid tegid väga ilusa koosoleku sellise koosseisuga! 😉
Taanieli raamatu õppimine
Reedel, 24. novembril kell 18.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Jeesuse teenistuse algus Galileas”.
Hingamispäeval, 25. novembril kell 11.00 Taanieli raamatu 10. ptk “Taanieli kohtumine Kristusega” – kõneleb Rein Kalmus.
Minu isa, meie Isa
Igaühele pole antud sündida aadlisoost, mis iseenesest polegi teab mis õnnetus. Minu isa oli lihtne kingsepapoeg. Ta oli pere vanim laps ja 17-aastaselt emata jäädes pidi ta oma noorema õe ja venna eest hoolitsema, et need kaela kandma hakkaksid.
Isa noorpõlv jäi maailmasõja aegadesse ja kitsad olud ei võimaldanud hariduse vagu pikalt künda. Hea, et kuus talve õnnestus siiski koolipingis istuda. See aga ei seganud minul oma kõrghariduse juures mitte kunagi isale alt üles vaatamast. Kuni lõpuni.
Isa oli hea südamega mees. Maailma asjadest rääkides võis ta väga emotsionaalseks minna ja valju häälega „maailma ära parandada“. Sagedased need parandamised siiski polnud. Enamasti nägin teda ikka vaikselt istumas ja oma mõtteid heietamas. Oma südameasju jagas ta teistele põhjamaalasele tavapärase ahtrusega.
Kord oleks see sissepoole elamine võinud talle saatuslikuks saada. Poolteist aastat pärast abikaasa surma jõudis isa teise infarktieelse seisundini. Kui valu enam kannatada ei jõudnud, ei haaranud ta telefoni järele, vaid pani harjumuspäraselt oma pintsaku selga ja asutas haigla poole minema. Kaks kilomeetrit tuli selleks maha käia. Paar korda sundis valu teda kõnniteeäärsele murule istuma, kuid pisut hinge tõmmanud, komberdas ta sihikindlalt edasi. Kohale jõudis. Kui ta oli esimesele valges kitlis töötajale oma loo ära rääkinud, läks personalil äkki väga kiireks. Arst pahandas isaga maamehe kombel, kuid kolme nädalaga tõstis ta taas jalule.
Isa lemmikajaviide oli maalimine. Kunstiandi ilmutas ta juba noorpõlves, kuid õppimisvõimalusi polnud. Nii kandiski ta kogu elu tiitlit “harrastuskunstnik”. Oma õlimaalidega rõõmustas ta sadu inimesi, kelle seinu need pildid kaunistama jäid. Kunstiharrastuse tipphetk oli tema jaoks ilmselt üks harrastuskunstnike näitus, millel isa astus üles mitme koopiaga. Tuntuim nende seas oli „Mona Lisa“. Jah, ikka seesama Leonardo da Vinci „La Gioconda“. Väga hästi õnnestus. Näitusele läks sellest pildist küll teine variant. Esimene ei tulnud nii hea ja selle ristisid lapsed „Moonaküla Liisaks“. See kõlbas kodus vaatamiseks.
Mäletan näituse avamist, kui koopiameistri “Monat” tutvustati. Isa seisis pildi kõrval ja oli silmnähtavalt kohmetu. Aga tema silmades oli sügav sära ja suul muhe naeratus.
Usulise huvi sai isa oma emalt. See jäi kestma kogu eluks. Kirikust ei puudunud ta ilma mõjuva põhjuseta kunagi. Oma kodulinna adventkoguduse tegemistes osales isa mitmes ametis, algusaegadel aga põhiliselt organistina. Selleski vallas oli ta iseõppija, kuid sai harmooniumi tallamisega kenasti hakkama. Nii kaua, kuni tuli tema oma poeg ja organisti ameti üle võttis. Aga isa tundis sellest ainult rõõmu – mina pidin kasvama ja tema kahanema.
Varsti saab juba 10 aastat, kui isa lahkus igaviku radadele. Elu on mind õpetanud, et mälestus lähedasest inimesest on alati kokku põimitud igatsusega…
Isadepäev. Huvitav, kui paljud sellel päeval Jumala peale mõtlevad? Algab ju Piibli kõige tuntum palve, mida paljud inimesed peast oskavad tsiteerida, sõnadega: „Meie Isa, kes sa oled taevas…“
Miks ikkagi Isa, mitte aga Ema? Jumal ju pole mees või naine. Olen vahel mõelnud sellele küsimusele ja alati jõudnud vastuseni, et selline nimevalik johtub minevikuaegade meestekesksusest. Kui Jumal inimest kõnetab, siis tuleb Ta alla inimese tasandile. Kuigi Jumal sooviks, et inimene õpiks alati arvestama Jumala tahtega ja mõtteviisiga, arvestab Kõigekõrgem sageli inimese arusaamade ja mõtteviisiga, sest nii on kergem ennast mõistetavaks teha.
Isa roll on läbi aegade olnud peret koos hoida, toita ja kaitsta. Isa on olnud traditsiooniliselt perekonna juhi staatuses ja eks need omadused sobivad ju väga hästi ka Jumalat iseloomustama. Teisalt nimed, mida kasutatakse Kolmainu Jumala liikmete kohta – Isa ja Poeg – kõnelevad meile suhetest. Suhted nagu perekonnas, kus domineerivad armastus, sõbralikkus, täielik üksteisemõistmine ja absoluutne koostöö. Praegusaja ühiskonna kontekstis kõlab see idealistilikuna, kuid Jumal ju esindabki kõikide väärtuste kõrgeimat ideaali.
Meie Isa, kes on taevas, on inimesele alati kättesaadav. Tema süda on alati inimesele avatud. Tema jõule ja tarkusele võib igaüks alati toetuda. Ja kuigi vahel pole Tema teid kerge mõista, võime siiski elada teadmises, et Isal on tõeliselt avar süda. Koos Temaga oma elurännakut kõndides võime iga päev elada usus, lootuses ja armastuses. Ja need lähedased perekondlikud suhted Jumala endaga ei muutu kunagi üksnes mälestusteks.
Soovin Sulle, hea lugeja, kaunist isadepäeva, mõeldes enda isale ja ka meie Isale!
Rein Kalmus