Veebruarikuu eelviimasel päeval oli Väikesesse Põltsamaa adventkirikusse kogunenud ebatavaliselt palju rahvast. Põhjuseks siis Stine Gro Struksnæs Norrast. Kuna tegemist oli noortekoosolekuga, laulsid ning musitseerisid muidugi ka kohalikud noored. Kõige viimane laul lauldi regilauluna koos kuulajatega mis ühendas meid eriliselt. Stine rääkis väga aktuaalsest teemast: majandusraskustest ning üldisemalt raskusest. Kõlama jäi mõte, et Otsige esiti Jumala kuningriiki ning et alati panna Jumal oma elus esikohale. Ka Stine ise laulis 3 laulu, 2 ingliskeelset ning üks tema emakeeles, norra keeles. Pärast koosolekut olid huvitavad arutelud kõikvõimalikel teemadel, eriti muidugi Stine ümber. Lahkuminek oli südamlik ning thanks for coming, Stine!

Muljeid ning mõtteid:

Rahvast oli reedeõhtuse koosoleku kohta rohkem kui tavaliselt. Viljandi adventkogudusest oli Põltsamaale päris palju külalisi tulnud. Põltsamaa noorte muusikalised ettekanded olid päris kenad ja ka Stine ise laulis meile paar laulu.
Stine alustas hingamispäeva teemaga. See on see päev, mil me oleme sõltumatud muudest argipäeva muredest. Meie peaksime täielikult enda Lunastajat usaldama, isegi siis kui selleks mingit võimalust ei näi olema nagu lesknaise puhul, kellelt Eelia palus endale tema ja ta poja viimase toidu. Vanemad annaksid mida tahes, et nende lastel kõik hästi läheks. Kui Stine oleks aafrikas ja tal seal midagi juhtuks siis tema isa sõidaks kindlasti esimese lennukiga sinna teda aitama. Meie taevane Isa teeb sama ja Tema võib meid igas olukorras aidata. Me ei peaks kartma raskusi, mis meid tulevikus ees ootavad ja peaksime maailmale valguseks olema. Igaüks meist võiks olla misjonär. Stine kutsus üles misjonitööks, kirjandusevangelisti tööks.
Minu ülesandeks koguduses on kirjandustöö. Olen täiesti päri sellega, et nii noored kui ka vanemad võiksid kirjandusevangelistina kirjandust levitada. Praegune majanduskriis puudutab paljusid meie hulgast. Kes on töökoha kaotanud, kes ilma sissetulekuta FIE, kes raskustes ettevõtte omanik, kes pensionär. Ometi ei ole see meile veel eluohtlik kuna mõningad säästud meil veel on ja ka SMS-laenu võimalus: piiks-piiks ja raha tuleb!. Lesknaine andis ju viimase, mis tal oli… Ja praegugi sureb nälja tõttu maailmas iga 60 minuti jooksul üle kümne inimese. Meie maal on see mõeldamatu: ema-isa või mõni koguduse liige ikka süüa ja peavarju annab. Kui aga sul on perekond ja vastutus selle ülalpidamise eest, siis tuleb see raha kuskilt saada. Töötuks jäänu ei elata enda perekonda ainult kirjanduse jagamisega või selle müügist saadava tuluga. Kui sul on praegu kindel töökoht siis sellest loobumine vajab suuremat usku ja usaldust kui Peetrusel, kes jättis oma võrgud… Jutt on misjonäridel hea, aga kui jõuan praktilise elu juurde siis minu mõistus jookseb kokku. Minu usk ei ole nii tugev, et külmikus toit hakkaks paljunema ja arvete tasumata jätmine ei tooks kaasa pahandusi. Arvete tasumata jätmine on ju kellegi teise kulul elamine…
Olen ise raha laenanud ja tean, et võlg on võõra oma. Lesknaine andis selle, mis tal oli. Kui sul pole raha toidu ostmiseks, üüri-, elektri- jms. arvete tasumiseks, oled samas olukorras! Kuidas siis vastata misjonäri üleskutsele? Kuidas praktikas asi välja näeks? Millised oleksid teiepoolsed soovitused?

Guido Daniel

See jumalateenistus läks igati korda. Noortekoosolek oli planeeritud juba rohkem kui kuu aega tagasi ja külalise tulek Norrast oli samuti tükk aega tagasi kokku lepitud. Mina ei olnud Stine`t varem kuulnud, kuid kuulujuttude põhjal ootasin tõsist vaimulikku sõnumit. Sõnum oli tõesti tõsine ja vaimulik. Kitarri saatel esitatud laulud läksid samuti südamesse, kuigi olid võõras keeles ja minu jaoks arusaamatu sõnumiga. Laulude sisu tõlgiti küll enne, et kuulajad sõnumit mõistaksid, kuid mulle läksid need südamesse ilma sõnu mõistmata.
Stine sõnumi tuum oli: Mt.6:33: “Aga otsige esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” Mina ise elan sama põhimõtte järele ja seepärast oli tema sõnum mulle väga vastuvõetav. Ma olen enda ja oma pere elus kogenud Jumala imelisi õnnistusi ja võin Stine poolt jutustatud kogemustele enda omasid lisada.
Kahjuks tunnistavad paljud usklikud inimesed oma uskmatust. Nad justkui usuvad Jeesusesse, kuid kui on vaja praktiliselt usku läbi elada, siis nad ei suuda uskuda, et abi tõesti tuleb. Jeesus ütles naisele, kes palus oma tütart tervendada: Mt.15:28: “Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Teises kohas ta ütles: Mt.21:22: “Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate.” Kui jüngrid ei suutnud ühest inimesest kurja vaimu välja ajada, siis Jeesus ütles neile põhjuse: Mt.17:20: “Teie nõdra usu pärast. Sest tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mäele: “Siirdu siit sinna!”, siis ta siirduks, ja miski ei oleks teile võimatu.” Kui nüüd keegi tahaks minult küsida, mitu tegelikku mäge ma olen teisaldanud, siis sellele vastab Jaakobus: Jk.4:3: “Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks.” Piibliski pole räägitud, et keegi oleks tegelikku mäge teisaldanud, kuid sümboolsetest mägedest räägitakse seal küll ja küll. Mina võiks neist samuti rääkida, sest Jumal on neid ikka ja jälle minu teelt kõrvaldanud. Vahel usklikud kurvastavad Jumalat sellega, et ei näe Jumala tegusid oma elus. Ma soovitan neile usklikele: paluge, et Jumal näitaks teile oma tegevust teie elus. Keegi ütles kord, et sellist palvet ei tohi paluda. Mina olen palunud sellist palvet ja ma olen väga tänulik, et keegi polnud mind enne õpetanud seda palvet kartma. Jumal vastas kohe! Iga kord Ta ei vasta meile kohe või me siis ei saa aru, et Ta vastab. Jumal vastab vahel ka “ei” ja siis meile tundub, et Ta ei vasta. Mulle Ta vastas aga kohe ja mul läksid silmad märjaks tänutundest Jumala suhtes ja häbi tõttu, et ma seda ise enne ei taibanud. Nüüd ma ei julge enam kunagi kahelda, et Jumal hoolitseb oma laste vajaduste eest. Seepärast ma soovitan tõsiselt: ärge kartke Jumalalt paluda, et Ta teie silmad avaks ja näitaks teile, kuidas ta teie eest teie igapäevases elus hoolitseb. Kuid ärge unustage seda tingimust, millest Stine rääkis: Mt.6:33: “Aga otsige esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!”

Kaido Kask

13.-15. veebruaril toimus Saaremaal järjekordne Piibli ja Palli Päevad. Väga hästi organiseeritud üritus oli, ka tehnika ei vedanud alt ning kõik toimis (peaaegu) nagu kellavärk.

Natuke siis kohalolijate muljeid:

Minu jaoks on PPP adventürituste aastakalendris olnud ikka tippsündmuseks. Selle aasta PPP tegi eriliseks juba toimumiskoht – Kuressaare, kus ma olin alles teist korda oma elus. Üldine programm oli muidugi sarnane eelmistele aastatele, kuid uued inimesed muutsid kõik teistsuguseks. Rändpiibel läks sel aastal Järvamaale ja mul on selle üle tõesti hea meel, kuigi enda võidu üle oleks isegi natuke õnnelikum olnud:) Pärast kaotust suunasin ma oma võidutahte energia meie võrkpallimeeskonna ergutamisele (kõige rohkem II meeskonnale). Tänu sellele nad suutsidki oma alagrupi võita ja lõpuks soomlastega mängima minna 🙂 Ise ma küll mängida ei oska ja seetõttu tundsin ma end sel aastal väheke kasutuna. Sellegipoolest tekitas PPP hea tunde ja mul on hea meel, et sain seal osaleda.

Älis Kulp

Oi kui ammu see oli. Ei teagi kohe mida öelda. Tegu oli siis minu esimese PPP’ga, ja jäin rahule. Tegemist oli pidevalt, nagu naljagi 😀 Korralduslik külg oli korras ning tõrgeteta valdavalt. Viktoriini koha pealt oleks muidugi tulnud asja tõsisemalt võtta, viimast ja eelviimast kohta jagama jääda..elab üle 🙂 Võrkpall oli võrratu! Meie tiim aka Teenangels oli üle kõige 😀 Väga hästi läks, suur tänu kaasaelajatele! Loodame et PPP siis ikka varsti Põltsamaal ka tuleb. See oleks küll meile suur väljakutse, aga läbi nende me ju ainult kasvada saamegi! 😉

Vallo Põldaru

Kannatamatutele üldmulje saamiseks asuvad mõned pildid Siin

[kaltura-widget wid=”zse7hy5mfw” width=”410″ height=”364″ addpermission=”3″ editpermission=”3″ /]

7. veebruari jumalateenistus oli Põltsamaa koguduses eriline. Hans Soosaar ja tema pere on nüüd juba mõnda aega olnud meie seas ja nad soovisid jagada Ameerikas kogetut ka Põltsamaa kogudusega.

Nii oligi korraldatud Põltsamaa koguduse jumalateenistus ümber pisut teistmoodi kui me tavapäraselt harjunud oleme. Esimene erisus oli see, et kõigile külastajatele jagati trükitud kavalehed, kus kogu koosoleku programm esitajate ja lugude autorite nimedega kirjas oli. Nii oli hea toimuva üle järge pidada.

Koosoleku erinevaid osasid ilmestasid signatuurid. Palve, ülistus, lastejutt – kõik said alguse koori vastava kutsungiga. need signatuurid sidusid koosoleku ühtseks tervikuks ja kogu programm kulges järjepidevalt ilma eriliste peatusteta.

Lisaks olid koosoleku kavasse tee leidnud mõned elemendid, mida küll aeg-ajalt ka meie kogudustes kasutatud on, kuid seda üsna vahelduva eduga. Näiteks lastejutt oli pikka aega Põltsamaal iganädalane traditsioon, kuid nüüd on see unarusse jäänud. Ameerika stiilis koosoleku raames leidis see jällegi oma koha. Teiseks oli  väga kenaks lisaks ühine Piibli lugemine. Eeslugeja luges Piiblist mõned salmid, millele kogu kogudus vastas omakorda ühe salmi lugemisega. Sedasi lugesime Psalm 25, 1-6. Kolmas lisa, mida tahaksin nimetada, on küll Eestis üsna harjumatu, kuid näiteks noorteüritustel oleme meiegi seda varem teinud. Nimelt algas koosolek sellega, et igaüks võis tõusta ja enda ümber isuvatele inimestele head hingamispäeva soovida…. Tekkis selline saali läbiv kihin ja soe tunne teenistuse algusest peale.

Ja lõpuks, kogu asja võttis kokku mõnus osadussöömaaeg…

Vaata kava: 07.02.09 Kava

Esmased pildid üldmulje saamiseks:

Rohkem pilte SIIT