TA KOGUB LAMBAID OMA KÄTELE JA KANNAB NEID OMA RINNAL
Emad oma haigete ja surevate maimukestega süles, tunglevad läbi rahvahulgast ja püüavad juhtida Õnnistegija tähelepanu endile, kui Ta linna tänavail täidab oma ametikohuseid.
Pange tähele neid emasid, kuidas nad väsinult ja peaaegu meeleheitel, aga otsustavalt ootavad. Oma kannatuste koormaga kätel otsivad nad Õnnistegijat. Kui lainetav rahvahulk neid tagasi tõrjub, rajab Jeesus samm-sammult teed nende juurde, kuni Ta seisab nende kõrval. Lootus tõuseb nende südameis. Nad valavad rõõmupisaraid, kui Tema tähelepanu nende peale pöördub ja nad vaatavad silmadesse, kust kiirgab nii palju tähelepanu, kaastunnet ja armastust.
Õnnistegija toob ühe oma rahva hulgast välja ja äratab tema usalduse, üteldes: “Mis pean ma sulle tegema?” Õhkamisega kantakse ette oma suur igatsus: “Õpetaja, kui Sa minu lapse terveks teeksid!” Kristus võtab väikese olendi oma kätele ja haigus lahkub Tema puudutusel. Surnukahvatus on kadunud, eluvool jookseb veresoontesse, lihased saavad jõudu. Kalleid troosti ja rahu sõnu öeldakse emale ja siis tuleb teine ja sama tungiv küsimus esitatakse Temale. Jällegi jagab Suur Arst oma eluandvat väge ja kõik toovad au ja kiitust Temale, kes nii imelisi asju teeb.
Me viibime palju Kristuse elu ülevuse juures, räägime imelistest asjadest, mida Ta korda saatis, imetegudest, mida Ta teostas. Aga see, et Ta kinkis tähelepanu asjadele, mis olid vähese tähtsusega, see on isegi veel suurem tõend Tema suurusest.
Juutidel oli komme tuua lapsi rabide juurde, et nad paneksid oma käed nende peale ja neid õnnistaks. Aga Õnnistegija jüngrid pidasid Jeesuse tööd liiga tähtsaks, et sellepärast üht katkestamist sallida. Kuid emad tulid ja soovisid, et Ta õnnistaks nende väikesi, siis vaatasid jüngrid pahameelega nende peale.
Nad pidasid neid lapsukesi liiga noorteks, et kasu saada ühest külastusest Jeesuse juurde ja oletasid, et laste sealolek ei olnud Õnnistegijale meelepärane. Aga Tema mõistis emade muret ja koormat, kes püüdsid kasvatada oma lapsi kooskõlas Jumala Sõnaga. Ta oli nende palveid kuulda võtnud. Ta ise oli tõmmanud oma lähedusse neid.
Üks ema oma lapsega lahkus kodunt, et leida Jeesust. Teel jutustas ta oma naabrinaisele, kuhu ta oli minemas ja naabri soov oli, et Jeesus ka tema lapsi õnnistaks. Nii tulid mitmed emad koos väikestega. Kui emad teatasid oma soovist, kuulas Jeesus osavõtuga arglikku, pisarais väljendatud palvet.
Kuid Ta ootas, kuidas käituvad jüngrid. Ta nägi, kuidas jüngrid emasid laitsid ja ära saatsid, mõeldes sellega Jeesusele head meelt valmistada. Ta näitas neile nende eksitust ja ütles: “Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte, sest niisuguste päralt on Jumala riik.” (Mark. 10,14) Ta võttis lapsi oma sülle, pani käed nende peale ja jagas neile soovitud õnnistust.
Emad said trööstitud, nad pöördusid tagasi oma kodadesse, olles Kristuse sõnade läbi kinnitatud. Nad said julgustatud võtma oma koormat enda peale ning töötama uue rõõmu ja lootusega oma laste heaks. Kui võiksime vaadelda selle väikese grupi hilisemat elu, siis näeksime, kuidas emad oma lastele seda päeva meenutasid ja neile Õnnistegija armastusrikkaid sõnu kordasid. Me võiksime näha, kuidas hilisemail aastail nende sõnade meeldetuletus hoidis lapsi tagasi kõrvale astumast teerajalt, mis on määratud Issanda lunastatuile.
Kristus on täna seesama kaastundlik Õnnistegija kui siis, kui Ta rändas isiklikult siin inimeste keskel. Ta on täna emadele kindlasti sama abivalmis, kui tol ajal, kui Ta väikeseid lapsi Juuda maal oma sülle võttis.
Meie lapsed on samuti Tema verega ostetud pärand nagu lapsed tol ajal.
Meie Õnnistegija tunneb iga ema südame koormat. Temal, kel oli ema, kes pidi võitlema vaesuse ja puudusega, on kaastunne iga ema vastu tema töös. Tema, kes tegi pika reisi, et trööstida ühe Kaanani naise kurba südant, teeb tänapäeva emadele sama palju. Tema, kes lesknaisele Nainis ainsa poja tagasi kinkis ja oma surmaahastuses ristil oma emale mõtles, saab liigutatud tänapäeva emade kurvastustest. Igas kurvastuses ja hädas aitab Ta ja trööstib.
Laseme emasid tulla oma muredega Jeesuse juurde, siis nad leiavad küllaldaselt armu, mis aitab neid nende muredes oma laste pärast. Väravad seisavad lahti igale emale, kes tahab panna oma koormat Õnnistegija jalge ette. Tema, kes on öelnud: “Laske lapsukesed minu juurde tulla,” kutsub veel emasid tooma oma väikesi, et Tema neid õnnistaks. Lastes, keda toodi kokkupuutesse Temaga, nägi Jeesus inimesi, kes pidid saama Tema armu pärijaiks ning Tema riigi alamaiks ja mõned neist pidid saama märtriteks Tema pärast.
Ta teadis, et need lapsed palju tahtlikumalt Teda kui Lunastajat kuulda ja vastu võtta tahavad, kui täiskasvanud inimesed, kelledest paljud mõttetargad ja kõvasüdamelised olid. Ta laskus alla nende juurde, Tema, taeva Majesteet, vastas nende küsimustele ja tegi oma tähtsad õpetused nii lihtsaks, et nende lapselik mõistus neist aru saada võis. Ta istutas nende hingesse tõe seemet, mis pidi hilisemail aastail tärkama ja vilja kandma igaveseks eluks.
Kui Jeesus käskis jüngreid, et nad ei takistaks lapsi Tema juurde tulemast, siis kõneles Ta oma järelkäijatele kõigil ajajärkudel; Ta kõneleb koguduse vanemaile, kuulutajaile ja kõigile kristlastele tänapäev. Ta tõmbab lapsi enese juurde ja Ta käsib meid: “Ärge keelake neid mitte,” nagu tahaks Ta öelda: “Nad tulevad, kui teie neid selles ei takista.”
Ärge heitke Jeesusele oma ebakristliku iseloomu vale valgust. Ärge hoidke ka väikesi lapsi oma külmuse ja karmusega Temast tagasi! Ärge andke neile iialgi põhjust tunnetele, et taevas ei ole neile meeldiv olla, kui teie seal oleksite. Ärge kõnelge religioonist kui asjast, mida lapsed ei suuda mõista. Ärge talitage mitte nõnda, nagu teie ei ootaks, et nad oma nooruses Kristuse vastu võtaks. Ärge jätke neile iialgi muljet, nagu oleks Kristuse religioon midagi kurba või allarõhuvat, et nad peavad loobuma kõigest, mis elu rõõmsaks ning heaks kujundab, kui nad Õnnistegija juurde tulevad. Kui Püha Vaim töötab laste südamete juures, siis olge selle kaastöölised. Õpetage neile, et Õnnistegija neid kutsub ja et miski ei saa valmistada Temale suuremat rõõmu, kui et nad Temale oma aastate õitsengul ja oma täies nooruse jõus ennast ära annavad.
Õnnistegija vaatleb lõpmatu armastusega hingi, kes Ta kalli verega on ostnud. Nad on Tema põhjatu armastuse palk. Ta vaatleb neid ärarääkimata igatsusega. Ta süda igatseb mitte ainult hästikasvatatuid ja kõige kenamate laste järele, vaid ka niisuguste järele, kellel on pärivuse tõttu või hooletuse teel omandatud halvad iseloomujooned. Paljud vanemad ei mõista, kui vastutavad nad on nende iseloomujoonte pärast oma laste ees. Neil puudub õrnus ja tarkus ümberkäimises eksijatega, keda nad ise on teinud selleks, mis nad on. Jeesus vaatab täis kaastunnet ka nende laste peale. Ta mõistab nende käitumise algpõhjusi.
Kristlik töötaja võib olla Kristuse tööriistaks, tuues neid puudustega ja eksivaid väikesi lapsi Õnnistegija juurde. Ta võib neid köita tarkuse ja ettevaatusega Tema südame külge. Ta võib anda neile julgust ja lootust ning tohib siis näha, et Kristuse armu läbi muutub nende iseloom nii, et nende kohta võib öelda: “Niisuguste päralt on Jumala riik.”
27.02.09 Noortekoosolek
Veebruarikuu eelviimasel päeval oli Väikesesse Põltsamaa adventkirikusse kogunenud ebatavaliselt palju rahvast. Põhjuseks siis Stine Gro Struksnæs Norrast. Kuna tegemist oli noortekoosolekuga, laulsid ning musitseerisid muidugi ka kohalikud noored. Kõige viimane laul lauldi regilauluna koos kuulajatega mis ühendas meid eriliselt. Stine rääkis väga aktuaalsest teemast: majandusraskustest ning üldisemalt raskusest. Kõlama jäi mõte, et Otsige esiti Jumala kuningriiki ning et alati panna Jumal oma elus esikohale. Ka Stine ise laulis 3 laulu, 2 ingliskeelset ning üks tema emakeeles, norra keeles. Pärast koosolekut olid huvitavad arutelud kõikvõimalikel teemadel, eriti muidugi Stine ümber. Lahkuminek oli südamlik ning thanks for coming, Stine!
Muljeid ning mõtteid:
Rahvast oli reedeõhtuse koosoleku kohta rohkem kui tavaliselt. Viljandi adventkogudusest oli Põltsamaale päris palju külalisi tulnud. Põltsamaa noorte muusikalised ettekanded olid päris kenad ja ka Stine ise laulis meile paar laulu.
Stine alustas hingamispäeva teemaga. See on see päev, mil me oleme sõltumatud muudest argipäeva muredest. Meie peaksime täielikult enda Lunastajat usaldama, isegi siis kui selleks mingit võimalust ei näi olema nagu lesknaise puhul, kellelt Eelia palus endale tema ja ta poja viimase toidu. Vanemad annaksid mida tahes, et nende lastel kõik hästi läheks. Kui Stine oleks aafrikas ja tal seal midagi juhtuks siis tema isa sõidaks kindlasti esimese lennukiga sinna teda aitama. Meie taevane Isa teeb sama ja Tema võib meid igas olukorras aidata. Me ei peaks kartma raskusi, mis meid tulevikus ees ootavad ja peaksime maailmale valguseks olema. Igaüks meist võiks olla misjonär. Stine kutsus üles misjonitööks, kirjandusevangelisti tööks.
Minu ülesandeks koguduses on kirjandustöö. Olen täiesti päri sellega, et nii noored kui ka vanemad võiksid kirjandusevangelistina kirjandust levitada. Praegune majanduskriis puudutab paljusid meie hulgast. Kes on töökoha kaotanud, kes ilma sissetulekuta FIE, kes raskustes ettevõtte omanik, kes pensionär. Ometi ei ole see meile veel eluohtlik kuna mõningad säästud meil veel on ja ka SMS-laenu võimalus: piiks-piiks ja raha tuleb!. Lesknaine andis ju viimase, mis tal oli… Ja praegugi sureb nälja tõttu maailmas iga 60 minuti jooksul üle kümne inimese. Meie maal on see mõeldamatu: ema-isa või mõni koguduse liige ikka süüa ja peavarju annab. Kui aga sul on perekond ja vastutus selle ülalpidamise eest, siis tuleb see raha kuskilt saada. Töötuks jäänu ei elata enda perekonda ainult kirjanduse jagamisega või selle müügist saadava tuluga. Kui sul on praegu kindel töökoht siis sellest loobumine vajab suuremat usku ja usaldust kui Peetrusel, kes jättis oma võrgud… Jutt on misjonäridel hea, aga kui jõuan praktilise elu juurde siis minu mõistus jookseb kokku. Minu usk ei ole nii tugev, et külmikus toit hakkaks paljunema ja arvete tasumata jätmine ei tooks kaasa pahandusi. Arvete tasumata jätmine on ju kellegi teise kulul elamine…
Olen ise raha laenanud ja tean, et võlg on võõra oma. Lesknaine andis selle, mis tal oli. Kui sul pole raha toidu ostmiseks, üüri-, elektri- jms. arvete tasumiseks, oled samas olukorras! Kuidas siis vastata misjonäri üleskutsele? Kuidas praktikas asi välja näeks? Millised oleksid teiepoolsed soovitused?
Guido Daniel
See jumalateenistus läks igati korda. Noortekoosolek oli planeeritud juba rohkem kui kuu aega tagasi ja külalise tulek Norrast oli samuti tükk aega tagasi kokku lepitud. Mina ei olnud Stine`t varem kuulnud, kuid kuulujuttude põhjal ootasin tõsist vaimulikku sõnumit. Sõnum oli tõesti tõsine ja vaimulik. Kitarri saatel esitatud laulud läksid samuti südamesse, kuigi olid võõras keeles ja minu jaoks arusaamatu sõnumiga. Laulude sisu tõlgiti küll enne, et kuulajad sõnumit mõistaksid, kuid mulle läksid need südamesse ilma sõnu mõistmata.
Stine sõnumi tuum oli: Mt.6:33: “Aga otsige esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” Mina ise elan sama põhimõtte järele ja seepärast oli tema sõnum mulle väga vastuvõetav. Ma olen enda ja oma pere elus kogenud Jumala imelisi õnnistusi ja võin Stine poolt jutustatud kogemustele enda omasid lisada.
Kahjuks tunnistavad paljud usklikud inimesed oma uskmatust. Nad justkui usuvad Jeesusesse, kuid kui on vaja praktiliselt usku läbi elada, siis nad ei suuda uskuda, et abi tõesti tuleb. Jeesus ütles naisele, kes palus oma tütart tervendada: Mt.15:28: “Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Teises kohas ta ütles: Mt.21:22: “Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate.” Kui jüngrid ei suutnud ühest inimesest kurja vaimu välja ajada, siis Jeesus ütles neile põhjuse: Mt.17:20: “Teie nõdra usu pärast. Sest tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mäele: “Siirdu siit sinna!”, siis ta siirduks, ja miski ei oleks teile võimatu.” Kui nüüd keegi tahaks minult küsida, mitu tegelikku mäge ma olen teisaldanud, siis sellele vastab Jaakobus: Jk.4:3: “Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks.” Piibliski pole räägitud, et keegi oleks tegelikku mäge teisaldanud, kuid sümboolsetest mägedest räägitakse seal küll ja küll. Mina võiks neist samuti rääkida, sest Jumal on neid ikka ja jälle minu teelt kõrvaldanud. Vahel usklikud kurvastavad Jumalat sellega, et ei näe Jumala tegusid oma elus. Ma soovitan neile usklikele: paluge, et Jumal näitaks teile oma tegevust teie elus. Keegi ütles kord, et sellist palvet ei tohi paluda. Mina olen palunud sellist palvet ja ma olen väga tänulik, et keegi polnud mind enne õpetanud seda palvet kartma. Jumal vastas kohe! Iga kord Ta ei vasta meile kohe või me siis ei saa aru, et Ta vastab. Jumal vastab vahel ka “ei” ja siis meile tundub, et Ta ei vasta. Mulle Ta vastas aga kohe ja mul läksid silmad märjaks tänutundest Jumala suhtes ja häbi tõttu, et ma seda ise enne ei taibanud. Nüüd ma ei julge enam kunagi kahelda, et Jumal hoolitseb oma laste vajaduste eest. Seepärast ma soovitan tõsiselt: ärge kartke Jumalalt paluda, et Ta teie silmad avaks ja näitaks teile, kuidas ta teie eest teie igapäevases elus hoolitseb. Kuid ärge unustage seda tingimust, millest Stine rääkis: Mt.6:33: “Aga otsige esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!”
Kaido Kask
PPP’09
13.-15. veebruaril toimus Saaremaal järjekordne Piibli ja Palli Päevad. Väga hästi organiseeritud üritus oli, ka tehnika ei vedanud alt ning kõik toimis (peaaegu) nagu kellavärk.
Natuke siis kohalolijate muljeid:
Minu jaoks on PPP adventürituste aastakalendris olnud ikka tippsündmuseks. Selle aasta PPP tegi eriliseks juba toimumiskoht – Kuressaare, kus ma olin alles teist korda oma elus. Üldine programm oli muidugi sarnane eelmistele aastatele, kuid uued inimesed muutsid kõik teistsuguseks. Rändpiibel läks sel aastal Järvamaale ja mul on selle üle tõesti hea meel, kuigi enda võidu üle oleks isegi natuke õnnelikum olnud:) Pärast kaotust suunasin ma oma võidutahte energia meie võrkpallimeeskonna ergutamisele (kõige rohkem II meeskonnale). Tänu sellele nad suutsidki oma alagrupi võita ja lõpuks soomlastega mängima minna 🙂 Ise ma küll mängida ei oska ja seetõttu tundsin ma end sel aastal väheke kasutuna. Sellegipoolest tekitas PPP hea tunde ja mul on hea meel, et sain seal osaleda.
Älis Kulp
Oi kui ammu see oli. Ei teagi kohe mida öelda. Tegu oli siis minu esimese PPP’ga, ja jäin rahule. Tegemist oli pidevalt, nagu naljagi 😀 Korralduslik külg oli korras ning tõrgeteta valdavalt. Viktoriini koha pealt oleks muidugi tulnud asja tõsisemalt võtta, viimast ja eelviimast kohta jagama jääda..elab üle 🙂 Võrkpall oli võrratu! Meie tiim aka Teenangels oli üle kõige 😀 Väga hästi läks, suur tänu kaasaelajatele! Loodame et PPP siis ikka varsti Põltsamaal ka tuleb. See oleks küll meile suur väljakutse, aga läbi nende me ju ainult kasvada saamegi! 😉
Vallo Põldaru
Kannatamatutele üldmulje saamiseks asuvad mõned pildid Siin
Koosolek Ameerika moodi – VIDEO!
Koosolek Ameerika moodi
7. veebruari jumalateenistus oli Põltsamaa koguduses eriline. Hans Soosaar ja tema pere on nüüd juba mõnda aega olnud meie seas ja nad soovisid jagada Ameerikas kogetut ka Põltsamaa kogudusega.
Nii oligi korraldatud Põltsamaa koguduse jumalateenistus ümber pisut teistmoodi kui me tavapäraselt harjunud oleme. Esimene erisus oli see, et kõigile külastajatele jagati trükitud kavalehed, kus kogu koosoleku programm esitajate ja lugude autorite nimedega kirjas oli. Nii oli hea toimuva üle järge pidada.
Koosoleku erinevaid osasid ilmestasid signatuurid. Palve, ülistus, lastejutt – kõik said alguse koori vastava kutsungiga. need signatuurid sidusid koosoleku ühtseks tervikuks ja kogu programm kulges järjepidevalt ilma eriliste peatusteta.
Lisaks olid koosoleku kavasse tee leidnud mõned elemendid, mida küll aeg-ajalt ka meie kogudustes kasutatud on, kuid seda üsna vahelduva eduga. Näiteks lastejutt oli pikka aega Põltsamaal iganädalane traditsioon, kuid nüüd on see unarusse jäänud. Ameerika stiilis koosoleku raames leidis see jällegi oma koha. Teiseks oli väga kenaks lisaks ühine Piibli lugemine. Eeslugeja luges Piiblist mõned salmid, millele kogu kogudus vastas omakorda ühe salmi lugemisega. Sedasi lugesime Psalm 25, 1-6. Kolmas lisa, mida tahaksin nimetada, on küll Eestis üsna harjumatu, kuid näiteks noorteüritustel oleme meiegi seda varem teinud. Nimelt algas koosolek sellega, et igaüks võis tõusta ja enda ümber isuvatele inimestele head hingamispäeva soovida…. Tekkis selline saali läbiv kihin ja soe tunne teenistuse algusest peale.
Ja lõpuks, kogu asja võttis kokku mõnus osadussöömaaeg…
Vaata kava: 07.02.09 Kava
Esmased pildid üldmulje saamiseks:
Rohkem pilte SIIT
Taanieli raamatu õppimine
Reedel, 24. novembril kell 18.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Jeesuse teenistuse algus Galileas”.
Hingamispäeval, 25. novembril kell 11.00 Taanieli raamatu 10. ptk “Taanieli kohtumine Kristusega” – kõneleb Rein Kalmus.
Minu isa, meie Isa
Igaühele pole antud sündida aadlisoost, mis iseenesest polegi teab mis õnnetus. Minu isa oli lihtne kingsepapoeg. Ta oli pere vanim laps ja 17-aastaselt emata jäädes pidi ta oma noorema õe ja venna eest hoolitsema, et need kaela kandma hakkaksid.
Isa noorpõlv jäi maailmasõja aegadesse ja kitsad olud ei võimaldanud hariduse vagu pikalt künda. Hea, et kuus talve õnnestus siiski koolipingis istuda. See aga ei seganud minul oma kõrghariduse juures mitte kunagi isale alt üles vaatamast. Kuni lõpuni.
Isa oli hea südamega mees. Maailma asjadest rääkides võis ta väga emotsionaalseks minna ja valju häälega „maailma ära parandada“. Sagedased need parandamised siiski polnud. Enamasti nägin teda ikka vaikselt istumas ja oma mõtteid heietamas. Oma südameasju jagas ta teistele põhjamaalasele tavapärase ahtrusega.
Kord oleks see sissepoole elamine võinud talle saatuslikuks saada. Poolteist aastat pärast abikaasa surma jõudis isa teise infarktieelse seisundini. Kui valu enam kannatada ei jõudnud, ei haaranud ta telefoni järele, vaid pani harjumuspäraselt oma pintsaku selga ja asutas haigla poole minema. Kaks kilomeetrit tuli selleks maha käia. Paar korda sundis valu teda kõnniteeäärsele murule istuma, kuid pisut hinge tõmmanud, komberdas ta sihikindlalt edasi. Kohale jõudis. Kui ta oli esimesele valges kitlis töötajale oma loo ära rääkinud, läks personalil äkki väga kiireks. Arst pahandas isaga maamehe kombel, kuid kolme nädalaga tõstis ta taas jalule.
Isa lemmikajaviide oli maalimine. Kunstiandi ilmutas ta juba noorpõlves, kuid õppimisvõimalusi polnud. Nii kandiski ta kogu elu tiitlit “harrastuskunstnik”. Oma õlimaalidega rõõmustas ta sadu inimesi, kelle seinu need pildid kaunistama jäid. Kunstiharrastuse tipphetk oli tema jaoks ilmselt üks harrastuskunstnike näitus, millel isa astus üles mitme koopiaga. Tuntuim nende seas oli „Mona Lisa“. Jah, ikka seesama Leonardo da Vinci „La Gioconda“. Väga hästi õnnestus. Näitusele läks sellest pildist küll teine variant. Esimene ei tulnud nii hea ja selle ristisid lapsed „Moonaküla Liisaks“. See kõlbas kodus vaatamiseks.
Mäletan näituse avamist, kui koopiameistri “Monat” tutvustati. Isa seisis pildi kõrval ja oli silmnähtavalt kohmetu. Aga tema silmades oli sügav sära ja suul muhe naeratus.
Usulise huvi sai isa oma emalt. See jäi kestma kogu eluks. Kirikust ei puudunud ta ilma mõjuva põhjuseta kunagi. Oma kodulinna adventkoguduse tegemistes osales isa mitmes ametis, algusaegadel aga põhiliselt organistina. Selleski vallas oli ta iseõppija, kuid sai harmooniumi tallamisega kenasti hakkama. Nii kaua, kuni tuli tema oma poeg ja organisti ameti üle võttis. Aga isa tundis sellest ainult rõõmu – mina pidin kasvama ja tema kahanema.
Varsti saab juba 10 aastat, kui isa lahkus igaviku radadele. Elu on mind õpetanud, et mälestus lähedasest inimesest on alati kokku põimitud igatsusega…
Isadepäev. Huvitav, kui paljud sellel päeval Jumala peale mõtlevad? Algab ju Piibli kõige tuntum palve, mida paljud inimesed peast oskavad tsiteerida, sõnadega: „Meie Isa, kes sa oled taevas…“
Miks ikkagi Isa, mitte aga Ema? Jumal ju pole mees või naine. Olen vahel mõelnud sellele küsimusele ja alati jõudnud vastuseni, et selline nimevalik johtub minevikuaegade meestekesksusest. Kui Jumal inimest kõnetab, siis tuleb Ta alla inimese tasandile. Kuigi Jumal sooviks, et inimene õpiks alati arvestama Jumala tahtega ja mõtteviisiga, arvestab Kõigekõrgem sageli inimese arusaamade ja mõtteviisiga, sest nii on kergem ennast mõistetavaks teha.
Isa roll on läbi aegade olnud peret koos hoida, toita ja kaitsta. Isa on olnud traditsiooniliselt perekonna juhi staatuses ja eks need omadused sobivad ju väga hästi ka Jumalat iseloomustama. Teisalt nimed, mida kasutatakse Kolmainu Jumala liikmete kohta – Isa ja Poeg – kõnelevad meile suhetest. Suhted nagu perekonnas, kus domineerivad armastus, sõbralikkus, täielik üksteisemõistmine ja absoluutne koostöö. Praegusaja ühiskonna kontekstis kõlab see idealistilikuna, kuid Jumal ju esindabki kõikide väärtuste kõrgeimat ideaali.
Meie Isa, kes on taevas, on inimesele alati kättesaadav. Tema süda on alati inimesele avatud. Tema jõule ja tarkusele võib igaüks alati toetuda. Ja kuigi vahel pole Tema teid kerge mõista, võime siiski elada teadmises, et Isal on tõeliselt avar süda. Koos Temaga oma elurännakut kõndides võime iga päev elada usus, lootuses ja armastuses. Ja need lähedased perekondlikud suhted Jumala endaga ei muutu kunagi üksnes mälestusteks.
Soovin Sulle, hea lugeja, kaunist isadepäeva, mõeldes enda isale ja ka meie Isale!
Rein Kalmus
