Paluge igal ajal
Me peame viibima sageli palves, kui me soovime taevastes asjades edeneda. Kui me tõesõnumit esmakordselt kuulsime, kui sageli me siis palvetasime! Kui sageli võis meie palvesosinat kuulda toas, heinaküünis, lilleaias või aasal. Sageli veetsime me kahe- või kolmekaupa tunde siiras palves, tuginedes Tema tõotustele. Sageli kõlas seal nuukseid ning seejärel tänuhäält ja ülistuslaulu. Nüüd on Issanda päev lähemal kui me esmalt arvasime ning me peaksime olema puhta südamega, innukamad ja palavamad kui neil varajastel päevadel. Meid ümbritsevad ohud on praegu tõsisemad kui tollal ning inimsüdamete pinnas enam paadunud. Just praegu peame me laskma Kristuse Vaimul endasse imbuda ning me ei tohiks puhata enne, kui oleme Tema Vaimu kätte saanud.
Arenda endas harjumust vestelda Päästjaga. Tõsta oma süda jätkuvalt üles vaikses palves abi, valguse, jõu ja arusaamise järele. Olgu iga su hingetõmme kui üks palve. EGW “Elu tänasel päeval”
Lambad ja karjane
Karjase elu on vaevarohke ja hooltnõudev. Tal tuleb hellalt hoolitseda abitute olevuste eest. Mõnedki inspireeritud kirjutajad on seda kujundit kasutanud evangeeliumi kalleima tõe illustreerimiseks. Kristust võrreldakse karjasega. Ta nägi, kuidas Tema lambad ekslesid pärast pattulangemist pimedatel patuteedel hukatuse suunas. Selleks, et eksinuid päästa, jättis Ta oma Isamaja au ja helguse. Ta ütleb: “Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra /…/ Ma karjatan neid, nagu on õige. Ma tahan oma lambad päästa, et nad enam ei oleks saagiks.” (Hs 34:16.22) Kristus kutsub lambaid enda juurde “varjuks päeva palavuse eest ja pelgupaigaks ning ulualuseks rajuilma ja vihma puhul.” (Js 4:6) Väsimatult hoolitseb Ta karja eest. Ta kinnitab nõrku, leevendab kannatajate vaeva, võtab tallesid oma kätele ja kannab neid süles. Tema lambad armastavad Teda. “Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” (Jh 10:5)
Kristus ütleb: “Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali -, ta on ju palgaline ega hooli lammastest. (Jh 10:11-13)
EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Jumaliku kuju taastamine
Austagem Jumalat sellega, et näitame kindlat usku ja vankumatut usaldust. Issand hoolitseb lillede eest. Ta annab neile ilu ja lõhna. Kas Ta ei anna palju enam meile rõõmsa loomuse lõhna? Kas Ta ei taasta meis jumalikku kuju?
Uskugem siis Temasse. Pangem end kohe, just praegu valmis, et Ta saaks meile oma Püha Vaimu anda. Päästja rõõm, mis täidab südant, annab rahu ja kindlustunde, mistõttu saame öelda: “Ma tean, et mu Lunastaja elab.” (Ii 19:25) EGW “Te saate väe”
Usus tugev
Tee oma osa enda aitamisel, nagu peavad tegema kõik, kes soovivad õnnistusi. Usu, et Kristus aitab sind. Ära luba endale ühtki uskmatut sõna. Kui vaenlane ütleb sulle, et Issand on su unustanud, ütle talle, et sa tead, et see pole nii, sest Ta ütleb:
Kristuse kutse kõlab: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11: 28-30) See on õppetund, mida Kristus soovib sulle anda, ning selle omandamisel leiad sa rahu. EGW “Pilk ülespoole”
Näide Johannesest
Johannese elus ja iseloomus ilmnev usaldav armastus ja omakasupüüdmatu pühendumine esitavad hindamatu väärtusega õppetunde kristlikule kogudusele. Mõned võivad arvata, et tal oli niisugune armastus sõltumata Jumala armust, kuid tegelikult oli Johannesel loomu poolest tõsiseid iseloomuvigu – ta oli uhke, ambitsioonikas ja aldis meeles pidama solvamisi ja vimma.
Johannes soovis saada Jeesuse-sarnaseks ning Kristuse armastuse mõju all muutus ta tasaseks ja südamelt alandlikuks. Tema mina oli varjul Jeesuses. Ta oli tihedasti seotud Elava Viinapuuga ning sai selliselt osa jumalikust armust. Niisugune on alati tulemus ühendusest Kristusega. See on tõeline pühitsus.
Inimese iseloomus võib olla tõsiseid puudusi, ent Jeesuse tõeliseks jüngriks saamisega hakkab jumaliku armu vägi muutma neid uuteks looduteks. Kristuse armastus muudab, pühitseb teda. Ent kui inimesed nimetavad endid kristlasteks, kuid nende usk ei muuda neid paremateks meesteks ja naisteks kõikides nende elu suhetes – esindades Kristust nii elus kui iseloomus – siis ei saa nad osa Temast.
Johannes tundis rõõmu tõelisest pühitsusest. Kuid pane tähele, apostel ei nimeta ennast patutuks, vaid taotleb täiuslikkust Jumala palge ees. Ta tunnistab, et väidetavalt Jumalat tundev inimene, kes siiski rikub Jumala käsku, esitab valetunnistuse oma kutsumusest. Sellal kui meil tuleb armastada inimhingi, kelle pärast Jeesus suri ning teha tööd nende pääste heaks, ei tohiks me minna kompromissile patuga. Me ei tohiks ühineda mässumeelsetega ning nimetada seda siis heategevuseks. Jumal nõuab oma rahvalt käesoleval maailmaajastul, et nad seisaksid nagu Johannes seisis oma ajastul kõikumatult väljas õiguse eest, vastu hukutavatele eksitustele. EGW “Elu tänasel päeval”
