Näide Johannesest
Johannese elus ja iseloomus ilmnev usaldav armastus ja omakasupüüdmatu pühendumine esitavad hindamatu väärtusega õppetunde kristlikule kogudusele. Mõned võivad arvata, et tal oli niisugune armastus sõltumata Jumala armust, kuid tegelikult oli Johannesel loomu poolest tõsiseid iseloomuvigu – ta oli uhke, ambitsioonikas ja aldis meeles pidama solvamisi ja vimma.
Johannes soovis saada Jeesuse-sarnaseks ning Kristuse armastuse mõju all muutus ta tasaseks ja südamelt alandlikuks. Tema mina oli varjul Jeesuses. Ta oli tihedasti seotud Elava Viinapuuga ning sai selliselt osa jumalikust armust. Niisugune on alati tulemus ühendusest Kristusega. See on tõeline pühitsus.
Inimese iseloomus võib olla tõsiseid puudusi, ent Jeesuse tõeliseks jüngriks saamisega hakkab jumaliku armu vägi muutma neid uuteks looduteks. Kristuse armastus muudab, pühitseb teda. Ent kui inimesed nimetavad endid kristlasteks, kuid nende usk ei muuda neid paremateks meesteks ja naisteks kõikides nende elu suhetes – esindades Kristust nii elus kui iseloomus – siis ei saa nad osa Temast.
Johannes tundis rõõmu tõelisest pühitsusest. Kuid pane tähele, apostel ei nimeta ennast patutuks, vaid taotleb täiuslikkust Jumala palge ees. Ta tunnistab, et väidetavalt Jumalat tundev inimene, kes siiski rikub Jumala käsku, esitab valetunnistuse oma kutsumusest. Sellal kui meil tuleb armastada inimhingi, kelle pärast Jeesus suri ning teha tööd nende pääste heaks, ei tohiks me minna kompromissile patuga. Me ei tohiks ühineda mässumeelsetega ning nimetada seda siis heategevuseks. Jumal nõuab oma rahvalt käesoleval maailmaajastul, et nad seisaksid nagu Johannes seisis oma ajastul kõikumatult väljas õiguse eest, vastu hukutavatele eksitustele. EGW “Elu tänasel päeval”
Ära lakka palvetamast
Niisugust aega ja kohta, kus ei sobiks Jumala poole palvetada, polegi olemas. Mitte miski ei saa takistada meil oma südant hardas palvemeeles üles tõstmast. Tänaval tungleva rahva hulgas ja töökohustuste juures võime saata palveid Jumala poole ja paluda tema juhtimist, nagu seda tegi Nehemja, kui ta esitas oma palve kuningas Artaxerxese ees. Palvekambri võime leida kõikjal, kus me iganes oleme.
Me peaksime oma südameukse alati lahti hoidma ja paluma, et Jeesus tuleks taevase külalisena meie hinge. EGW “Tee Kristuse juurde”
Iseloomu kujunemine
Nii nagu mõni tunneb rõõmu aiamaa harimisest, nii tunneb Jumal rõõmu oma usklikest poegadest ja tütardest. Aiamaa vajab pidevat tööd. Umbrohud tuleb kõrvaldada, uued taimed maha istutada, liiga kiiresti kasvavaid varsi tuleb tagasi lõigata. Nii töötab Jumal oma aiamaa heaks ja hoolitseb taimede eest.
Jumal ei suuda tunda rõõmu mingist arengust, mis ei ilmuta Kristuse iseloomu. Mõned taimed on nii väetid, et neis pole peaaegu mingit elu, ning nende eest hoolitseb Jumal eriliselt.
Taevasse sisenevad vaid need inimesed, kes armuajal on kujundanud iseloomu, millest õhkub taeva hingust. Püha inimene taevas peab esmalt saama pühaks inimeseks maa peal. EGW “Elu tänasel päeval”
Head mõtted
Näide Eliisast
Me võime prohvet Eliisa kogemusest õppida väärtuslikke õppetunde. Issand valis Eliisa Eelija abiliseks ning ta jäi katsumustes ja proovides oma kohustusele ustavaks. Ta oli valmis olema seal, kuhu Issand juhib, ja tegema seda, mida Issand käsib. Ta ei püüdnud kõrvale hoiduda kõige tagasihoidlikumast teenistusest, vaid oli ustav nii väiksemate kui ka suuremate kohustuste täitmisel. Ta oli alati valmis teenima igas positsioonis, mida Jumal talle näitas, ükskõik kui vastuvõetamatu võis see olla tema loomupärastele kalduvustele. Ning igal sammul õppis ta alandlikkuse ja teenimise õppetunde.
“Eelija võttis nüüd oma kuue, rullis selle kokku ja lõi sellega vett: see lahknes siia- ja sinnapoole, ja nad mõlemad läksid üle kuiva mööda. Ja kui nad olid üle (Jordani) jõudnud, siis ütles Eelija Eliisale: “Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest!” Ja Eliisa ütles: “Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!”” (2Kn 2:8. 9).
Eliisa ei palunud ilmalikku au ega kõrget kohta selle maa suurte meeste hulgas. Ta igatses kahekordset osa vaimust, mida Jumal oli andnud sellele, keda Ta kavatses austada taevassevõtmisega. Eliisa teadis, et mitte miski peale kahekordse osa vaimust, mis hingas Eelija peal, ei oleks suutnud muuta teda Eelija kohale sobivaks, sest Eelijal olid eaga kaasnevad kogemused ja tarkus, mida ei saanud mingil moel nooremale edasi anda.
Kui sulle oleks niisugune küsimus esitatud, mida sa oleksid vastanud? Mis on sinu südame suurim soov, kui sa asud Jumalat teenima? EGW “Pilk ülespoole”