Tsitaadid armastusest Johannese esimeses kirjas
Piiblis Johannese esimeses kirjas on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme, milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb ning kuidas Jeesus armastab meid. Meie eesõiguseks on sellele armastusele vastata.
- Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust. (1Jh 2:15)
- Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest. (1Jh 3:16)
- Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega! (1Jh 3:18)
- Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. (1Jh 4:7)
- Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. (1Jh 4:9)
- Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. (1Jh 4:10)
Pühendunud elu
Jumala Sõna tõed täidavad inimese jaoks olulise praktilise vajaduse – hinge pöördumise usu kaudu. Neisse põhimõtetesse ei tohi suhtuda nii, nagu nad oleksid liiga puhtad ja pühad selleks, et neid igapäevasesse ellu rakendada. Need on tõed, mis ulatuvad taevani ja juhivad igavikku, kuid ometi peab nende elutähtis mõju olema läbi põimitud inimese kogemusega. Need peavad läbi tungima kõigist elu suurtest ja väikestest asjadest.
Südamesse vastu võetud tõe haputainas valitseb soove, puhastab mõtteid ja pehmendab iseloomu. See ergutab mõistuse võimeid ja hingejõudu. See avardab võimet tunda ja armastada.
Selle põhimõttega täidetud inimest peab maailm imeasjaks. Isekas, raha armastav inimene elab ainult selleks, et kindlustada endale selle maailma rikkus, au ja naudingud. Igavene maailm kaob ta silmist. Kuid Kristuse järgija jaoks ei ole need asjad kõikehaaravad. Kristuse pärast teeb ta tööd ja salgab end, et võiks kaasa aidata õilsas hingede päästmise töös nende heaks, kes on maailmas ilma Kristuse ja ilma lootuseta. Maailm ei suuda niisugust inimest mõista, sest too peab silmas igavest reaalsust. Südamesse on tulnud Kristuse armastus koos lunastava väega. See armastus valitseb kõiki teisi motiive ning tõstab sellise inimese maailma hukutavast mõjust kõrgemale. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Näide Eenokist
Eenok käis Jumalaga kolmsada aastat. … Eenokil oli kiusatusi nagu meilgi. Ühiskond tema ümber ei suhtunud õiglusesse sugugi teisiti kui meie ajal. Õhk, mida ta hingas, oli patust ja kurjusest saastatud nagu tänapäeval. Siiski elas ta püha elu. Teda ei määrinud patud, mis olid tavalised tema ajastule. Meiegi võime püsida puhtaina. Eenok esindas neid pühasid, kes elavad lõpuajal patu ja eksituste keskel. Ta oli ustav ja kuulekas Jumalale, ja ta võeti Jumala juurde.
Just nii muudetakse ja võetakse taevasse need ustavad, kes on elus siis, kui Issand tuleb.
“Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat.” Kolmsada aastat oli Eenok otsinud südamepuhtust, et tema iseloom oleks kooskõlas taevaga. Kolmsada aastat oli ta kõndinud Jumalaga. Päevast-päeva oli ta igatsenud järjest lähemat ühendust ja see oligi muutunud järjest lähedasemaks. Lõpuks võttis Jumal Eenoki enda juurde. Eenok oli seisnud kadumatu maailma künnisel; vaid samm oli lahutanud teda oodatud maast. Nüüd avanesid väravad ja juba ammu selle maa peal alanud rännak Jumalaga jätkus. Ta astus esimese inimesena sisse püha linna väravaist.
Sellisesse ühendusse kutsub meid Jumal. Eenoki iseloom oli püha. Püha peab olema ka nende iseloom, keda lunastatakse inimeste seast Issanda teisel tulekul. EGW “Maranatha meie Issand tuleb”








