Astudes kindlale kaljule
Kui inimene asetab oma jalad kõvale Kaljule Jeesusele Kristusele kui oma alusele, siis saab ta kõigi teadmiste, kogu tarkuse ja vaimuliku võimekuse Allikast väe anni, et kõik võiksid teada, kummale poolele ta kuulub – kas käske pidavate või käske rikkuvate poolele. Tema kohal lehviv vürst Immaanueli lipp kaotab kõik ebakindluse ja annab kõigile mõista, et me peame Jumala käske ning et meil on Jeesuse Kristuse tunnistus. /…/
Kristuse veetlus on kõike rahuldav ning Kristuse Jeesuse kaudu saame õiguse pärisosale, mis on rikkumatu, rüvetamata ning ei kao. Tema arm osutub kõikvõimeliseks. Jeesuse kaastunne ja armastus paluvad, meelitavad ja kutsuvad meid Tema jälgedes käima, Issandat tundma õppima, kuni me teame, et Tema tulek on kindel nagu koit. EGW “Pilk ülespoole”
Sõna elu muutjana
Piiblis on ilmutatud Jumala tahe. Jumala Sõna tõed on Kõigekõrgema mõtted. Inimene, kes muudab need tõed osaks oma elust, saab igas mõttes uueks looduks. Talle ei anta küll uut mõistuse jõudu, kuid kõrvaldatakse pimedus, mis teadmatuse ja patu läbi on varjutanud inimese arusaamist. Sõnad “ma annan teile uue südame” tähendavad ühtlasi “ma annan teile uue mõistuse”. Südame muutusega kaasneb alati kindel veendumus kristlikest kohustustest ning arusaamine tõest. Inimene, kes pöörab Pühakirjale hoolikat, palvemeelset tähelepanu, saavutab selge arusaamise ja tervikliku tunnetuse, sest Jumala poole pöördumisega saavutab ta intelligentsuse kõrgema taseme.
Piibel sisaldab põhimõtteid, millel põhineb tõeline vaimusuurus ja õitseng nii üksikisiku kui ka terve rahvuse tasandil. Riik, mis annab vabaduse Piibli levimisele, annab rohelise tee inimeste mõistuse arengule ja avardumisele. Pühakirja lugemine paneb valguse särama pimeduses ning Jumala Sõna uurides leitakse eluandvaid tõdesid. Inimeste eludes, kes järgivad Sõna õpetusi, toimub elujõu ja õnne jätkuv voolamine, mis on õnnistuseks kõigile, kes nendega kokku puutuvad. EGW “Elu tänasel päeval”
Jaakobi kaevul
Taeva kuningas tuli hüljatud hinge juurde ja palus temalt teenet. Tema, kes lõi ookeani, allikad ja veesooned, istus väsinult Jaakobi kaevu ääres ja sõltus võõra lahkusest selles, et saada juua.
Samaaria naine nägi, et Jeesus oli juut. Hämmastuses unustas ta täita Jeesuse soovi ja püüdis hoopis selgusele jõuda tavatu palve põhjuses: “Kuidas sina, olles juut, küsid juua minult, kes olen Samaaria naine?”
Jeesus vastas: “Kui sa teaksid Jumala andi ja kes see on, kes sinule ütleb: Anna mulle juua, siis sa paluksid teda ja ta annaks sinule elavat vett.” /…/ Kui Jeesus kõneles elavast veest, kuulas naine imestusega Tema sõnu. Jeesus oli äratanud temas huvi ja tekitanud igatsuse anni järele, millest Ta kõneles. Jeesus ütles temale: “Igaüks, kes seda vett joob, see januneb jälle, aga kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu.”
Kui paljudele janunevatele hingedele on elav Allikas tänagi nii lähedal, ja ometi otsivad nad kaugelt elustavat vett! “Ära ütle oma südames: Kes läheb taevasse? See on: Kristust alla tooma, või: kes läheb alla sügavusse? See on: Kristust surnuist üles tooma!… Sõna on sinu ligidal, sinu suus ja sinu südames… Sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand ja oma südames usud, et Jumal on Tema surnuist üles äratanud, siis saad sa õndsaks!” (Rm 10:6-9) EGW “Ajastute igatsus”








