Meie Päike
Kui me hetkekski vaatame päikesesse, oleme sunnitud oma silmad selle sära tõttu ära pöörama, kuid siiski jääb päikese kuju meie silme ette püsima, ükskõik mida me vaatame. Samuti on Jeesusega – kõik, millele me pilgu heidame, peegeldab Teda, Õigusepäikest. Me ei suuda näha midagi muud ega kõnelda millestki muust. Tema kuju on pidevalt meie vaimusilmas ning mõjutab kõiki hetki meie igapäevases elus, mõjutades sel viisil meid endid. Teda vaadates muutub meie iseloom järjest sarnasemaks Kristuse jumalikule loomusele. Kõik, kellega me suhtleme, saavad osa Tema õiguse rõõmutekitavatest kiirtest. Meie iseloom on muutunud; süda, mõistus, hing – kõik kiirgavad Temast, kes armastas meid ja andis iseenda meie eest. …
Jeesus Kristus on meile kõik – esimene, viimane, parim. Kristus, Tema Vaim ja Tema iseloom annab kõigele värvi. Ta on lõim, koelõng, iga niit kogu meie olemuses. Kristuse sõnad on vaim ja on elu, seepärast ei saa me oma mõtteid koondada endale. Enam ei ela mitte meie, vaid Kristus meie sees ja Tema on meie aulootus. Enese mina on surnud ning Kristus on meie sees elav Päästja. EGW “Usk, millest ma elan”
Looduse uurimine
Puhas õhk on vajalik eluks ja terviseks. See mõjub kogu organismi elustavalt.
Juba looduse ilu üksi juhib hinge kaugemale patust ja maailma ahvatlustest ning lähemale Jumalale, puhtusele ja rahule.
Looduse uurimine toob kaasa õnne ja tervise. Saadud muljed ei kao meelest, sest need on seotud asjadega, mis on pidevalt silmade ees. Nende asjade kaudu, mis Jumal on teinud, võib mõista jumalikku tarkust, igavest tõde ja lõputut armu. EGW “Jumala pojad ja tütred”
Paasapüha
Iisraeli rahva kõik tulevased sugupõlved pidid kord aastas pidama suure vabastamise mälestuseks püha. Tulevastel aastatel seda püha pühitsedes pidid iisraellased jutustama oma lastele lugu päästmisest, nagu õhutas Mooses.
Paasapüha pidi olema nii mälestuslik kui ettetähenduslik. Mälestuspühana viitas see Egiptusest vabastamisele, ettetähenduslikuna suunas aga mõtted suurele päästmisele, mil Kristus vabastab oma rahva patuorjusest. Paasatall sümboliseeris Jumala Talle – meie ainsat pääsemislootust. Apostel ütleb: “Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud.” (1Kr 5:7) Üksnes paasatalle tapmisest polnud küllalt, talle verd tuli võida uksepiitade külge. Sarnaselt sellele peavad Kristuse vere teened saama osaks inimesest. Ei piisa uskumisest, et Kristus suri maailma eest. Meil tuleb uskuda, et Ta suri isiklikult meie eest. Ja meil tuleb Tema lunastava ohvri teened enda jaoks vastu võtta. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Vili
Kui jagame Jumala ajalikke õnnistusi, äratab meie armastus ja osavõtlikkus saajas tänutunde Jumala suhtes. Südame pinnas on ette valmistatud vaimuliku tõe seemneks. Tema, kes annab külvajale seemne, paneb seemne idanema ja igaveseks eluks vilja kandma.
Vilja mulla sisse külvamisega kujutab Kristus ohvrit, mille Ta tõi meie lunastamiseks. “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure,” ütleb Ta, “siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Samamoodi kannab Kristuse surm vilja Jumala riigi heaks. Sarnaselt taimeriigi seadustega on Tema surma tulemuseks elu.
Kõik, kes kannavad vilja Kristuse kaastöölistena, peavad kõigepealt langema maha ja surema. Elu peab heidetama maailma vajaduse vagudesse. Enesearmastus ja omakasupüüdlikkus peavad kaduma. Kuid eneseohverduse seadus on samas enese alalhoiu seadus. Maa sisse maetud seeme kannab vilja ning see külvatakse omakorda maha. Niimoodi mitmekordistub saak. Põllumees säilitab vilja nii, et viskab selle ära. Ka inimese elus tähendab andmine elamist. Elu, mida säilitatakse, on see elu, mis on tasu ootamata antud Jumala ja inimeste teenimiseks. Need, kes oma elu selles maailmas Kristuse pärast ohverdavad, hoiavad seda igavese elu jaoks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”








