Ideaali esiletoov mõttetera
Kristuse iseloom on meie ideaal. EGW “Maranatha meie Issand tuleb”
Looduse uurimine
Puhas õhk on vajalik eluks ja terviseks. See mõjub kogu organismi elustavalt.
Juba looduse ilu üksi juhib hinge kaugemale patust ja maailma ahvatlustest ning lähemale Jumalale, puhtusele ja rahule.
Looduse uurimine toob kaasa õnne ja tervise. Saadud muljed ei kao meelest, sest need on seotud asjadega, mis on pidevalt silmade ees. Nende asjade kaudu, mis Jumal on teinud, võib mõista jumalikku tarkust, igavest tõde ja lõputut armu. EGW “Jumala pojad ja tütred”
Piiblisalm
Head mõtted
Jeesus igatseb pesta igalt südamelt patuplekid. EGW “Ajastute igatsus”
Looda täielikult Kristuse teenetele
Lihaliku silmaga ei ole iial võimalik näha Kristuse ilu ja kaunidust. Püha Vaimu valgustus, mis ilmutab hingele tema tõelise lootusetu, abitu seisukorra ilma pattude kandja armu ja andestuseta – Kristuse külluseta -, annab inimesele võime mõista üksnes Tema lõputut halastust, mõõtmatut armastust, heatahtlikkust ja au.
Keegi pole kunagi tulnud meie maailma niisuguse armu, piiritu kaastunde ja kirjeldamatu armastuse ülesandega nagu meie Päästja, ning keegi pole kunagi saanud langenud inimeste seas niisuguse kohtlemise osaliseks. “Te ei ole iseeneste päralt, te olete kallilt ostetud.” (1Kr 6:19-20) Me oleme Kristuse omad loomise ja lunastuse kaudu. EGW “Pilk ülespoole”
Paasapüha
Iisraeli rahva kõik tulevased sugupõlved pidid kord aastas pidama suure vabastamise mälestuseks püha. Tulevastel aastatel seda püha pühitsedes pidid iisraellased jutustama oma lastele lugu päästmisest, nagu õhutas Mooses.
Paasapüha pidi olema nii mälestuslik kui ettetähenduslik. Mälestuspühana viitas see Egiptusest vabastamisele, ettetähenduslikuna suunas aga mõtted suurele päästmisele, mil Kristus vabastab oma rahva patuorjusest. Paasatall sümboliseeris Jumala Talle – meie ainsat pääsemislootust. Apostel ütleb: “Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud.” (1Kr 5:7) Üksnes paasatalle tapmisest polnud küllalt, talle verd tuli võida uksepiitade külge. Sarnaselt sellele peavad Kristuse vere teened saama osaks inimesest. Ei piisa uskumisest, et Kristus suri maailma eest. Meil tuleb uskuda, et Ta suri isiklikult meie eest. Ja meil tuleb Tema lunastava ohvri teened enda jaoks vastu võtta. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Vili
Kui jagame Jumala ajalikke õnnistusi, äratab meie armastus ja osavõtlikkus saajas tänutunde Jumala suhtes. Südame pinnas on ette valmistatud vaimuliku tõe seemneks. Tema, kes annab külvajale seemne, paneb seemne idanema ja igaveseks eluks vilja kandma.
Vilja mulla sisse külvamisega kujutab Kristus ohvrit, mille Ta tõi meie lunastamiseks. “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure,” ütleb Ta, “siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Samamoodi kannab Kristuse surm vilja Jumala riigi heaks. Sarnaselt taimeriigi seadustega on Tema surma tulemuseks elu.
Kõik, kes kannavad vilja Kristuse kaastöölistena, peavad kõigepealt langema maha ja surema. Elu peab heidetama maailma vajaduse vagudesse. Enesearmastus ja omakasupüüdlikkus peavad kaduma. Kuid eneseohverduse seadus on samas enese alalhoiu seadus. Maa sisse maetud seeme kannab vilja ning see külvatakse omakorda maha. Niimoodi mitmekordistub saak. Põllumees säilitab vilja nii, et viskab selle ära. Ka inimese elus tähendab andmine elamist. Elu, mida säilitatakse, on see elu, mis on tasu ootamata antud Jumala ja inimeste teenimiseks. Need, kes oma elu selles maailmas Kristuse pärast ohverdavad, hoiavad seda igavese elu jaoks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Head mõtted
Kristuse seesmine tundmine teeb inimese kõlblikuks võtma vastu elukrooni, mis ei kao. EGW “Maranatha meie Issand tuleb”
