Galerisse

12.-17. augustil toimus adventnoorte jalgrattamatk Hiiumaale. Põltsamaa kogudusest osales sellel üritusel kolm noort. See oli ka esimene jalgrattamatk, kus mehisem sugu oli arvulises ülekaalus. Ratastel sõites võisime imetlede kauneid maastikke ning Jumala kätetööd. Lisaks külastasime erinevaid muuseume (meremuuseum, talumuuseum) ning teisi vaatamisväärusi (tuletornid, sõjaväerajatised). Kõige rohkem põnevust pakkusidki vanad sõjaväerajatised, tulejuhtimiskeskus ning maaalused varjendid, kus oli totaalselt pime ning niiske, kõle, kuid sellest hoolimata sai taskulampideta kõik nurgatagused läbi puistatud. See matk suurendas kõvasti ühtekuuluvustunnet ning hea oli aidata teist ning vajadusel ulatati ka sulle sõbrakäsi. Tänud ka vaimse toidu eest Aldarile, kes hoidis meie mõtted Taevasel Isal ning Tema eeskujul.

“Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa tema eest hoolitsed?”

Laul 8, 4-5

Inimene tunneb kui väike ta on alles siis, kui seisab ääretu mere rannaliival. Ometi nii, nagu Jumal juhib jätkuvalt kõike looduses, niisamuti hoolitseb ta armastavalt iga inimlapse eest.

Oleme Jumalale südamest tänulikud kauni ilma eest, kaitse eest, heade kaaslaste eest, kogu selle nädalase matka eest!

Galeriisse

24. juulil kogunes mitme Eesti adventkoguduse rahvas Võisikul ristimistalituseks. Pastor Rein Kalmus ristis kaks õde Tartu kogudusse ning Susanna ja Sanno Soosaare Põltsamaa kogudusse.

“Ristimise kaudu tunnistame me oma usku Jeesuse Kristuse surmasse ja ülestõusmisesse ning näitame, et oleme surnud patule ja soovime elada uut elu. Sellega me tunnistame Kristust oma Issandaks ja Päästjaks, saame Tema rahvaks ja Tema kogudus võtab meid oma liikmeks. Ristimine sümboliseerib meie ühendust Kristusega, pattude andestust ja Püha Vaimu vastuvõtmist.”

Koguduse Kord lk. 20

Piiblis räägitakse kuidas Filippus kuulutas Etioopia kojaülemale evangeeliumi Jeesusest. Selle tulemuseks olid head sõnad, mida kojaülem lausus: “Ennäe, vesi! Mis takistab, et mind ei võiks ristida?” Apostlite teod 8. 35-36

Mis takistab Sind, kes Sa veel seda sammu ei ole astunud?

Kolmel päeval juulikuu keskpaigas (13.-15. juuli) toimus Olustveres Kungla talus üle-eestiline adventseenioride laager, mille motoks oli „Ma näen – Kristus on tulemas“. Sõnavõttude keskpunktis oli alguses põhiliselt see, millest Piibel seoses Kristuse teise tulekuga kirjutab. Põhjaliku ülevaate sellest andis külalisena emeriitpastor Soomest Simo Vehkavuori. Ilja Stepanov püüdis süsteemselt kokku viia Piibli prohvetikuulutused ja selle, mis praegu meie ümber sünnib. Ettekandeid oli palju, nii üksikasjalikke kui ülevaatlikke, nii Piiblit refereerivaid kui ka kogemuslikke. Lisaks juba mainitud külalisele Soomest olid kohal ka külalised Lätist ja Taanist.

Põltsamaalt oli 15 osavõtjat, kusjuures nende vanus polnud sugugi ainult 65+. Mida aasta edasi, seda julgemalt tulevad seenioride laagrisse ka nooremad ning päris noored. Sel korral oli laagris lapsi ja noori päris palju. Huvitav on see, et tavaliselt nii elavaid ja teinekord kärarikkaidki lapsi oli kuulda vaid siis, kui nad rahulikult ja viisakalt laulu või pillimänguga esinesid. Vanaemade-vanaisade põlvkonna rahustav atmosfäär pakkus turvatunnet ja tundus kõige noorematele lausa sobivat. Ja vastupidi, soliidses eas inimesed paistsid nautivat seda, kui väikesed kõrvad nende lugusid ja pajatusi huviga kuulasid.

Kuigi ilm oli harjumatult palav, tundus, nagu oleks laagripaiga üle kummunud nähtamatu pilvesammas, justnagu ammuse aja kõrberännakul: kord tulid pilved, siis jälle tuuleõhk – ja kuumus oli jälle talutav. Kui kodus toimetades läksid mul endalgi jalad paiste, siis seal mitte üldse. Kes alguses pidasid plaani õhtuks koju naasta, jäid sinna, sest nii mõnus oli, ja kutsusid needki järele, kes algselt üldse kodunt välja polnud julgenud tulla. Oli isegi nii, et kui koduõuele tagasi jõuti, hakkas jälle hinge matma, aga seal oli hea – küsige Irmalt!

Tagasi tuldi lootusrikkana – Issand on tulemas! Ta on meie päästmise ette võtnud, ta ei jäta seda pooleli! See asi on käimas! Kui kellegi kohta öeldakse, et ta on söömas või magamas, siis see protsess on toimumas. Nii on ka Jeesus tulemas – praegusel hetkel on Ta selleks tegevuses. Viimane mõte, enne kui mikrofonid välja lülitati, kõlas: kui peakski surm enne tulema, siis on see vaid viiv selle jaoks, kes magab, järgmine hetk tema jaoks on ülestõusmishommik ja kohtumine oma Issandaga.

„Sest seda me ütleme teile Issanda sõnaga, et meie, kes elame ja üle jääme Issanda tulemiseni, ei jõua mitte ette neist, kes on läinud magama; sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga. Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega!“ 1.Tessalooniklastele 4,15-18.

poltsamaa.advent.ee esitleb:

360° panoraamvaade Jaanus Aedla talust, kus toimus Noortelaager 2010!

Maksimaalse kvaliteediga panoraam- võimalik zoomida, laadimisaeg pikem!

Minimaalse kvaliteediga panoraam- ideaalne üldvaade, kiire laadimisaeg!

Copyright © 2010 Vallo Põldaru

EDIT: Nagu näha on täpselt nädal möödunud töö valmimisest ning tänu väiksele promole Advent.ee’s on tulnud kõva 70 vaatamist selle ajaga! Siit ka lootus siis et peatselt näeb jälle midagi sellist 😉

„Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad ka üheskoos elavad!“ Laul 133,1. See piiblitekst tuli mulle meelde, kui istusin jaaniõhtul Hansu ja Lilija õue peal lõkke ääres.

Jumalal on hea meel, kui me ka lisaks hingamispäevastele jumalateenistustele kokku saame ja ka argipäevadel suhtleme. Omal ajal andis Jumal oma rahvale käsu pidada püha, mille esimene ja kaheksas päev olid hingamispäevad, aga vahepeal tuli lihtsalt olla rõõmsad Jumala ees ning elada välitingimustes – lehtmajades (vt. 3.Moosese 23,39-43).

Tänavu kevadsuvisel ajal on meie koguduses olnud mitmeid sündmusi, mille puhul on sõpruskonniti kokku tuldud, või on siis seesama kokkusaamine ise kujunenud toredaks sündmuseks.

Juuni lõpul tähistasid kolm noormeest oma alternatiivteenistuse lõppu. Samuti oli mitmel noorel põhjust rõõmustada erinevate koolide lõpetamise üle: kes lõpetas põhikooli, kes gümnaasiumi ja kes teenis välja magistrikraadi.

Aasta kõige lühemate ööde aegu on eestlased ajast aega pidanud jaanipüha. Sel puhul on kaks riigipüha, mis tähendab vabadust tööinimestele, ka kõik koolilapsed on selleks ajaks koolist vabaks saanud. Mis on veel loomulikum, et sellisel ajal ei taha keegi üksi olla ja eriti noored otsivad võimalust seltskondlikuks suhtlemiseks. Kahjuks on meid ümbritsevas ilmalikus ümbruskonnas selliste olengute lahutamatuks kaaslaseks alkohol ning võibolla ka muud võõrastavad kombed. Seetõttu oli väga tervitatav, et jaaniõhtul korraldasid Hansu ja Deivy pered toreda koosolemise, mis oli otse loomulikult alkoholivaba ning mugavalt kodune. Sanno ja Sandor olid ehitanud lõkke, Susanna pakkus välja seltskondlikke mänge ning Lilija ja Helena kostitasid kohaletulnuid maitsvate roogadega.

Kõige viimane minule teadaolev ettevõtmine oli grupi koguduseliikmete ja sõprade külaskäik Kaido ja Eve kodupaika, kus veedeti koos peaaegu nädal. Vaadata oli palju ning eriti eakamad inimesed olid taolise ekskursiooni eest väga tänulikud, sest ilmselt ei olegi see neile nii igapäevane. Lisaks oli kamba peale justkui muuseas ka Eve kapsapõld umbrohust puhtaks saanud. Mida siis veel tahta!

Lõpuks veel Pauluse meeldetuletus kirjast heebrealastele: „Ärge unustage head teha ja osadust pidada, sest sellised ohvrid on Jumala meele järele.“ (Heebr. 13,16.)