Paluge igal ajal
Me peame viibima sageli palves, kui me soovime taevastes asjades edeneda. Kui me tõesõnumit esmakordselt kuulsime, kui sageli me siis palvetasime! Kui sageli võis meie palvesosinat kuulda toas, heinaküünis, lilleaias või aasal. Sageli veetsime me kahe- või kolmekaupa tunde siiras palves, tuginedes Tema tõotustele. Sageli kõlas seal nuukseid ning seejärel tänuhäält ja ülistuslaulu. Nüüd on Issanda päev lähemal kui me esmalt arvasime ning me peaksime olema puhta südamega, innukamad ja palavamad kui neil varajastel päevadel. Meid ümbritsevad ohud on praegu tõsisemad kui tollal ning inimsüdamete pinnas enam paadunud. Just praegu peame me laskma Kristuse Vaimul endasse imbuda ning me ei tohiks puhata enne, kui oleme Tema Vaimu kätte saanud.
Arenda endas harjumust vestelda Päästjaga. Tõsta oma süda jätkuvalt üles vaikses palves abi, valguse, jõu ja arusaamise järele. Olgu iga su hingetõmme kui üks palve. EGW “Elu tänasel päeval”
Lambad ja karjane
Karjase elu on vaevarohke ja hooltnõudev. Tal tuleb hellalt hoolitseda abitute olevuste eest. Mõnedki inspireeritud kirjutajad on seda kujundit kasutanud evangeeliumi kalleima tõe illustreerimiseks. Kristust võrreldakse karjasega. Ta nägi, kuidas Tema lambad ekslesid pärast pattulangemist pimedatel patuteedel hukatuse suunas. Selleks, et eksinuid päästa, jättis Ta oma Isamaja au ja helguse. Ta ütleb: “Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra /…/ Ma karjatan neid, nagu on õige. Ma tahan oma lambad päästa, et nad enam ei oleks saagiks.” (Hs 34:16.22) Kristus kutsub lambaid enda juurde “varjuks päeva palavuse eest ja pelgupaigaks ning ulualuseks rajuilma ja vihma puhul.” (Js 4:6) Väsimatult hoolitseb Ta karja eest. Ta kinnitab nõrku, leevendab kannatajate vaeva, võtab tallesid oma kätele ja kannab neid süles. Tema lambad armastavad Teda. “Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” (Jh 10:5)
Kristus ütleb: “Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali -, ta on ju palgaline ega hooli lammastest. (Jh 10:11-13)
EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Jumaliku kuju taastamine
Austagem Jumalat sellega, et näitame kindlat usku ja vankumatut usaldust. Issand hoolitseb lillede eest. Ta annab neile ilu ja lõhna. Kas Ta ei anna palju enam meile rõõmsa loomuse lõhna? Kas Ta ei taasta meis jumalikku kuju?
Uskugem siis Temasse. Pangem end kohe, just praegu valmis, et Ta saaks meile oma Püha Vaimu anda. Päästja rõõm, mis täidab südant, annab rahu ja kindlustunde, mistõttu saame öelda: “Ma tean, et mu Lunastaja elab.” (Ii 19:25) EGW “Te saate väe”
Asu Kristuse poolele
Kristus on meie Õiguse Issand. Asugem Tema poolele nüüd, kohe praegu. Kes oma hinge Jeesusele pühendab, sel pole vaja meelt heita. Meil on kõikvõimas Päästja. Jeesusele, oma usu Alustajale ja Täidesaatjale vaadates võid sa öelda: “Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest!” (Ps 46:2-4)
Tulevases elus mõistame asju, mis siin on meie jaoks suuremalt osalt segased. Me mõistame, kui tugev vastane meil oli ja kuidas Jumala inglitel oli käsk kaitsta meid, kui järgisime Jumala Sõna nõuandeid. Kristus ei ütle, et meie meri on alati rahulik. Meile tulevad rasked katsumused. See on osa meie kasvatusest, mis on vajalik tugeva, tasakaalustatud iseloomu kujundamiseks. EGW “Pilk ülespoole”
Varjule pandud au
Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja elama jääda. “Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: “Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: “Siin ma olen!”” (2Ms 3:4)
Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel; selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli looritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale “meie alanduse” ihu (Fl 3:21) ja sai “nagu inimene”. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud; ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni. EGW “Ajastute igatsus”
