Tunnistus kristliku koguduse rajamisest ei ole antud meile üksnes olulise osana pühast ajaloost, vaid ka õppetunnina. Kõik, kes nimetavad Kristuse nime, peaksid ootama, valvama ja palvetama ühest südamest. Kõik erinevused tuleb panna kõrvale ning kõiki peab täitma üksmeel ja õrn armastus üksteise vastu. Siis saavad meie palved tõusta ühiselt taevase Isa ette tugevas, tõsises usus. Siis võime oodata kannatlikkuse ja lootusega tõotuse täitumist.
Vastus võib tulla äkilise kiiruse ja vastupandamatu võimsusega või viibida päevi ja nädalaid ning meie usk pannakse proovile. Kuid Jumal teab, millal ja kuidas meie palvele vastata. Meie osa tööst on seada end ühendusse jumaliku kanaliga. Jumal vastutab oma osa eest. Tema, kes on tõotused andnud, on ustav. Meie suur ja oluline küsimus on olla üksmeelsed südamelt ja mõtlemiselt, jätta maha kõik kadedus ja kurjus ning alandlike palujatena valvata ja oodata. Jeesus, meie Esindaja ja Pea, on valmis tegema meie heaks seda, mida Ta tegi nelipüha päeval neile, kes palvetasid ja valvasid. EGW “Lunastuslugu”
