Valvamine ja palumine on vajalikud, et areneda vaimulikus elus. Mine oma kambrisse või kuhugi üksildasse paika ning palu Isa Jeesuse nimel, et Ta sind aitaks. Mõjus on palve, mis tuleb inimese südamest, kes tunneb end nõrgana ning igatseb Jumalalt tuleva väe järele. Innukat ja tulist palvet kuuldakse ning sellele ka vastatakse.

Ära nõrke. Heida end Jeesuse jalge ette, kes on olnud kiusatud ning teab, kuidas aidata kiusatuid. Anna end Jeesuse kaudu Jumala kätesse, kuni su hing puhkab kindluses Temas ning sa tunned, et sind pole selle töö tegemisel üksi jäetud. Jumal aitab sind. Inglid valvavad su üle. Kuid enne kui sa abi saad, pead tegema parima, mida suudad – valvama ja paluma. EGW “Usk, millest ma elan”

Tema, kes õnnistas Kapernauma ülikut, soovib õnnistada ka meid. Ent vaevatud isa sarnaselt suundume meiegi Jeesuse juurde sageli mõne maise hüve pärast ning oleme valmis usaldama Teda siis, kui meie palve täidetakse. Päästja igatseb anda meile suuremaid õnnistusi, kui me palume; Ta viivitab meie palvele vastamisega, et avada meile meie südame kurjus ja sügav vajadus. Ta ei soovi, et me otsiksime Teda omakasu pärast. Mõistes oma abitust ja pakilist vajadust, tuleb meil õppida täielikult usaldama Tema armastust.

Ülik tahtis näha oma palve täitumist enne kui uskuda, kuid tal tuli rahulduda Jeesuse ütlusega, et tema palve on kuuldud ja õnnistus täidetud. Sama tuleb õppida meil. Me ei usu sellepärast, et me näeme või tunneme, et Jumal meid kuuleb; meil tuleb usaldada Tema tõotusi. Kui me tuleme usus Jumala juurde, tungib iga palve Tema südamesse. Kui oleme palunud Tema õnnistust, tuleb meil uskuda, et me selle saame ning tänada Teda, et me oleme selle saanud. Siis tuleb meil asuda oma kohustuste juurde veendunult, et abi saabub siis, kui me seda kõige enam vajame. Kui me oleme õppinud nii elama, teame, et meie palvetele vastatakse. Jumal teeb meile “enam kui rohkesti” “oma au rikkust mööda”, nii nagu on “tema ülemäära suur vägi meie suhtes”. (Ef 3:20,16; 1:19) EGW “Ajastute igatsus”

Kujutage koos minuga ette väikest rühma jüngreid, kes on kogunenud Jeruusalemma ja ootavad enne Jeesuse taevasse minekut kannatamatult Tema viimaseid sõnu. Haarates kinni igast sõnast, kuulasid nad, kuidas Jeesus andis konkreetseid juhiseid selle kohta, mida nad peaksid tegema, kui saavad Püha Vaimu anni. Ta selgitas, et Ta ei tulnud rajama maist kuningriiki, vaid et neil kui Tema järgijatel on eriline roll inimeste ettevalmistamisel teiseks kuningriigiks – taevaseks kuningriigiks. Ta ütles: “… te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.” (Ap 1:8) Jüngrid, keda Jeesus oli ise juhendanud, olid kutsutud Tema tunnistajaiks ja valmistama ette inimesi, et nad võtaksid vastu päästesõnumit.

Jumal õpetab ikka veel oma Sõna kaudu ja kutsub ka täna. Ta igatseb neid, kes näevad oma vajadust Tema muutva väe järele, kes alandavad end ja otsivad Teda palves, kes näitaksid Jeesuse jälgedes käies üles väärikust ja austust kõigi inimeste vastu, kes on valmis jagama Ilmutusraamatu mõnikord ebapopulaarset sõnumit kolme ingli kuulutuse kohta ja kes tühjendavad end, et saada täis Vaimu armu ja vabadust. /…/

Meile on öeldud: “Kristuse sõnad vahetult enne Tema taevasse tõusmist tähendavad palju igaühele, kes võtab vastu tõe, nagu see on Jeesuses. /…/ Kõik Kristuse järgijad peavad olema Tema tunnistajad. Igaüks, kes võtab vastu tõe kalli aarde, peab seda ka teistele edasi andma.” (Ellen G. White, Review and Herald, 9. veebruar 1892)

Kas te tahaksite olla Jeesuse tunnistajad? Ma kutsun teid üles võtma selle palvenädala jooksul mõne hetke ja küsima Issandalt, mida Ta tahaks, et te teeksite, jagamaks ustava tunnistajana Tema armastust teistega.

Maranatha!

Ted N. C. Wilson
Seitsmenda päeva adventistide koguduse peakonverentsi president

Lae endale loengud alla siit!