Põltsamaal peeti maikuus askeldajate päeva, millega pandi punkt askeldajate klubi teisele hooajale. Kokku on saadud kord kuus ja üks askeldajate tund vältab kuni neli tundi. Kohal on keskmiselt 12–13 last, mõnikord on osalisi koguni üle 20. Põltsamaa askeldajate tegevust korraldab Vallo Põldaru, kes annab sellest tööst põgusa ülevaate.

Põltsamaa askeldajad – kes nad on ja mida teevad?

Tunni alguses ütlen ikka, et 12 jüngrit on kohal. Pooled meie lastest on väljastpoolt kogudust, nad on tulnud suvise koguduse laagri kaudu. Ka sel suvel tuleb koguduse lastelaager, kuhu tuleb võõraid lapsi, teeme sellele linnas reklaami. Laagrist jäävad igal aastal mõned lapsed käima terveks aastaks. See lähenemine toimib väga hästi, kui luua kontakt neutraalsemal pinnal ja inimesel tekib usaldus selle vastu, mida me teeme, siis nad jäävadki käima.

Õpime askeldajatega erinevaid asju. Tavaliselt on meil tunni alguses laulmise osa, kus õpime erinevaid lastelaule. Mõnele lapsele meeldib väga laulda. Kalle tegeleb lastelaulude valimise ja ettevalmistamisega. Laagri ajaks on need laulud juba selged ja kirikus jumalateenistuse ajal ka lapsed laulavad. See aitab kaasa, et lastele kristlikku sõnumit edasi anda ja ka esinemiskogemust võimaldada. Nad ei pea raadiolaule ümisema, vaid võivad oma tegevustes kristlikke laule laulda. Seejärel on käeline tegevus ja siis teooriaosa. See on klassikaline märgi osa, kus lapsed kuulavad lugu, teevad midagi ise ja  õpivad midagi uut. Lõpetame alati ühissöömisega, igaüks võtab midagi kaasa. Lapsevanemad nii tublilt mõtlevad midagi, eriti väljastpoolt tulijad. Nad on väga kaasatud ja on väga tänulikud, et lastega tegeletakse ja neile teistsuguseid väärtusi õpetatakse ja nad mõtlevad, kuidas saaksid ka ise kaasa lüüa.

Põgus ülevaade möödunud hooaja tegevustest

Sel hooajal oleme õppinud tehnoloogia kohta – oi, see meeldis lastele. Olid erinevad töötoad, kus sai erinevaid asju teha – plakatit kujundada, arvutit lammutada ja kokku panna ja vaadata, kas pilt tuleb ette, mõni kasutas esimest korda klaviatuuri. See oli väga vahva. Põltsamaa kogudusse tuli sügisel uus pastor; Andres tuli meile külla, rääkisime kirikust ja sellest, mida tema teeb. Lastele jäi kõlama, et Andres on tore onu, talle võib alati patsu lüüa. See oli viis, kuidas lapsed tutvusid meie uue pastoriga. Igaüks ehitas seejärel oma kirikumaketi – vaatasime, kuidas meie kirik välja näeb, mis eesmärk mingil toal on, mida siin tehakse, kuidas olla ja käituda. Oleme perekonnast rääkinud, aastaaegadest ja tähtedest-planeetidest. Vaatasime nii virtuaalreaalsuses kui liitreaalsuses tähti ja planeete ja siis käisime Olustveres tähetornis, kus tegime katseid ja saime teleskoobiga taevasse vaadata. See oli kaugem väljasõit, aga on ka lähemaid väljasõite olnud. Tuletõrjedepoos käisime, kuulasime seal kaks tundi, saime ise käed külge panna, vett pritsida. See käik oli tänu Antsule, kes on küll pensionil, aga tal endal oli ka rõõm seal käia. Mul endal oli tunne, et tal endal oli kõige vahvam seal üle aastate tagasi olla. Ka sporti oleme teinud, detsembris oli teist aastat sportlik jõulupidu. Tegelesime ka tervise edendamisega, küpsetasime ka. Käisime Tartu Eluringi keskuses esinemas ja meie tunniajasest kavast pool oli laste kanda – meie lauluharjutuste vili. Kaks meie koguduseliiget on seal hooldekodus, nad särasid selle kontserdi järel. Enne lugesid päevi ja pärast kandis see neid veel mitu päeva. See oli vahva nii sealsetele elanikele kui ka meile endale; nägime, kuidas vanurid kristlikus õhkkonnas oma aega veedavad.

Maikuu lõppes askeldajate päevaga, lapsed said kõik oma märgid ritta panna ja teistele näidata. Mõni ootas seda päeva väga ja oli tähtis tunne lava peal olla ja näidata, mis ta aasta jooksul teinud on.

Miks koguduses askeldajate tööd teha?

Lastetöö annab väga palju elurõõmu. Esiteks muidugi laste pärast. Mõni käib laupäeval minu käest küsimas, kas täna on askeldajad. On näha, et see on midagi, mida lapsed ootavad.

Teiseks paneb see vanematel silma särama. Nad teavad, et nende laps saab veidi teistsugust maailmapilti ja keskkonda, mille väärtused on tavapärasest erinevad. Nad saadavad hea meelega oma lapsed meie juurde, mõnikord tulevad ka ise kaasa. Aasta teises pooles hakkasime vanemaid ka kaasa kutsuma ja neile ülesandeid andma. Laste kaudu on kasvanud välja sõprus ka nende vanematega. On inimesi, kes käivad nädala sees palvegrupis. Kui võimalik, saadavad nad lapsed kirikusse esinema, näiteks pille, mida nad õpivad. Oleme teadlikult panustanud sellesse, et suhelda rohkem nende inimestega, kes oma lapsi on toonud meie tundidesse. See on ka viis, kuidas suurtele inimestele Jumalast rääkida. Väga vahva on olnud.

Kolmandaks, see edendab ka koguduse teisi tööharusid. Majanduse tööharu liikmed aitavad meid iga kord, mehed on sel aastal eriti tublid. Katavad laua, askeldavad söögiga, pärast koristavad. Mõnus kogukond on tekkinud lastest ja vanematest, kes toimetavad rõõmsalt. See kooskäimine tekitab veel ideid, mida koos teha. Näiteks hooldekodu külastus kasvaski nii välja, kui mõtlesime, mida veel võiks teha. Mida rohkem inimesed käivad koos, seda rohkem tekib ideid, mida veel teha, kuidas osaduses olla, Jumala armastust üksteise vastu näidata.

Selline tegevus ennekõike laste nimel innustab tegelikult ka lapsevanemaid ja kogudust ennast. Innustan ka teisi kogudusi taga ajama nii iseennast – ennekõike ajalises mõttes – kui ka leidma inimesi ja kontakte, sest tegelikult inimesed tahavad, et lastele pakutaks tegevust, kus ei ole niisama ekraani taga istumist või ei tehta rumalusi. Inimesed on huvitatud ja seda tuleb hoida ja kasvatada. Igas linnas on see võimalik.