Näide Taanielist
Kristuse usu tunnistamine tähendab midagi enamat kui vaid koosolekul sõnalist tunnistamist. Taaniel on usklikele eeskujuks sellest, mida tähendab olla Kristuse tunnistaja. Tal oli vastutusrikas positsioon Babüloonia kuningriigi peaministrina ning õukonna tähtsate meeste hulgas oli neid, kes teda kadestasid ja soovisid leida midagi tema vastu, et teda kuninga ees süüdistada. Kuid ta oli ustav riigimees ja nad ei suutnud ei tema iseloomust ega elust ühtki viga leida.
“Siis ütlesid need mehed: “Me ei leia selle Taanieli vastu ühtegi ettekäänet, kui me ei leia seda ühenduses tema Jumala seadusega.” (Tn 6:6) Nii leppisid nad kokku, et paluvad kuningal anda välja määruse, et keegi ei tohi kolmekümne päeva jooksul paluda midagi üheltki jumalalt ega inimeselt, välja arvatud kuningalt, ning et selle seaduse rikkujad tuleb heita lõvide auku.
Aga kas Taaniel katkestas palvetamise selle määruse jõustumise tõttu? Ei, see oli just see aeg, mil tal oli vaja palvetada.
Taaniel ei üritanud varjata oma ustavust Jumalale. Ta ei palvetanud mõttes, vaid häälega, valjult; ta esitas oma palve taevale nii, et aken oli Jeruusalemma poole avatud.
Võime teada, et kui meie elu on koos Kristusega varjul Jumalas, siis on Jeesus meiega, kui me usu pärast katsumustesse satume. Praegu on aeg arendada usku Jumalasse. EGW “Te saate väe”
Luues hea tahte õhkkonna
Kooskõla jumalike nõudmistega hõlmab muutva väe, mis loob inimeste vahel rahu ja hea tahte õhkkonna.
Kui Jumala Sõna õpetused saaksid valdavalt vormida iga inimese elu, kui meeled ja süda allutataks Jumala Sõna ohjeldavale mõjule, siis ei oleks kaasajal ilmnevaid rahvuslikke ja sotsiaalseid ebakõlasid olemaski. Igast kodust lähtuks mõju, mis tugevdaks inimeste vaimulikku nägemisvõimet ning edendaks nii rahvaste kui ka üksikisikute heaolu. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Suhtlemine Kristusega
Suhtlemine Kristusega – kui ärarääkimata hea see on! Niisuguse osaduse nautimine on ka meie eesõiguseks. Kui varajased jüngrid kuulsid Kristuse sõnu, tundsid nad vajadust Tema järele. Nad otsisid ja leidsid Tema ning järgisid Teda. Nad viibisid koos Temaga kodus, söögilauas, kabinetis ja põllul. Nad olid Talle kui õpilased õpetajale, võttes vastu iga päev Tema huulilt tulevaid püha tõe õppetunde. Nad vaatasid Temale kui sulased isanda peale. Nad teenisid Teda rõõmsalt, heameelselt.
Meie suhted on suure tähendusega. Võime luua paljusid meeldivaid ja kasulikke sidemeid, ent ükski neist pole nii väärtuslik kui suhe, mille läbi surelik inimene viiakse ühendusse surematu Jumalaga. Niisuguses ühenduses jäävad Kristuse sõnad meisse elama. Tulemuseks on puhastatud süda, puhas elu ja veatu iseloom. Ent Tema sarnaseks võime me muutuda üksnes tutvuse ja ühenduse kaudu Temaga, ainsa veatu eeskujuga. EGW “Elu tänasel päeval”
Varjule pandud au
Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja elama jääda. “Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: “Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: “Siin ma olen!”” (2Ms 3:4)
Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel; selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli looritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale “meie alanduse” ihu (Fl 3:21) ja sai “nagu inimene”. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud; ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni. EGW “Ajastute igatsus”
Elades Kristuses
Peame harjutama oma südant kaastundlikuks, õrnaks ja hellaks. Jättes maha igasuguse edevuse, tühjad jutud, pilkamise ja naljatlemise, ei tohiks me muutuda külmaks, kaastundetuks ja seltsimatuks. Issanda Vaim peab puhkama sinul seni, kuni muutud Jumala aias kasvava healõhnalise lille sarnaseks. Rääkides jätkuvalt valgusest, Jeesusest, Õiguse Päikesest muutud aust ausse, iseloomust iseloomu, kasvad jõust jõusse ja peegeldad üha enam Jeesuse kallihinnalist kuju.
Kristus on alati valmis jagama välja oma rikkusi ning meil tuleks koguda Temalt saadud vääriskivid kokku, nii et kui me räägime, võiks neid pudeneda meie huulilt. EGW “Elu tänasel päeval”
