Kõik Jumala määrused on antud selleks, et meie kogemused võiksid olla külluslikud ja rõõmsad. Johannes kirjutab Kristusest: “Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu ja elu oli inimeste valgus.”

Elu on seotud valgusega ja kui meil pole Õiguse Päikese valgust, ei saa meil olla elu Temas. Seda valgust jagatakse kõigile. Vaid siis, kui me sellest ise eemaldume, tabab meid pimedus. Jeesus ütles: “Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.” Meid ümbritsevas maailmas ei saa olla elu ilma valguseta. Kui päike lõpetaks kiirgamise, siis hukkuksid kõik taimed ja loomad. See illustreerib hästi asjaolu, et ilma Õiguse Päikese kiirteta ei saa meil olla ka vaimulikku elu. Kui me paneme õitsva taime pimedasse ruumi, siis varsti see närtsib ja sureb. Oma vaimuliku elu võime kaotada, kui elame kahtlustes ja pimeduses. …

Nii nagu Johannest, pole ka meid kutsutud üle võtma Kristuse kohta, vaid tunnistama valgusest, et juhtida inimesi Tema juurde. … Ärgu keegi, kes tunnistab Kristusest, tehku ennast tähtsaks ega soovigu pälvida inimeste tähelepanu, vaid ta püüdku esile tõsta Jeesust. 

Inimestes enestes pole mingit valgust. Kristusest lahutatuna oleme kui süütamata küünlad. Nagu kuul, mis on varjatud päikese eest, pole endal valgust, nii ei saa ka meie ise viia ühtki valguskiirt selle maailma pimedusse. Kui me aga pöörame end Õiguse Päikese poole ning astume ühendusse Kristusega, hõõgub terve meie olemus jumalikust valgusest. EGW “Jumala pojad ja tütred”

Palveinimesed peavad olema teoinimesed. EGW “Jeesuse sarnaseks”

“Taotle õiglust, usku, armastust ja rahu nendega, kes Issandat appi hüüavad puhtast südamest!” (2Tm 2:22)

Kristuse armastus hinges on kui kaev, milles on eluvesi, mis saadab kõikjale elavaid ojasid, tuues rõõmu ja elu kõikjale, kuhu ta satub. EGW “Usk, millest ma elan”

Moosese palve juhib meie mõtted taevastele aruannetele, kuhu on kirjutatud kõikide inimeste nimed ja teod – täpselt on kirjas nii head kui halvad teod. Eluraamatus on kõikide nende nimed, kes üldse kunagi on hakanud Jumalat teenima. Kui keegi neist Temast eemaldub ja jääb kangekaelselt patusse, kuni lõpuks Püha Vaimu mõjule kalestub, siis kustutatakse tema nimi Jumala kohtus eluraamatust ning teda ootab häving. Mooses mõistis patuse saatuse kohutavust. Ja siiski soovis ta, et pigem kustutataks tema nimi koos nende omadega eluraamatust kui et Issand Iisraeli hülgab. Ta poleks suutnud näha, kuidas Jumala nuhtlused tabanuks neid, keda Jumal oli nii armuliselt päästnud. Moosese palve Iisraeli eest kujutab Kristuse vahendustegevust patuse inimese eest. Issand ei lubanud Moosesel võtta enda kanda – nagu võttis Jeesus – üleastujate süüd. “Kes minu vastu on pattu teinud,” ütles Ta, “selle ma kustutan oma raamatust!” (2Ms 32:33) EGW “Patriarhid ja prohvetid”