Kristus rääkis tõde
Tõde ei kadunud Kristuse huulilt kunagi. Tõde ei kannatanud Tema käes. Tõe sõnad voolasid Ta huulilt üllatava värskuse ja väega nagu uus ilmutus. Olgu kõik kindlad, et Kristus ei lausunud midagi ebatõelist või ülepaisutatut. Ta tuli Isa juurest maailma Valguseks. See valgus ei olnud vaka alla peidetud.
Kristus kõneles igast teemast autoriteediga. Iga tõde, mis oli Tema rahva jaoks oluline, ilmnes Tema õpetustes kindla teadmise vankumatu kinnitusega. Ta ei toonud kuuldavale ühtki eksitavat argumenti, ei mingeid tõenäosusi, ei mingeid inimeste öeldud arvamusi – Tema huulilt kõlasid ainult tõed. Tema väited olid isiklikul teadmisel rajanevad põhimõtted. Ta nägi ette, et maailma täidavad eksiõpetused, kuid Ta ei väljendanud ühtki neist. Üle Suure Õpetaja huulte ei tulnud mingeid tühje jutte ega kaunilt sõnastatud väärteooriaid. Kõik Tema õpetused tuginesid Piibli tõe muutumatutele seisukohtadele. Kristus tuli, et väljendada kogu tõe ideaali. Ta avaldas ühe kallihinnalise tõevääriskivi teise järel. EGW “Pilk ülespoole”
Tervendav õnnistus
Vaimu ja keha vahel on väga suur side. Kui üks on mõjutatud, reageerib ka teine. Vaimsel seisundil on füüsilise süsteemi tervises suur osa. Kui vaim on vaba ja õnnelik, teadlik õigesti toimimisest ja tunneb rahulolu teiste õnne põhjustamisest, loob see rõõmsameelsuse, mis mõjub kogu süsteemile, nii et vereringe on vabam ja kogu keha paremas toonuses.
Jumala õnnistus on tervendav ning need, kes toovad rohkelt kasu teistele, tunnevad seda imelist õnnistust oma südames ja elus. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Hinnaline and
Meile antud elu kaudu avaldub Jumala armastus. See on and, mille Jumal on meie hoolde usaldanud. Kui vaadata seda Jumala Poja pühas valguses, näeme, et see on väga hinnaline and.
See and väljendab meie kuuluvust Jumalale. Kuulume kahekordselt Talle – esimest korda saime Tema omaks loomisel, teist korda siis, kui Kristus meid ristil lunastas. Me ammutame oma elujõudu Jumalalt. Tema on Looja ja kõige elava Autor. Temalt saame ka igavese elu, mida Ta tahaks anda kõigile enda näo järgi loodud olevustele. EGW “Usk, millest ma elan”
Õige patukahetsus
Eneseõigustamise vaim on pärit valede isalt ja seda on ilmutanud kõik Aadama pojad ja tütred. Selliseid tunnistusi pole inspireerinud jumalik Vaim ja need pole Jumalale vastuvõetavad. Õige patukahetsus juhib inimest ise oma süüd kandma ja seda pettuse ning silmakirjalikkuseta tunnistama. Nagu vaene tölner, julgemata silmigi taeva poole tõsta, hüüab ta: “Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”
Need, kes selliselt oma süüd tunnistavad, mõistetakse õigeks, Jeesus esitab oma vere, mille ta on valanud, kahetseva hinge kaitseks. Kõik Jumala Sõnas esinevad õige meeleparanduse ja alandumise näited ilmutavad sellist ülestunnistamise vaimu, milles pole patu vabandamist ega püüet ennast õigustada. EGW “Tee Kristuse juurde”
Juurdepääs Isale
“Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ega ole veel saanud avalikuks, mis me tulevikus oleme, aga me teame, et me Tema ilmudes oleme Tema sarnased, sest me näeme siis Teda, nagu Tema on.” (1Jh 3:2) Meie Lunastaja on avanud tee, nii et suurim patune, suurim abivajaja, rõhutuim ja põlatuim võib leida juurdepääsu Isale. Me kõik võime olla selles kodus, mida Jeesus on läinud valmistama. “Nõnda ütleb Püha, Tõeline, kelle käes on Taaveti võti ja kes avab ja ükski ei sule, kes suleb ja ükski ei ava. (Ilm 3:7)
EGW “Ajastute igatsus”
Usus tugev
Tee oma osa enda aitamisel, nagu peavad tegema kõik, kes soovivad õnnistusi. Usu, et Kristus aitab sind. Ära luba endale ühtki uskmatut sõna. Kui vaenlane ütleb sulle, et Issand on su unustanud, ütle talle, et sa tead, et see pole nii, sest Ta ütleb:
Kristuse kutse kõlab: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11: 28-30) See on õppetund, mida Kristus soovib sulle anda, ning selle omandamisel leiad sa rahu. EGW “Pilk ülespoole”
Näide Johannesest
Johannese elus ja iseloomus ilmnev usaldav armastus ja omakasupüüdmatu pühendumine esitavad hindamatu väärtusega õppetunde kristlikule kogudusele. Mõned võivad arvata, et tal oli niisugune armastus sõltumata Jumala armust, kuid tegelikult oli Johannesel loomu poolest tõsiseid iseloomuvigu – ta oli uhke, ambitsioonikas ja aldis meeles pidama solvamisi ja vimma.
Johannes soovis saada Jeesuse-sarnaseks ning Kristuse armastuse mõju all muutus ta tasaseks ja südamelt alandlikuks. Tema mina oli varjul Jeesuses. Ta oli tihedasti seotud Elava Viinapuuga ning sai selliselt osa jumalikust armust. Niisugune on alati tulemus ühendusest Kristusega. See on tõeline pühitsus.
Inimese iseloomus võib olla tõsiseid puudusi, ent Jeesuse tõeliseks jüngriks saamisega hakkab jumaliku armu vägi muutma neid uuteks looduteks. Kristuse armastus muudab, pühitseb teda. Ent kui inimesed nimetavad endid kristlasteks, kuid nende usk ei muuda neid paremateks meesteks ja naisteks kõikides nende elu suhetes – esindades Kristust nii elus kui iseloomus – siis ei saa nad osa Temast.
Johannes tundis rõõmu tõelisest pühitsusest. Kuid pane tähele, apostel ei nimeta ennast patutuks, vaid taotleb täiuslikkust Jumala palge ees. Ta tunnistab, et väidetavalt Jumalat tundev inimene, kes siiski rikub Jumala käsku, esitab valetunnistuse oma kutsumusest. Sellal kui meil tuleb armastada inimhingi, kelle pärast Jeesus suri ning teha tööd nende pääste heaks, ei tohiks me minna kompromissile patuga. Me ei tohiks ühineda mässumeelsetega ning nimetada seda siis heategevuseks. Jumal nõuab oma rahvalt käesoleval maailmaajastul, et nad seisaksid nagu Johannes seisis oma ajastul kõikumatult väljas õiguse eest, vastu hukutavatele eksitustele. EGW “Elu tänasel päeval”