Täielik pühendumine
Jumal ei võta vastu midagi vähemat kui täielikku, tingimusteta pühendumist. Patused, kaht isandat teenivad kristlased ei saa iial taevasse. Nad ei oleks seal õnnelikud, kuna nad ei tea midagi kõrgetest, pühadest põhimõtetest, millest juhinduvad kuningliku perekonna liikmed.
Tõeline kristlane hoiab alati oma hingeukse taeva poole avatud. Ta elab osaduses Kristusega. Ta soovib, et tema tahe sulaks kokku Kristuse tahtega. Tema ülim igatsus on saada ikka enam ja enam Kristuse sarnaseks. EGW “Viimaste päevade sündmused”
Omakasupüüdmatu elu
Kasvame armus ainult siis, kui teeme omakasupüüdmatult seda tööd, mille Kristus on meile määranud – kui püüame oma võimete kohaselt olla abiks ja õnnistuseks neile, kes vajavad abi, mida meie saame neile anda. Jõud tuleb harjutamisest; tegutsemine on just samasugune elutingimus. Need, kes püüavad kristlikku elu säilitada vaid Jumala armust tulenevaid õnnistusi passiivselt vastu võttes, tegemata midagi Kristuse heaks, sarnanevad neile, kes ainult söövad ega tee tööd. Nagu füüsilises, nii ka vaimses maailmas johtub tegevusetusest mandumine ja laostumine. Inimene, kes keelduks kasutamast oma jäsemeid, kaotaks peagi jõu neid kasutada. Samuti kristlane, kes ei kasuta Jumalalt saadud võimeid, pole mitte ainult võimetu kasvama Kristuses, vaid ta kaotab ka selle jõu, mis tal enne oli. EGW “Tee Kristuse juurde”
Andestamisest
Kristus kannab meie patte ning annab pidevalt andeks ülekohtu ja patu.
Juudi eeskirjad panid inimestele kohustuse andestada viis süütegu ja Peetrus arvas, et seitset korda välja pakkudes on ta jõudnud inimliku kannatlikkuse piirini.
Jeesus tahtis, et Peetrus mõistaks, et need, kel on jumalik meelsus ja kes on täidetud Jumala Vaimuga, annavad andeks piiramatult. Lunastusplaani aluseks on armastus – põhimõte, mida peab inimkond läbi elama. Kui Kristus piiraks oma halastust, kaastunnet ja andestust teatud arvu pattudega, kui vähe inimesi saaks siis päästetud! Kuid Kristuse armulikkus inimeste ülekohtu andestamisel õpetab meile, et me peame oma kaasinimestele eksimusi ja patte vabalt andestama.
Inimene saab päästetud üksnes pattude ja üleastumiste andestamises ilmneva Jumala imelise kannatlikkuse kaudu. Kuid need, keda on õnnistatud Jumala armuga, peaksid ilmutama samasugust kannatlikkuse ja andestuse vaimu nende suhtes, kes kuuluvad Issanda perekonda. EGW “Pilk ülespoole”
Hoidke pilk ülal!
Sõites Norrast Rootsi langes mulle osaks näha kauneimat päikeseloojangut, mida olen kunagi vaadelnud. Inimkeel pole suuteline kirjeldama selle ilu. Loojuva päikese viimased kiired särasid kõigis värvides – kuldsetes, hõbedastes, merevaigukollastes ja karmiinpunastes. Nad heitsid oma sära üle kogu taeva, muutudes kord-korralt kirkamaks, kuni tundus, justkui oleks Jumala linna värav paokile jäänud ning selle sisemine hiilgus valla pääsenud. Kaks tundi hiilgas see ilu põhjamaa külmas taevas – see oli pilt, mille suur Kunstnik taevalõuendile oli maalinud. See oli kui Jumala naeratus, mis säras maiste kodude, kiviste tasandike, kaljuste mägede ja üksikute metsade kohal, millest meie tee läbi viis.
Tundus, nagu oleksid armuinglid sosistanud: “Vaata üles! See au on vaid üks kiir valgusest, mis hoovab Jumala troonilt. Ära ela ainult maa peal. Vaata üles ja hoia usus pilk oma taevasel kodul.”
Jumala lastena on meil alati eesõigus vaadata üles ning hoida ususilmade ees Kristust. Kui me pidevalt Teda oma vaateväljas hoiame, ujutab Tema juurest lähtuv valgus üle kõik meie mõtted. Kristuse valgus, mis paistab hingetemplisse, toob rahu. Hing jääb puhkama Jumala juurde, kogu mure ja vaeva võib tuua Jeesuse jalge ette. Kui me Teda vaatame, graveeritakse Tema kuju meie südamesse ning see ilmneb meie igapäevaelus.
Mu kallid sõbrad! Hoidke oma silmad Kristusel – vaid nii võite te näha Jumala au. Jeesus on meie valgus, elu, rahu ja kindlus igavesti. EGW “Usk, millest ma elan”
Edasiminek
Ma sooviksin, et suudaksin edasi anda kristliku elu ilu. Alustades eluhommikust, juhituna looduse ja Jumala seadustest, liigub kristlane kindlalt edasi ja ülespoole, tõmbudes iga päevaga lähemale oma taevasele kodule, kus teda ootab elukroon ja uus nimi, “mida ükski muu ei tunne kui aga see, kes selle saab.” Jätkuvalt suureneb tema õnnelikkus, pühitsuse tase ja kasutuskõlbulikkus. Iga-aastane edasiminek ületab eelmise aasta oma.
Inimesed, kes viivitavad Jumala otsimisega senikaua, kuni nende elukaar on peaaegu lõpule jõudnud, kaotavad elu täis puhast, ülevat õnne – õnne, mida ei saavutata iialgi siinse elu pakutavaid naudinguid taga ajades. Inimesed, kes on juba kaua Jumalaga tuttavad olnud on valmis liituma Jumala perekonnaga. EGW “Elu tänasel päeval”
