Ustavaks jäämine
Püha Vaimu väärtuslikud voorused ei arene välja ühe hetkega. Julgus, kindlameelsus, tasadus, usk ja kõikumatu usaldus Jumala päästvasse väesse omandatakse aastatepikkuste kogemustega.
Jumala laste elu kannab pühadele püüdlustele ja õigetele põhimõtetele kindlalt ustavaks jäämise pitserit. EGW “Tõeline uussünd”
Ühendatud usu ja armastusega
Meie mõtted peaksid viibima kalli Lunastaja ja Eestkostja iseloomu juures. Me peaksime mõtisklema tema missioonist, kes tuli päästma oma rahvast nende pattudest. Kui me selliselt uurime taevaseid teemasid, kasvavad meie usk ja armastus tugevamaks ning meie palved on Jumalale ikka enam ja enam vastuvõetavad, sest need on aina rohkem ühendatud usu ja armastusega. Need on arukad ja innukad. Neis on rohkem usaldust ja igapäevaseks saab elav kogemus tema väest päästa täielikult need, kes tema kaudu Jumala juurde tulevad.
Kui mõtiskleme Päästja täiuslikkuse üle, soovime saada täielikult ümber kujundatud ja uuendatud tema puhtuse eeskujul. Hinges on siis nälg ja janu saada tema sarnaseks, keda imetleme. EGW “Tee Kristuse juurde”
Elu koos Jumalaga
Enne Aadama langemist ei varjutanud meie esivanemate mõistust ükski pilv, mis oleks tumestanud nende selget arusaamist Jumala jumalikust iseloomust. Nad olid Jumala tahtega täiuslikus kooskõlas. Neid ümbritses kaunis valgus, Jumala valgus. Loodus oli nende õpperaamat. Issand õpetas neid loodusmaailma vaatlema ja jättis nad siis selle avatud raamatu ette, et nad võiksid imetleda iga silma ette jääva objekti kaunidust. Issand käis püha paari juures ja andis neile õpetusi oma kätetöö kohta.
Looduse ilu väljendab Jumala armastust inimeste vastu ning Eedeni aias ilmutasid Jumala olemasolu meie esivanemaid ümbritsevad loodusobjektid. Iga aeda istutatud puu kõneles neile, et Jumala nähtamatud asjad – Tema igavene vägi ja jumalikkus – on selgelt nähtavad ja mõistetavad loodud asjade kaudu. EGW “Pilk ülespoole”
Julgustav tsitaat Piiblist
Head mõtted
Näide Eliisast
Me võime prohvet Eliisa kogemusest õppida väärtuslikke õppetunde. Issand valis Eliisa Eelija abiliseks ning ta jäi katsumustes ja proovides oma kohustusele ustavaks. Ta oli valmis olema seal, kuhu Issand juhib, ja tegema seda, mida Issand käsib. Ta ei püüdnud kõrvale hoiduda kõige tagasihoidlikumast teenistusest, vaid oli ustav nii väiksemate kui ka suuremate kohustuste täitmisel. Ta oli alati valmis teenima igas positsioonis, mida Jumal talle näitas, ükskõik kui vastuvõetamatu võis see olla tema loomupärastele kalduvustele. Ning igal sammul õppis ta alandlikkuse ja teenimise õppetunde.
“Eelija võttis nüüd oma kuue, rullis selle kokku ja lõi sellega vett: see lahknes siia- ja sinnapoole, ja nad mõlemad läksid üle kuiva mööda. Ja kui nad olid üle (Jordani) jõudnud, siis ütles Eelija Eliisale: “Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest!” Ja Eliisa ütles: “Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!”” (2Kn 2:8. 9).
Eliisa ei palunud ilmalikku au ega kõrget kohta selle maa suurte meeste hulgas. Ta igatses kahekordset osa vaimust, mida Jumal oli andnud sellele, keda Ta kavatses austada taevassevõtmisega. Eliisa teadis, et mitte miski peale kahekordse osa vaimust, mis hingas Eelija peal, ei oleks suutnud muuta teda Eelija kohale sobivaks, sest Eelijal olid eaga kaasnevad kogemused ja tarkus, mida ei saanud mingil moel nooremale edasi anda.
Kui sulle oleks niisugune küsimus esitatud, mida sa oleksid vastanud? Mis on sinu südame suurim soov, kui sa asud Jumalat teenima? EGW “Pilk ülespoole”








