Jumal kõneleb meiega läbi looduse ja ilmutuse, oma ettenägeliku juhtimise ja Vaimu mõju. Kuid sellest pole veel küllalt; ka meie peame avama temale oma südame. Vaimuliku elu ja jõu saamine eeldab tegelikku lävimist oma taevase Isaga. Meie meeled võivad olla suunatud temale, me võime mõtiskleda tema tegude, tema armu ja õnnistuste üle, kuid see ei ole veel ühendusepidamine temaga selle sõna kõige täielikumas tähenduses. Selleks et olla tõelises läbikäimises Jumalaga, peab meil olema temale midagi öelda oma elu kohta.

Palve on südame avamine Jumalale kui sõbrale. See pole vajalik mitte selleks, et Jumal saaks teada, kes me oleme, vaid et võimaldada meil vastu võtta teda. Palve ei too Jumalat alla meie juurde, vaid viib meid üles tema juurde. EGW “Tee Kristuse juurde”

Me  peame palvetama rohkem kui kunagi varem Püha Vaimuga ristimise pärast, sest kui üldse kunagi on aeg, mil seda ristimist vajame, siis on see praegu. Issand ei ole midagi muud nii sageli meile anda lubanud kui Püha Vaimu ja miski muu ei austa Tema nime rohkem kui selle andmine.

Kui me saame osa sellest Vaimust, siis sünnivad mehed ja naised uuesti. Kord kadunud hinged on leitud ja tuuakse tagasi. EGW “Pilk ülespoole”

Pühakirjas esiletoodud pühitsus hõlmab kogu olemuse – vaimu, hinge ja ihu. Paulus palvetas tessalooniklaste eest, et nende “kogu… vaim ja hing ja ihu” säiliksid “laitmatuina meie Issanda Jeesuse Kristuse tulekuks”. (1Ts 5:23) Teises kohas kirjutab ta usklikele: “Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks, pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks.” (Rm 12:1) Kristus ütles: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest.” Need, kes armastavad Jumalat kõigest oma südamest, soovivad anda Tema teenistusse parima oma elust ja püüavad pidevalt tuua iga oma hinge- ja ihujõu kooskõlla käskudega, mis edendavad võimet teha Tema tahtmist. EGW “Suur võitlus”