Päike helkis kaunilt sädeleval lumel, mis kattis ühe Alpide kõrgeima mäe tippu. Rändur järgnes oma teejuhile mööda kitsast rada. /…/ Ta usaldas teejuhti ning astus kartmatult tema jälgedes, kuigi ta polnud kunagi varem seda teed käinud. Äkki ta peatus – julge mägilasest teejuht astus üle kitsa, kuid väga sügava kaljulõhe. Seejärel sirutas ta käe ning palus teelisel tema käest kinni hoides üle lõhe astuda. Teeline viivitas, kuid teejuht julgustas teda: “Võta mu käest kinni – ma ei lase sul kukkuda.”

Üks Juht, kes on parem kõigist inimlikest teejuhtidest, palub teil järgneda Talle üle kannatlikkuse ja eneseohverduse kõrgendike. See pole kerge tee. … Kogu rada on täis Saatana püüniseid, mis on seatud kogenematule jalale. Kuid oma Teejuhti järgides võite te kõndida täie kindlusega – rajal on selgesti näha Tema jalajäljed. See tee on küll raske ja konarlik, kuid Tema on seda juba käinud. Ta on oma jalge alla tallanud astlad, et teha tee meie jaoks kergemaks. Koormat, mida meie peame kandma, on Tema juba kandnud. Isiklik suhtlemine Temaga toob valgust ning annab jõudu ja lootust. Neile, kes Teda järgivad, ütleb Ta:

EGW “Usk, millest ma elan”

Oh seda Jumala armastust ja heldust! Oh seda kallist armu, mis on väärtuslikum kui hinnaline kuld! See ülendab ja õilistab. See kinnitab meie südame ja kiindumused taeva külge. Ja kui siis meie ümber ongi neid, kes on kiindunud maisesse tühisusse, lõbustustesse ja meeletusse, on meil ühendus taevaga, kust ootame Lunastajat. Hing sirutub üles, saama Jumalalt andestust ja rahu, õigust ja tõelist pühadust. Ühendus Jumalaga ja taevastele asjadele mõtlemine muudavad inimese Kristuse sarnaseks. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”