Eenoki eeskuju
Eenok kõndis Jumalaga enne oma taevassevõtmist kolmsada aastat, maailma olukord aga ei olnud tollal kristliku iseloomu täiustamiseks sugugi soodsam kui praegu. Kuidas kõndis Eenok Jumalaga? Ta harjutas oma südant ja vaimu olema pidevalt teadlik Jumala ligiolekust. Hädaohus olles tõusid tema palved päästmise pärast üles Jumala poole.
Eenok keeldus kõigest, mis Jumalale võiks mitte meeldida. Ta hoidis Issandat pidevalt oma silme ees. Ta palvetas: “Õpeta mulle oma teid, et ma ei eksiks. Millega ma võiksin Sulle rõõmu valmistada? Millega ma võiksin Sind austada, mu Jumal?” Nii kujundas ta oma elu pidevalt kooskõlas Jumala käskudega ning usaldas oma Taevast Isa täiuslikult. Ta ei andunud oma mõtetele ega oma tahtele – kõik oli sulanud ühte tema Taevase Isa tahtega.
Eenokil olid kiusatused nagu meilgi. Ta elas ühiskonnas, mis ei olnud õigluse suhtes soodsamalt meelestatud kui meie ühiskond. Õhk, mida ta hingas, oli rüvetatud patust nagu meiegi ajal – ometi elas ta püha elu. Ta jäi rüvetamatuks oma ajastu valitsevatest pattudest. Samal kombel võime puhtaks ja rüvetamatuks jääda ka meie.
Eenok oli nende esindajaks, kes elavad maa peal, kui Kristus tuleb ja kes võetakse taevasse surma nägemata. EGW “Viimaste päevade sündmused”
Rõõm
Meie eesõigus on avada oma süda ja lasta Päästja sisse. Kiitkem Jeesust Tema ligioleku rõõmu eest. Väljendagem Tema armastuse päikesepaistet oma näoilme ja sõnadega. Siis on Tema rõõm meis ja meie rõõm saab täielikuks.
Meie elutöösse puhutakse ülevama elu hingeõhku. See seob meid üksteise ja Jumalaga. Me peame kogema Kristuse armastust. Siis armastame üksteist nii, nagu Kristus armastas meid. EGW “Pilk ülespoole”
Lõpliku valiku teed sina
Jumal ei sunni inimest lahti ütlema uskmatusest. Inimese ette on asetatud valgus ja pimedus, tõde ja vale. Ta peab otsustama kumba vastu võtta. Inimesele on antud võime eristada õigust valest. Jumal ei soovi, et otsustus tuleks teha hetke mulje ajel. Otsustada tuleb tõendite põhjal, hoolika Pühakirja ühe teksti võrdlemise põhjal teisega.
Kes uurib Piiblit palves, sooviga tunda tõde ja sellele kuuletuda, mõistab kirjutatut. Ta hakkab Pühakirja mõistma, sest “kui keegi tahab teha Tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast.” (Jh 7:17) EGW “Ajastute igatsus”
Lunastaja eeskuju
Kui Jeesus oli maa peal, õpetas ta oma jüngreid palvetama. Ta suunas neid oma igapäevaseid vajadusi Jumalale esitama ja kõik mured tema hoolde jätma. Tema kinnitus, et nende palved kuulda võetakse, on kinnitus meilegi.
Jeesus ise, elades inimeste keskel, palvetas sageli. Meie Lunastaja samastas end inimestega nende vajadustes ja nõrkustes, sai anujaks, palujaks, kes otsis oma Isalt värskeid tugevusevarusid, et võiks minna uue jõuga vastu oma kohustustele ja katsumustele. Ta on meie eeskuju kõiges. Ta on vend meie nõrkustes, “kõiges kiusatud nagu meiegi”, kuid kuna ta oli patuta, siis tema loomus põrkus tagasi kurjast, ta talus patu maailmas hingevõitlust ja -piina. Tema inimlikkuse tõttu oli palve talle vältimatuks vajaduseks ja samas ka eesõiguseks. Ta leidis lohutust ja rõõmu ühendusest oma Isaga. Kui inimeste Päästja, Jumala Poeg, tundis vajadust palve järele, kui palju enam peaksid nõrgad patused surelikud tundma tulihingelise, püsiva palve paratamatust. EGW “Tee Kristuse juurde”
Nelipühi palve
Peaksime palvetama niisama tõsiselt Püha Vaimu väljavalamise pärast nagu seda tegid jüngrid nelipühi päevil. Kui neil oli vaja selliselt palvetada tollal, siis seda enam meil praegu.
Sageli arvatakse, et Püha Vaim valatakse välja kogudusele kunagi tulevikus, kogudusel on aga eesõigus saada seda praegu. Otsige seda, palvetage selle pärast, uskuge, et see saabub. Me peame seda saama, ning taevas ootab, et seda meile välja valada.
Me saame Püha Vaimu vastavalt sellele, mil määral seda igatseme, mil määral arendame oma usku selle saamiseks ning kuidas kasutame juba meile osaks saanud valgust ja teadmisi. EGW “Viimaste päevade sündmused”
