Suhtlemine Kristusega
Suhtlemine Kristusega – kui ärarääkimata hea see on! Niisuguse osaduse nautimine on ka meie eesõiguseks. Kui varajased jüngrid kuulsid Kristuse sõnu, tundsid nad vajadust Tema järele. Nad otsisid ja leidsid Tema ning järgisid Teda. Nad viibisid koos Temaga kodus, söögilauas, kabinetis ja põllul. Nad olid Talle kui õpilased õpetajale, võttes vastu iga päev Tema huulilt tulevaid püha tõe õppetunde. Nad vaatasid Temale kui sulased isanda peale. Nad teenisid Teda rõõmsalt, heameelselt.
Meie suhted on suure tähendusega. Võime luua paljusid meeldivaid ja kasulikke sidemeid, ent ükski neist pole nii väärtuslik kui suhe, mille läbi surelik inimene viiakse ühendusse surematu Jumalaga. Niisuguses ühenduses jäävad Kristuse sõnad meisse elama. Tulemuseks on puhastatud süda, puhas elu ja veatu iseloom. Ent Tema sarnaseks võime me muutuda üksnes tutvuse ja ühenduse kaudu Temaga, ainsa veatu eeskujuga. EGW “Elu tänasel päeval”
Täiuslik Päästja
Ehkki patune ei saa ennast ise päästa, tuleb tal siiski midagi teha, et pääseda. Kristus ütleb: “Kes minu juurde tuleb, seda ma ei lükka välja.” (Jh 6:37) Niisiis tuleb meil Tema juurde tulla. Ja kui me oma patud kahetseme, tuleb meil uskuda, et Ta võtab meid vastu ning annab meile andeks. Usk on Jumala and, kuid meil tuleb seda rakendada. Usk on käsi, millega inimhing haarab kinni Jumala poolt pakutud armust ja halastusest.
Ainult Kristuse õigus võib anda meile õiguse osa saada armuseaduse õnnistustest. Paljud on kaua igatsenud ja püüdnud neid õnnistusi saada, kuid tagajärjetult, kuna nad on lootnud suuta teha midagi, millega neid väärida. Nad ei ole rebinud pilku endalt ega uskunud, et Jeesus on täiuslik Päästja. Me ei tohi mõelda, et meie teened meid päästavad; Kristus on meie ainus päästelootus.
Usaldades täielikult Jumalat ja Jeesuse, meie patte andestava Päästja teeneid, saame Temalt igakülgset abi, mida iial soovime. Ärgu keegi vaadaku endale, arvates, et ta suudab ennast päästa. Jeesus suri meie eest, kuna meie olime võimetud pääsema. Temas on meie lootus, õigeksmõistmine ja meie õigus. Kui näeme oma patusust, ei peaks me heitma meelt ega kartma, et meil pole Päästjat või pole Temal meie jaoks armu. Just praegu kutsub Ta meid tulema abituina nagu oleme Tema juurde, et saaksime päästetud. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Ülistades Jeesust
Paulus hoidis pilgu ees elukrooni, mis antakse talle ja mitte ainult talle, vaid kõigile, kes igatsevad Tema ilmumist. Krooni muutis nii ihaldusväärseks võit, mis saavutatakse usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Ta ülistas alati Jeesust. Igasugune talentide ja enda võiduga hooplemine ei tulnud kõne allagi.
EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Nõuandja, kes näitab teed
Jumal on valmis andma oma teenritele niipalju jõudu kui nad vajavad ning tarkust, mida nõuavad erinevad elus ette tulevad olukorrad. Ta teeb enam kui kõik, et täita Teda usaldavate inimeste kõrgemaid lootusi.
Jeesus ei kutsu meid endale järgnema, et meid seejärel unustada. Kui me allutame oma elud Teda teenima, ei satu me kunagi olukorda, mida Jumal ette poleks näinud. Mis olukorras me ka iganes poleks, meil on Juht, kes meile teed näitab. Kui nõutuina me end ka ei tunneks, meil on olemas kindel Nõuandja. Milline poleks ka meie kurvastus, üksildustunne või kaotus, meil on olemas kaastundlik Sõber. Ka siis, kui me oma põikpäisuses satume valele teele, ei jäta Kristus meid maha. “Sest tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest.” (Ps 72:12) EGW “Usk, millest ma elan”
Kuninglik perekond
“Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist,” ütleb Issand, “ja ärge puudutage rüvedat, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks,” ütleb Kõigeväeline Issand. (2Kr 6:17.18) Missugune tõotus! See lubab, et teist saavad kuningliku perekonna liikmed, taevariigi pärijad. Kui keegi maapealsetest monarhidest austab mõnd inimest või võtab temaga ühendust, kuidas leiab see siis ajakirjanduses kajastamist ja äratab nende kadedust, kes arvavad, et neil pole nii vedanud. Kuid siin on Keegi, kes on Kuningas kõige üle, universumi Monarh, iga hea asja Looja, ja Tema ütleb meile: ma teen teist oma pojad ja tütred. Ma ühendan teid endaga, te saate kuningliku perekonna liikmeteks ja Taevakuninga lasteks.
Miks me ei peaks seda tegema, kui meil on niisugune ajend, eesõigus saada Kõigekõrgema lapseks, eesõigus nimetada taeva Jumalat oma Isaks? Kas sellest ei piisa? Ja seda te nimetate kõigest väärtuslikust loobumiseks? Kas see on loobumine kõigest, mis on omamist väärt? Ma tahan ühineda Jumala ja pühade inglitega, see on mu kõrgeim püüdlus. EGW “Tunnistused kogudusele” II
