Usk, mis päästab
Usk, mis toob pääste, ei ole juhuslik usk. See pole ka ainult mõistuslik nõustumine. See on uskumine, mis on juurdunud südames; mis võtab Kristuse vastu oma isiklikuks Päästjaks ja mis kinnitab, et Kristus võib päästa ka kõige halvemad, kes tulevad Jumala juurde Tema kaudu. Kui keegi usub, et Jeesus päästab küll teisi, kuid ei päästa teda, pole tegemist eheda usuga; kuid kui inimene haarab kinni Kristusest kui ainsast päästelootusest, ilmneb tõeline usk. Selline usk paneb selle omaniku kõigest hingest kiinduma Kristusesse. Sellise inimese mõistus on Püha Vaimu kontrolli all ning tema iseloom kujundatakse ümber jumaliku iseloomu sarnaseks. Tema usk pole surnud usk, vaid usk, mis tegutseb armastuse kaudu, juhib teda vaatlema Kristuse ilu ning muudab iseloomu jumaliku iseloomu sarnaseks.
Kogu see töö on algusest lõpuni Issandast. Hukkuv patune võib öelda: “Ma olen kadunud patune, kuid Kristus tuli otsima ja päästma, mis oli kadunud. Ta ütleb: “Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” (Mk 2:17) Ma olen patune ja Tema suri Kolgata ristil, et päästa mind. Hetkekski enam ei pea ma olema päästmata. Ta suri ja tõusis jälle üles minu õigeksmõistmiseks ning Ta päästab mu nüüd. Ma võtan vastu andestuse, mille Ta on tõotanud.” EGW “Tõeline uussünd”
Rahulolemine
Hing, kes jõuab Kristusega isiklikku ühendusse, saab pühaks templiks Issandale, sest Jeesusest saab uskliku jaoks tarkus, õigus, pühitsus ja lunastus. Sellel, kes on end täielikult Jumalale andnud, on teadlikkust Kristuse päästvast ligiolust. Tal on vaimulik kannatlikkus ja hingerahu, mis tuleneb sellest, et ta õpib Temalt, kes on tasane ja südamelt alandlik. Jeesuse usaldamine on tema võimelisus ja õigus, tema hing on täidetud meeldiva rahuloluga. EGW “Te saate väe”
Võit Sõna läbi
Kristus võitis võitluse Saatanaga Jumala Sõna abil. Ainult Sõna abil suutis Ta vastu seista kiusatusele. “Kirjutatud on,” ütles Ta. Meile on antud “kallid ja suurimad tõotused, et te nende läbi saaksite osa jumalikust loomusest, kui te olete põgenenud hukkumisest, mis on maailmas himude tõttu.” (2Pt 1:4)
Iga tõotus Jumala Sõnas kuulub meile. “Igast sõnast, mis lähtub Jumala suust” me elame. Kui sind ründavad kiusatused, ära vaata olukordadele ega enda nõrkustele, vaid Sõna jõule. Kogu selle vägi on sinu päralt. Laulja ütleb: “Ma panen Su Sõna tallele oma südamesse, et ma ei teeks pattu Sinu vastu.” “Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidnud üleannetutest teeradadest.” (Ps 119:11;17:4) EGW “Ajastute igatsus”
Varjule pandud au
Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja elama jääda. “Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: “Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: “Siin ma olen!”” (2Ms 3:4)
Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel; selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli looritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale “meie alanduse” ihu (Fl 3:21) ja sai “nagu inimene”. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud; ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni. EGW “Ajastute igatsus”
Elades Kristuses
Peame harjutama oma südant kaastundlikuks, õrnaks ja hellaks. Jättes maha igasuguse edevuse, tühjad jutud, pilkamise ja naljatlemise, ei tohiks me muutuda külmaks, kaastundetuks ja seltsimatuks. Issanda Vaim peab puhkama sinul seni, kuni muutud Jumala aias kasvava healõhnalise lille sarnaseks. Rääkides jätkuvalt valgusest, Jeesusest, Õiguse Päikesest muutud aust ausse, iseloomust iseloomu, kasvad jõust jõusse ja peegeldad üha enam Jeesuse kallihinnalist kuju.
Kristus on alati valmis jagama välja oma rikkusi ning meil tuleks koguda Temalt saadud vääriskivid kokku, nii et kui me räägime, võiks neid pudeneda meie huulilt. EGW “Elu tänasel päeval”
