Külvatud seemnest kasvab vili, mis omakorda seemendub ja nii mitmekordistub lõikus. Sama seadus kehtib meie suhetes üksteisega. Iga tegu, iga sõna on seeme, mis kannab vilja. Iga lahke tegu, kuulekus või enesesalgamine paljuneb teistes ja nende läbi omakorda teistes.

Samuti on seeme iga kadedus, kurjus, lahkheli, mis kasvab “kibedaks juureks”. (Hb 12:15) Ja kui tohutut hulka need “paljud” omakorda mürgitavad! Selliselt ulatub headuse ja kurjuse külvamine käesolevast ajast igavikku. EGW “Prohvetid ja kuningad”

Kristus tuli maa peale kannatama ja surema mitte ainult selleks, et lunastada inimene. Ta tuli, et “teha õpetus suureks ja võimsaks” ja seda mitte ainult selleks, et selle maailma elanikud suhtuksid käsuõpetusse nii nagu nad sellesse peaksid suhtuma, vaid ka selleks, et näidata universumi kõigile maailmadele Jumala käsu muutumatust. Kui käsu nõudeid oleks saanud eirata, poleks Jumala Pojal olnud vaja anda oma elu käsust üleastumise lepitamiseks. Kristuse surm tõestab käsu muutumatust. Ohver, milleks lõpmatu armastus Isa ja Poega sundis, näitab kogu universumile nii nagu ainult lunastusplaan näidata saab, et õiglus ja halastus on Jumala käsu ja valitsuse aluseks. EGW “Suur võitlus”

Jesaja prohvetikuulutuses on öeldud, et Kristus on kindel alus, kuid ka komistuskivi. Apostel Peetrus kirjeldab Pühast Vaimust inspireerituna neid, kellele Kristus on aluskiviks, ja neid, kellele Ta on pahandusekaljuks.

“Kui te olete tunda saanud, et Issand on helde. Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu. Seepärast seisabki Pühakirjas: “Ennäe, ma panen Siionisse kivi, valitud, hinnalise nurgakivi, ja see, kes usub temasse, ei jää iial häbisse.” Teile siis, kes te usute, on see au, uskmatuile aga “kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks”, ning “komistuskiviks” ja “pahanduskaljuks””. (1Pt 2:3-8)

Ühenduses Kristusega, elava kiviga, saavad kõik, kes sellele alusele ehitavad, elavateks kivideks. Paljud inimesed võivad oma jõupingutustega end tahuda, poleerida ja kaunistada; kuid nad ei saa muutuda “elavateks kivideks” siis, kui nad pole ühenduses Kristusega. Ilma selle ühenduseta ei saa ükski inimene päästetud. Kui meis puudub Kristuse elu, ei suuda me vastu panna kiusatustele ja tormipäevadele. Meie igavene saatus sõltub sellest, kas me toetume kindlale alusele. Paljud ehitavad alusele, mis ei ole läbi proovitud. Kui tuleb paduvihm, raevutseb torm või mühisevad tulvaveed, siis sellised kojad langevad. Need pole rajatud igavesele Kaljule, tõelisele nurgakivile Jeesusele Kristusele. EGW “Ajastute igatsus”