Väärtustades elu
Elu on liiga püha, et lasta end haarata ajalikest ja maistest asjadest ning et sattuda hoole ja mure rattasse asjade pärast, mis on igavikuliste asjadega võrreldes tühised nagu pisike aatom. Ometi on Jumal kutsunud meid Teda teenima elu ajalikes toimetustes. Selles töös on usinusel tõelise religiooni osana sama suur osa nagu pühendumisel.
Meie aeg kuulub Jumalale. Iga hetk on Tema oma ning meil on pühalik kohustus kasutada seda Tema auks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Vaadates tänutundega möödunud aastale võime koos prohvet Saamueliga öelda: “Siiani on Issand meid aidanud!” (1Sm 7:12b)
Päev-päevalt
Inimene, kes tahab kujundada endas tugevat harmoonilist iseloomu ja elada täiuslikku kristlikku elu, peab andma Kristusele kõik ja tegema Tema heaks kõik. Lunastaja ei võta vastu poolikut teenimist. Iga päev peab kristlane õppima, mida tähendab allutada enese mina. Ta peab õppima Jumala Sõna, uurides selle tähendust ja kuuletudes selle õpetustele. Nii võib ta saavutada kõrge kristliku taseme. Päev-päevalt töötab Jumal koos temaga, täiustades tema iseloomu, mis kannatab välja ka lõpliku läbikatsumise. Päev-päeva kõrval peab ka usklik ise viima nii inimeste kui inglite ees läbi seda ülevat eksperimenti, näidates, mida evangeelium võib teha langenud inimolevuste heaks.
“Mina ei arva seda juba kätte saanud olevat,” kirjutab Paulus, “ent üht ma ütlen: ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.” (Fl 3:13, 14) EGW “Apostlite teod”
Inimese Poeg
Selleks, et veenda meid Tema kõigutamatus rahutahtes, lubas Jumal oma ainsal Pojal saada inimperekonna liikmeks ning säilitada igaveseks oma inimolemus. See on tõend sellest, et Jumal täidab oma sõna.
“Sest meile sünnib laps, meile antakse Poeg, kelle õlgadel on valitsus.” Jumal võttis oma Poja isikus vastu inimolemuse ja viis selle üles taevasse. “Inimese Poeg” istub universumi troonil. “Inimese Poja” nimi on “Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.” (Js 9:5) MINA OLEN on Vahemees Jumala ja inimkonna vahel, on üks mõlemaga. Tema, kes on “püha, veatu, laitmatu, eraldatud patust”, ei häbene nimetada meid “vendadeks”. (Hb 7:26; 2:11) Kristuses ühineb maine ja taevane perekond. Austatud Kristus on meie vend. Taevas on põimunud ühte inimkonnaga ja inimkond võib puhata Igavese Armastuse rüpes. EGW “Ajastute igatsus”
Lunastaja eeskuju
Kui Jeesus oli maa peal, õpetas ta oma jüngreid palvetama. Ta suunas neid oma igapäevaseid vajadusi Jumalale esitama ja kõik mured tema hoolde jätma. Tema kinnitus, et nende palved kuulda võetakse, on kinnitus meilegi.
Jeesus ise, elades inimeste keskel, palvetas sageli. Meie Lunastaja samastas end inimestega nende vajadustes ja nõrkustes, sai anujaks, palujaks, kes otsis oma Isalt värskeid tugevusevarusid, et võiks minna uue jõuga vastu oma kohustustele ja katsumustele. Ta on meie eeskuju kõiges. Ta on vend meie nõrkustes, “kõiges kiusatud nagu meiegi”, kuid kuna ta oli patuta, siis tema loomus põrkus tagasi kurjast, ta talus patu maailmas hingevõitlust ja -piina. Tema inimlikkuse tõttu oli palve talle vältimatuks vajaduseks ja samas ka eesõiguseks. Ta leidis lohutust ja rõõmu ühendusest oma Isaga. Kui inimeste Päästja, Jumala Poeg, tundis vajadust palve järele, kui palju enam peaksid nõrgad patused surelikud tundma tulihingelise, püsiva palve paratamatust. EGW “Tee Kristuse juurde”
Nelipühi palve
Peaksime palvetama niisama tõsiselt Püha Vaimu väljavalamise pärast nagu seda tegid jüngrid nelipühi päevil. Kui neil oli vaja selliselt palvetada tollal, siis seda enam meil praegu.
Sageli arvatakse, et Püha Vaim valatakse välja kogudusele kunagi tulevikus, kogudusel on aga eesõigus saada seda praegu. Otsige seda, palvetage selle pärast, uskuge, et see saabub. Me peame seda saama, ning taevas ootab, et seda meile välja valada.
Me saame Püha Vaimu vastavalt sellele, mil määral seda igatseme, mil määral arendame oma usku selle saamiseks ning kuidas kasutame juba meile osaks saanud valgust ja teadmisi. EGW “Viimaste päevade sündmused”
