Nurgakivi alatiseks
Piibli õpetustel on eluline mõju inimese heaolule kõigis elu valdkondades. Piibel esitab põhimõtted, mis on rahvuse õitsengu nurgakiviks – põhimõtted, millest sõltub ühiskonna heaolu ja perekonna kindlus – põhimõtted, milleta ükski inimene ei saa olla kasulik, saavutada õnne ja lugupidamist selles elus ega loota pärida tulevast, surematut elu.
Inimlikus kogemuses pole olukorda ega etappi, mille tarvis Piibel ei pakuks vajalikke suuniseid. Kui Jumala Sõna uuritaks ja järgitaks, annaks see maailmale tugevama ja aktiivsema intellektiga mehi kui võimaldab kõigi inimliku tarkuse uurimisalade hoolikaimgi tundmaõppimine. See annaks inimesi, kel on iseloomukindlus, vahe mõistus ja terve otsustusvõime – inimesi, kes elaksid auks Jumalale ja õnnistuseks maailmale. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Lunastatute rõõm
Kui suur on rõõm, kui Issanda lunastatud kõik kohtuvad nende jaoks valmistatud eluasemetes! Oo missugune rõõm on kõigil, kes on olnud õiglased, omakasupüüdmatud Jumala kaastöölised Tema töö edasiviimisel maa peal! Missugust rahuldust tunneb iga viljalõikaja, kui Jeesuse selge, meloodiline hääl ütleb: “Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!” “Mine oma isanda rõõmupeole!” (Mt 25:34.21)
Lunastaja on austatud, sest Ta ei surnud asjatult. Rõõmsa ja tänuliku südamega näevad Jumala kaastöölised oma hingevaeva tulemust hukkuvate, surevate patuste pärast ja on rahul. Murelikud tunnid, keerulised olukorrad ja kurvastus mõnede pärast, kes keeldusid mõistmast ja vastu võtmast seda, mida rahuks vaja läks, on unustatud. Enam ei ole meeles enesesalgamine, mida oli vaja töö toetamiseks. Kui nad vaatavad neid, keda nad üritasid Jeesusele võita, ja näevad neid päästetult, igaveseks päästetult – Jumala halastuse ja Lunastaja armastuse mälestusmärke -, kõlavad läbi taevavõlvide kiituse ja tänuhüüded. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Aluskiviks Kristus
Jesaja prohvetikuulutuses on öeldud, et Kristus on kindel alus, kuid ka komistuskivi. Apostel Peetrus kirjeldab Pühast Vaimust inspireerituna neid, kellele Kristus on aluskiviks, ja neid, kellele Ta on pahandusekaljuks.
“Kui te olete tunda saanud, et Issand on helde. Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu. Seepärast seisabki Pühakirjas: “Ennäe, ma panen Siionisse kivi, valitud, hinnalise nurgakivi, ja see, kes usub temasse, ei jää iial häbisse.” Teile siis, kes te usute, on see au, uskmatuile aga “kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks”, ning “komistuskiviks” ja “pahanduskaljuks””. (1Pt 2:3-8)
Ühenduses Kristusega, elava kiviga, saavad kõik, kes sellele alusele ehitavad, elavateks kivideks. Paljud inimesed võivad oma jõupingutustega end tahuda, poleerida ja kaunistada; kuid nad ei saa muutuda “elavateks kivideks” siis, kui nad pole ühenduses Kristusega. Ilma selle ühenduseta ei saa ükski inimene päästetud. Kui meis puudub Kristuse elu, ei suuda me vastu panna kiusatustele ja tormipäevadele. Meie igavene saatus sõltub sellest, kas me toetume kindlale alusele. Paljud ehitavad alusele, mis ei ole läbi proovitud. Kui tuleb paduvihm, raevutseb torm või mühisevad tulvaveed, siis sellised kojad langevad. Need pole rajatud igavesele Kaljule, tõelisele nurgakivile Jeesusele Kristusele. EGW “Ajastute igatsus”
Millele kulub sinu aeg?
Jumal on armuliselt andnud meile kakskümmend neli tundi igas ööpäevas. See on väärtuslik varandus, millega saab teha palju head. Kuidas me kasutame Jumala kuldseid võimalusi? Kristlastena peame hoidma pilgu ees alati Issandat, kui me ei taha kaotada kalleid hetki kasutult, nii et meil ei ole oma ajast midagi ette näidata. EGW “Jeesuse sarnaseks”
“Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.” (Rm 12:2)








