Tundes tõde
Tõde tuleb südamega vastu võtta; see nõuab tahte alistamist. Kui tõde oleks võimalik tunnustada ainult mõistusega, ei takistaks uhkus seda tegemast. Kuid tõde saab vastu võtta ainult annina ning selle tingimuseks on loobumine igast patust, milles Jumala Vaim märku annab. Ükskõik kui suured võiksid olla inimese eelised tõde tunda, pole neist kasu, kui süda ei ole avatud ning ei loobuta kõigist harjumustest ja kommetest, mis käivad vastu tõe põhimõtetele. Neile, kes anduvad Jumalale siira sooviga tunda ja täita Tema tahet, avaneb tõde Jumala väena õnnistuseks. Nad oskavad teha vahet inimeste vahel, kes kõnelevad Jumala nimel ja kes vaid enda nimel. Variserid ei allutanud oma tahet Jumala tahtele. Nad ei tahtnud tunda tõde, vaid tahtsid leida vabandusi, kuidas tõest mööda hiilida. Kristus näitas, et sellepärast ei mõistnud nad Tema õpetusi. Seejärel nimetas Ta tunnuse, mille abil eristada õiget õpetajat petisest:
Isekas meelsus rõhutab ennast. Kristus taotles Jumala au. Ta rääkis Jumala sõnu. See tunnistas Temast kui tõeõpetajast. EGW “Ajastute igatsus”
Risti saladus
Risti saladus seletab kõik teised saladused. Valguses, mis voolab Kolgatalt, paistab Jumala iseloom, mis täitis meid hirmu ja aukartusega, kauni ja kütkestavana. Arm, õrnus ja vanemlik armastus segunevad pühaduse, õigluse ja väega. Jumala üleva trooni majesteetlikkust vaadeldes näeme me Tema iseloomu meeldivust ja mõistame nii nagu ei kunagi varem nime “Meie Isa” tähendust.
Igavikus mõistetakse, et Tema, kel on piiritu tarkus, ei saanud meie päästmiseks välja mõelda mingit teist teed, kui et ohverdada oma Poeg. Tasuks selle ohvri eest on Jeesusel rõõm asustada Maa lunastatud pühadega, õnnelike surematute inimestega. Päästja võitlus pimeduse jõududega on toonud lunastatutele rõõmu, mis austab Jumalat läbi igaviku. Nii suur on Jumala silmis inimhinge väärtus, et Isa on rahul makstud hinnaga. Ja Kristus ise, vaadeldes oma suure ohvri vilju, on rahuldatud. EGW “Suur võitlus”
Looduse õpperaamat
Issand Jeesus avab mõistusele looduse suurepärase õpperaamatu tõelise mõttetarkuse. Meil on vaja töölisi, kes ammutaksid mõistusele avarust, uurides raamatut, mille Jumal on meile oma loodu kaudu andnud. Inglid teevad koostööd nendega, kes kuulutavad looduses esitatud tõdesid. Need asjad ei ole Jumal, kuid need on Jumala kätetöö näidised. EGW “Pilk ülespoole”
Mõistuse avardumine
Me ei tohiks ühegi inimese tunnistust võtta nagu Pühakirja õpetust, vaid peaksime enda jaoks ise uurima Jumala Sõna. Kui me lubame teistel enda eest mõtelda, halvab see meie jõu ja meie võimed ahenevad. Mõistuse õilsad jõud võivad nendele väärilise uurimise puuduses nii känguda, et kaob võime mõista Jumala Sõna sügavat tähendust.
Mõistus avardub, kui seda kasutatakse Piibli õpetuste omavaheliste suhete uurimiseks, kui Kirja võrreldakse Kirjaga ja vaimulikke asju vaimulikega. EGW “Tee Kristuse juurde”
Näide Moosesest
Pühendumine ja alandlikkus on alati iseloomustanud inimesi, kellele Jumal on oma töös olulised kohustused usaldanud. Jumalik kutse tuli, kui Mooses oli kõrbes ega usaldanud ennast. Ta mõistis, kui kõlbmatu on ta positsioonile, kuhu Jumal teda kutsus, aga kui ta võttis talle usaldatud kohustuse vastu, sai temast täiustatud tööriist Jumala käes, et teha suurim töö, mida surelikele kunagi on usaldatud.
Kui Mooses oleks oma jõule ja tarkusele toetudes selle suure ülesande mõtlematult vastu võtnud, oleks ta peagi osutunud selliseks tööks kõlbmatuks. Tõsiasi, et inimene tunneb oma nõrkust, kõneleb vähemalt teatud määral sellest, et ta mõistab endale määratud töö ulatust ning võtab Jumala oma nõuandjaks ja tugevuseks. Selline inimene ei lähe kaugemale ega kiiremini, kui Jumal teda tuntavalt juhib. Iga inimene, kes püüab jumalikule jõule toetudes teha oma tööd rõõmsalt ja ustavalt, saab tõeliselt suureks ka siis, kui tema töö on silmatorkamatu ja võimed piiratud. EGW “Te saate väe”
Kristus rääkis tõde
Tõde ei kadunud Kristuse huulilt kunagi. Tõde ei kannatanud Tema käes. Tõe sõnad voolasid Ta huulilt üllatava värskuse ja väega nagu uus ilmutus. Olgu kõik kindlad, et Kristus ei lausunud midagi ebatõelist või ülepaisutatut. Ta tuli Isa juurest maailma Valguseks. See valgus ei olnud vaka alla peidetud.
Kristus kõneles igast teemast autoriteediga. Iga tõde, mis oli Tema rahva jaoks oluline, ilmnes Tema õpetustes kindla teadmise vankumatu kinnitusega. Ta ei toonud kuuldavale ühtki eksitavat argumenti, ei mingeid tõenäosusi, ei mingeid inimeste öeldud arvamusi – Tema huulilt kõlasid ainult tõed. Tema väited olid isiklikul teadmisel rajanevad põhimõtted. Ta nägi ette, et maailma täidavad eksiõpetused, kuid Ta ei väljendanud ühtki neist. Üle Suure Õpetaja huulte ei tulnud mingeid tühje jutte ega kaunilt sõnastatud väärteooriaid. Kõik Tema õpetused tuginesid Piibli tõe muutumatutele seisukohtadele. Kristus tuli, et väljendada kogu tõe ideaali. Ta avaldas ühe kallihinnalise tõevääriskivi teise järel. EGW “Pilk ülespoole”
