Usukindlus
Meie usk peab ulatuma eesriideni, mille taha Jeesus meie heaks on läinud ning peame tugevamalt kinni haarama Jumala vankumatutest tõotustest. Meie usk peab olema nii kindel, et seda pole võimalik eitada; nii kindel, et haarab kinni nähtamatust ning on püsiv, kõikumatu. Niisugune usk rajab taeva õnnistustele tee meie hinge. Kristuse palgeil särav Jumala auhiilgus saab siis peegelduda meis ja meie kaudu kogu maailmas, nii et meie kohta võib tõesti öelda, et “teie olete maailma valgus”. Niisugune inimhinge ühendus Kristusega, jah, ainult see ühendus on võimeline kandma maailma valgust. Seal, kus niisugune ühendus puudub, jääb maailm täielikku pimedusse. Mida sügavam on ümbritsev hämarus, seda eredamalt peaks kristliku usu ja eeskuju valgus särama.
Tõsiasi, et uskmatus võtab üha enam maad ja ülekohus kasvab kõikjal meie ümber, ei tohiks ähmastada meie usku ega heidutada meie julgust. Kui me vaid otsime Jumalat kogu südamest, teeme ikka tööd otsustava innuga ja kanname endas võitmatut usku, siis paistab taeva valgus meile samamoodi nagu pühendunud Eenokile.
Oo, et ma suudaksin juhtida inimeste tähelepanu enam sellele, kui tähtis on harjutada oma usku iga hetk, iga tund! Me peame elama usuelu, sest “ilma usuta on võimatu olla Jumalale meelepärane”. Meie vaimulik tugevus sõltub meie usust. EGW “Elu tänasel päeval”
Piiblisalm
Jumal ütleb: “Mina olen Issand, teie Jumal. Pühitsege endid ja olge pühad, sest mina olen püha!” (3Ms 11:44a)
Õhkkond meie ümber
Jumal on armastus. Kes elab Jumalas, see elab armastuses. Kõik, kes on saanud tuttavaks taevase Isa armastuse ja õrna kaastundega, jagavad valgust ja rõõmu, kus iganes nad ka viibivad. Nende kohalolek ja mõju on kui lillelõhn, sest nad on ühendatud Jumala ja taevaga. Taeva puhtus ja ülev ilu antakse nende kaudu edasi kõigile, kes on nende lähedal.
Te võite endi ümber kujundada õhkkonna, mis valitseb taevase Eedeni seeravite hulgas. EGW “Usk, millest ma elan”
Üleskutsuv mõttetera
Uuri hoolikalt oma südant igaveses valguses. Pöördu Kristuse puhastava vere poole usus, et see kõrvaldaks plekid ja vead sinu iseloomust. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”
Kinnitav tsitaat Piiblist
“Mina, Issand, olen su päästja, Jaakobi Vägev on su lunastaja.” (Js 49:26b)
Koguduse linnalaagris keskenduti tänavu laevaretkele
Põltsamaa adventkogudus korraldas ka tänavu oma linna lastele suvise linnalaagri, seekord kandis laager pealkirja „Meie laevaretk“ ning see vältas 20.–22. juunini. Osales veidi üle 30 lapse, umbes pooled neist olid koguduse lapsed.
Laagri üks korraldajaid Vallo Põldaru sõnas, et kolme päeva sisse mahtus igasuguseid tegevusi ja et läbivaks teemaks oli laeva ja merereisiga seotu. „Tavaliselt alustasime hommikut vaimuliku looga sellest, kes su laevas on, mis nad teevad, mis on nende ülesanded. Iga laps sai ülesande, mida nad hoolega täitsid.“ Laevalugudes kasutati ära nii Noa laeva lugu Piiblist kui ja Christopher Columbuse laevaretki maailma avastamisel. „Teisele laevaretkele andis Hispaania kuningas talle rohkem laevu ja ka ülesande, et mine räägi inimestele Jeesusest. Columbus ka tundis tegelikult Jeesust ja tahtist Temast teistele rääkida,“ mõtiskles Vallo.
Päeva jooksul olid erinevad meisterdustegevused, ise ehitati laeva ja vikerkaart. Laagris oli ka vaikne nurk kiriku lasteklassis, kus sai teha käelisi tegevusi. „Tüdrukutele meeldis seal väga, mõni oli seal isegi mitu tundi pärast laagri lõppemist. Kui meie koristasime, siis nemad valmistasid käepaelu,“ ütles Vallo.
Laagri kestel valmistuti laupäevaseks jumalateenistuseks, mis oli suuresti laste teha, oli näidend ja palju laule. „Õppisime tundma Noa laeva lugu ja lastel olid erinevad rollid, Noa ja tema perena osalesid ka Mikk ja Adeele. Vaatasime koos ka laagri pilte. Lastele meeldis ja vanematele meeldis.“
Laagris oli ka fotosein, kus sai teha meeleolupilte. Fotoseina juures oli laevakuju ja mullimasin. Vabal ajal võtsid lapsed omal algatusel ette erinevaid huvitavaid tegevusi: jalgpall, kettagolf, batuudihüpped, puu otsas ronimine. „Kui mõni plaanitud tegevus algas, pidime lapsi aia pealt kokku hüüdma,“ ütles Vallo.
Reede hommikul käidi ratsatalus, lapsed said tutvuda hobuste eluga ja sai ka sõita, nii hobuse seljas kui ka vankriga. Hobutalu külastamine oli samuti laagri teemaga seotud, kuna vanasti võeti retki ette ka hobustega.
Laagri keskne teema oli laevareisi meeskonna koostöö tähtsus ja vahendid, mis aitavad eesmärgini jõuda. Vallo kirjeldas, et tal oli terve esimese päeva seljas päästevest ja alles kolmandal päeval selgus, miks. „Vastuse said nad alles kolmandal päeval. Ja see pani mind mõtlema, et samasugune ülesanne on meil kristlastena: paista silma ja luua olukordi, et küsitaks: miks? Meil on maailma kurjuse vastu olemas päästerõngas, meil on teadmised ja töövahendid, et uppuvaid inimhingi päästa. Meil tuleb inimesi Noa sarnaselt laevale kutsuda kuni viimase hetkeni. Ja kõik senised lastelaagrid on näidanud, et läbi laste ja nende uudishimulikkuse saab seda teha iga kogudus.”
Vallo mõtiskles küsimuse üle, miks sellist laagrit teha. „Kuna me teeme seda juba kolmandat aastat, siis me teame, et see annab väga hea võimaluse jõuda linnainimesteni, kes niisama kirikusse ei tuleks. Eesmärk on pakkuda lastele vahvat keskkonda ja see on võimalus tutvustada, mida me kirikus igal nädalal teeme. Tutvustasime ka askeldajate tegevust ja oma kirikut. Elu on näidanud, et linnalaagrist jäävad umbes pooled lapsed askeldajate tundi käima, nii tuleb 5–6 last aasta peale juurde. Ja samuti on lapsevanemaid, kes on huvitatud Piibli tõdedest, on inimesi, kes on hakanud käima väikegruppides Piiblit uurimas. See kõik on alguse saanud lastelaagrist ja seeme on kasvama pandud. See seeme ei kasva niisama, seda pinnast tuleb kohandada, seda tuleb teha sõprusega ja hoolimisega nii laste kui ka vanemate suhtes. See on Jumala usaldamise ja järgimise protsess.“
Ohvritall
Kui Jeesus tuli Jordani äärde, et lasta ennast ristida, tajus Johannes Temas sellist iseloomupuhtust, millist ta polnud kunagi enne tajunud ühegi inimese juures. /…/
Johannest liigutas sügavalt see, kui ta nägi Jeesust palvesse põlvitamas ja pisarsilmil Isalt kinnitust anumas. Kui Jumala auhiilgus Jeesust ümbritses ja hääl taevast kõlas, mõistis Johannes, et see oli märk, mille Jumal oli tõotanud. Ta mõistis, et oli ristinud maailma Lunastaja. Püha Vaim tuli Tema peale ning osutades käega Jeesusele, hüüdis ta: “Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!” (Jh 1:29)
Mitte keegi kuulajatest ja ka ütleja ise ei tajunud sõnade “Jumala Tall” tähendust. Mooria mäel oli Aabraham kuulnud oma poja küsimust: “Isa … kus on ohvritall?” Isa vastas: “Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg.” (1Ms 22:7.8) Jääras, mille Jumal varus Iisaki asemele, nägi Aabraham sümbolit Temast, kes pidi surema inimeste pattude eest. Püha Vaimu läbi oli Jesaja kasutanud Päästja kohta sama kujundit: “Teda … viiakse tappa nagu lammas … aga Jehoova laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale.” (Js 53:7.6) Kuid Iisraeli rahvas polnud mõistnud seda õpetust. Paljud neist pidasid paganate eeskujul Jumalale toodud ohvreid andideks, mille kaudu nad lootsid lepitada jumalust. Jumal soovis õpetada neile, et Tema armastus andis anni, mis lepitab inimesed Temaga. EGW “Ajastute igatsus”
Üleskutsuv tsitaat Piiblist
“Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega.” (Hb 12:28)