Päästev usk
Hinge ei saa ravida pelgalt usk Kristusesse kui maailma Päästjasse. Usk, mis toob pääste, ei ole üksnes evangeeliumitõega nõustumine. Tõeline usk võtab Kristuse vastu isikliku Päästjana. Jumal andis oma ainusündinud Poja, “et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu”. (Jh 3:16) Kui ma tulen Kristuse juurde, siis pean vastavalt Tema Sõnale uskuma, et saan Tema päästvat armu. Elu, mida ma nüüd elan, “seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest”. (Gl 2:20)
Paljud peavad usku veendumuseks. Päästev usk on tehing, mille kaudu astuvad need, kes Kristuse vastu võtavad, Jumalaga lepingusuhtesse. Elav usk tähendab suuremat elujõudu, usaldavat usku, mille kaudu saab hing Kristuse armu läbi jõu võitmiseks. EGW “Tervise teenistuses”
Tõde pühitseb elu
Süda, mis allub Püha Vaimu mõjule, on kanal, mille kaudu voolavad Jumala õnnistused. Kui need, kes teenivad Jumalat, kaoksid maa pealt ning Tema Vaim tõmbuks inimeste juurest tagasi, siis käiks see maailm kiiresti põhja. Selleni viib Saatana ülemvalitsus. Ehkki jumalakartmatud sellele ei mõtle, võlgnevad nad tänu igapäevase elu õnnistuste eest Jumala rahva olemasolule siin maal.
Õnnistus on nagu päikesepaiste. See kuulub kogu maailmale. Piibellikku usku ei saa jätta ei raamatukaante ega kirikuseinte vahele. Seda ei saa aeg-ajalt enda jaoks sealt välja võtta, et siis hoolikalt jälle kinni katta. Tõde peab pühitsema igapäevase elu, avalduma majandusasjades ja seltskondlikus suhtlemises.
Õiget iseloomu ei lihvita väljaspoolt ega tõmmata selga nagu rõivatükki; see kiirgub sisemusest. Kui soovime juhatada teisi õiguse teele, peavad õiguse põhimõtted olema meie südames. Usust tunnistades kuulutame usu teooriat, kuid meie igapäevane pühendunud elu jutlustab tõde. Sõnadele vastava elu, pühitsetud seltskondlikkuse, kõrvalekaldumatu aususe, tegeva, heatahtliku meelsuse ning pühendumise eeskuju kaudu näeb maailm valgust. EGW “Ajastute igatsus”
Elu Jumalaga
Jumala rahva suund peab olema ülespoole ja võidu poole. Meie keskel on meie pääste Rajaja, kes on öelnud meie julgustamiseks: “Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” “Olge julged mina olen maailma ära võitnud.” (Mt 28:20; Jh 16:33) Tema juhib meid kindla võiduni. Jumal on suuteline igal ajal tegema seda, mida Ta on tõotanud. Ja Ta suudab lõpetada töö, mille Ta annab oma rahvale teha. Kui me elame täieliku kuulekuse elu, täituvad Tema tõotused meie suhtes. EGW “Tunnistused kogudusele” II
Jeesuse tegevus
Kristus õpetas oma jüngreid palvetama: “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.” Osutades lilledele, andis Ta neile tõotuse: “Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid?” (Mt 6:11.30) Kristus tegutseb kogu aeg, et sellele palvele vastata ja seda tõotust täita.
Nähtamatu vägi töötab pidevalt inimese teenijana, et teda toita ja riietada. Meie Issand kasutab mitmesuguseid vahendeid, et muuta näiliselt ära visatud seeme elavaks taimeks. Ta varustab seda kõigega, mida on vaja saagi küpsemiseks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Kõik kuulub Jumalale
Ka usk on Jumala and. Usk on inimese mõistuse nõusolek Jumala sõnadega, mis seob südame Jumala teenimisega. Ja kellele kuulub inimese mõistus kui mitte Jumalale? Kelle oma on süda, kui mitte Jumala? Usu omamine tähendab anda Jumalale mõistus ja energia, mille oleme Temalt saanud, seega need, kel on usk, ei ole ise mingit au väärt. Need, kes usuvad nii tugevasti taevasesse Isasse, et nad suudavad usaldada Teda piiritu usaldusega, need, kes suudavad usu kaudu vaadata hauast kaugemale igavest reaalsust, peavad tunnistama oma Looja ees:
Ühelgi inimesel ei ole õigust nimetada iseennast enda omaks. Ja kellelgi ei ole midagi head, mida ta saaks enda omaks nimetada. Kõik inimesed ja kõik asjad on Issanda omand. Kõik, mille inimene taeva küllusest vastu võtab, kuulub ikkagi Issandale. EGW “Te saate väe”
Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”