Jumala käsud
Siinail käsku andes avas Jumal inimestele oma iseloomu pühaduse, et inimesed võiksid selle valgel näha oma patusust. Käsk anti selleks, et tuua nad patutundmisele ja näidata, et kõik vajavad Päästjat. Käsk toimib siis, kui selle põhimõtted võetakse Püha Vaimu kaudu omaks. Kui Jumala Vaim puudutab inimese südant ja Kristuse elu kõneleb inimesele vajadusest Tema lepitusvere ja õiguse järele, toimib käsk vahendina, mis toob meid Kristuse juurde, et me saaksime õigeks usust. «Jehoova käsuõpetus on laitmatu, see kosutab hinge» (Ps.19,8).
«Kuni kaob taevas ja maa,» ütles Jeesus, «ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest, enne kui kõik on sündinud.» Taevast paistev päike ja maapind su jalge all tunnistavad, et Jumala käsk on muutmatu ja igavene. Ka siis, kui taevas ja maa häviksid, jäävad jõusse Jumala käsud. Kuid pigem kaob taevas ja maa, kui et hävib üks täheke käsuõpetusest! (Lk.16,17). Kogu pühamuteenistus, mis osutas Jeesusele kui Jumala Tallele, pidi lõppema Tema surmaga; kuid kümme käsku on muutumatud nagu Jumala troon. EGW “Ajastute igatsus”
Jumalik Karjane tunneb Sind
Lammas on loomadest pelglikem ja abituim. Idamaal hoolitses karjane väsimatult oma karja eest. Vanasti polnud ohutu viibida väljaspool linnamüüri. Hulkuvad maanteeröövlid või kaljustes peidupaikades varitsevad kiskjad üritasid karja rünnata. Karjane valvas oma lambaid endagi elu hädaohtu seades.
Kui karjane juhib karja üle kaljuste mägede, läbi metsade ja lõhangute rohurikastele jõeäärsetele aasadele; kui ta valvab neid pikkadel öötundidel ja kaitseb röövlite eest ning põetab õrnalt haigeid ja nõrku, kasvab ta nendega ühte. Ükskõik kui suur on kari, karjane tunneb igat lammast. Igal lambal on nimi ja ta vastab karjase kutsele.
Jeesuse eeskuju
Kui jüngrid astusid ülemisse tuppa, oli nende südames kibedus. Juudas pressis end Kristuse kõrvale vasakule poole, Johannes oli paremal pool. Kui üldse oli mingi kõrgem koht, siis oli Juudas otsustanud selle endale saada. Seepärast pidas ta auväärseks istuda Kristuse kõrval.
Oli ilmnenud veel üks tülipõhjus. Pühade puhul oli tavaks, et üks sulane pesi külaliste jalad, ja selgi korral olid vajalikud ettevalmistused selleks tehtud. Jalgade pesemise jaoks oli valmis kann, vaagen ja rätik, kuid kohal polnud ühtegi sulast. Keegi jüngritest pidi seda nüüd tegema, kuid haavunud meestest polnud keegi tahtlik sulase osa täitma. Külmaverelise ükskõiksusega istusid kõik paigal. Vaikimine kõneles tahtmatusest alanduda.
Kuidas võis Kristus neid aidata, et Saatan nende üle otsustavat võitu ei saaks? Kuidas võis Ta neile mõista anda, et jüngri nime kandmine ei tee neid veel jüngriteks ega kindlusta neile kohta Tema riigis? Kuidas võis Ta näidata, et armastav teenimine ja tõeline alandus on tegelik suurus? Kuidas võis Ta süüdata nende südames armastuse ja avada neid mõistma seda, mida Ta igatses neile rääkida?
Jeesus ootas natuke, et näha, mida jüngrid ette võtavad. Siis tõusis Ta lauast. Võtnud ült kuue, et see ei takistaks Tal tegutseda, võttis Ta rätiku ja sidus selle endale vööle. Hämmastunult jälgisid jüngrid Tema tegevust. «Pärast seda valab Ta vett vaagnasse ja hakkab pesema jüngrite jalgu ning kuivatama rätikuga, millega Ta oli vöötatud.» See tegu avas jüngrite silmad. Kibe häbi ja alandatus täitis nende südant. Nad mõistsid sõnatut etteheidet, ja nägid end hoopis uues valguses.
Nii väljendas Kristus oma jüngritele armastust. Nende isekus tegi Talle haiget, kuid Ta ei hakanud probleemi üle polemiseerima. Selle asemel andis Ta neile eeskuju, mis jäi neile alatiseks meelde. Tema armastust nende vastu polnud võimalik häirida ega kustutada. Ta teadis, et Isa oli andnud kõik Tema kätte nii siis, kui Ta tuli Jumala juurest, kui ka siis, mil Ta läheb sinna tagasi. Ta oli täielikult teadlik oma jumalikkusest; kuid Ta oli võtnud ült kuningliku rüü ja peast krooni ning hakanud sulaseks. Nüüd, oma maise elu lõpul, vöötas Ta ennast kui sulane ja täitis sulase ülesandeid.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Omanda hingerahu
Tema, meie vanem vend, on igavesel troonil. Tema kannab hoolt iga inimese eest, kes pöördub Päästja poole. Kristus teab oma kogemuse põhjal inimeste nõrkusi, teab meie vajadusi ja seda, kust saada jõudu kiusatusi võita; Teda kiusati kõiges nagu meid, ometi jäi Ta patuta. Tema kaitseb sind, sa värisev Jumala laps! Oled sa kiusatuses? Tema vabastab sind. Oled sa nõrk? Tema teeb su tugevaks. On sul puudu tarkusest? Tema õpetab sind. On sul haavad? Tema tervendab. Issand “määrab tähtede arvu”, kuid “parandab ka need, kelle süda on murtud ja seob kinni nende valusad haavad!” (Ps 147:4.3) “Tulge minu juurde,” kõlab Tema kutse. Ükskõik, millised on sinu mured ja katsumused, räägi neist Issandale. Sa saad jõudu vastu pidada. Sulle avaneb tee, mida käies vabaned meeleheitest ja raskustest. Mida nõrgemana ja abitumana sa ennast tunned, seda tugevamaks sa saad Tema jõus. Mida raskemad on sinu koormad, seda õnnistatum rahu täidab sind siis, kui sa usaldad need Koormate Kandjale. Tema räägib meile, kuidas omandada hingerahu. EGW “Ajastute igatsus”
Valged riided
On õige armastada ilu ja seda igatseda; kuid Jumal soovib, et me armastaksime eeskätt kõrgeimat ilu, mis on kadumatu. Ükski väline kaunistus ei ole väärtuselt võrreldav “tasase ja vaikse vaimu” iluga või selle “valge ja puhta lõuendiga” (Ilm 19:14), mida kannavad kõik pühad. See riietus muudab nad kauniks ja armastusväärseks juba siin. Tulevases elus aga on see nende sissepääsu tagatiseks taevase Kuninga paleesse. Tema tõotus on: “Nad peavad minuga käima valgeis riideis, sest nad on seda väärt”. (Ilm 3:4) EGW “Apostlite teod”
Valik on sinu
Jumala valitsus ei ole rajatud pimedale alistumisele ja mõtlematule kontrollile, nagu Saatan püüab näidata. See rajaneb mõistusele ja südametunnistusele. “Tulge nüüd ja seletagem isekeskis,” (Js 1:18) on Looja kutse loodolevustele. Jumal ei sunni nende tahet, keda ta on loonud. Ta ei võta vastu austusavaldust, mis pole antud vabast tahtest ega arukalt. Sunnitud alistumine takistaks mõistuse ja iseloomu tõelist arenemist, teeks inimesest ainult masina. See ei ole Looja eesmärk. Ta soovib, et inimene, tema loomisväe kroon, jõuaks oma arengus kõrgeimale võimalikule tasemele.
Ta asetab meie ette õnnistuse kõrguse, milleni ta soovib meid oma armu läbi viia. Ta kutsub meid üles end temale andma, et ta saaks täita oma tahet meis. Meie ülesandeks jääb vaid valida, kas me soovime vabastamist patuorjusest ja osa saada Jumala laste aulisest vabadusest. EGW “Tee Kristuse juurde”