Tõde valgustab
Jumala Sõna, kui seda uuritakse hoolikalt ja palvemeelselt, hoiab inimesi õiges tasakaalus. Selles Sõnas on Jumala tee selgelt määratletud. Mitte keegi, kes uurib siiralt Sõna, ei jää pimedusse.
Me ei või lükata kõrvale Jumala saadetud valgust ja samal ajal ikkagi selle kiirtes käia. Et üldse kristlased olla, peame olema kristlased kõiges, ilmutades Tema voorusi, tehes Tema tegusid. Meie kaitse on tõde. Kui Püha Vaim on istutanud südamesse tõe, siis suudame selgelt mõista erinevust õige ja vale vahel. EGW “Pilk ülespoole”
Alandlik meel
Nende juures, kes kogevad piibellikku pühitsust, ilmneb alandlikkus. Moosese sarnaselt on nad näinud pühaduse aukartustäratavat ülevust ja nad näevad oma väärtusetust, võrreldes igavese Jumala puhtuse ja üleva täiuslikkusega.
Mingit eneseülistust ega hooplevat väidet patutusele pole neis, kes käivad Kolgata risti varjus. Nad teavad, et nende patt on põhjustanud ahastust ja valu Jumala Poja südamele ning mõte sellest toob nad alandlikkusele. Need, kes elavad kõige lähemal Jeesusele, mõistavad kõige selgemalt inimkonna nõrkusi ja patusust ning nende ainsaks lootuseks on ristilöödud ja ülestõusnud Päästja teened. EGW “Suur võitlus”
Imeline and
Armastada Jumalat üle kõige ja omakasupüüdmatult üksteist – see on parim and, mida Taevane Isa võib meile anda. See armastus ei ole mööduv impulss, vaid jumalik põhimõte, püsiv vägi. Pühitsemata süda ei saa sellist armastust luua. See esineb vaid südames, kus valitseb Jeesus. “Me armastame, sest Tema on meid enne armastanud.” Jumaliku armu läbi uuendatud südames on armastus valitsevaks tegutsemispõhimõtteks. See vormib iseloomu, suunab ajesid, kontrollib ihasid, õilistab kiindumusi. Kui selline armastus hinges elab, muudab see kogu elu armastusväärseks ning avaldab õilistavat mõju kõigile lähedalolijaile. EGW “Apostlite teod”
Issandalt saadud talendid
Jumal on andnud inimestele laenuks talendid – mõtlemisvõime kasutamiseks, südame oma trooni asupaigaks, kiindumuse teistele õnnistuste jagamiseks ja südametunnistuse patus veenmiseks. Igaüks on Issandalt midagi saanud ja igaüks peab tegema oma osa Jumala töö vajaduste täitmisel. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Nähes kaugemale
Kuigi loodus on patu tõttu moonutatud, ei kõnele see üksnes loomisest, vaid ka lunastusest. Ehkki maa tunnistab needusest ilmselgete kõdunemise märkidega, on see siiski külluslik ja kaunis oma eluandva väe märkidega.
Puud heidavad oma lehed maha ainult selleks, et saada värskema rohelusega rüütatud, lilled surevad, et uues ilus tärgata, ning igas loova väe ilmingus on kinnitus, et me võime saada uueks loodud “tõe õiguses ja vagaduses”. (Ef 4:24) Nii saavad neist looduse objektidest ja toimingutest, mis meenutavad nii elavalt meie suurt kaotust, meie jaoks lootuse kuulutajad.
Sama kaugele kui ulatub kurjus, kostab meie Isa hääl, mis palub oma lastel näha patu olemust selle tagajärgedes, manitseb neid kurja hülgama ja kutsub head vastu võtma. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Tormis
Nii nagu Jeesus toetus usu kaudu Isa hoolitsusele, nii tuleb ka meil toetuda oma Päästjale. Kui jüngrid oleksid tormis Jeesust usaldanud, oleksid nad jäänud rahulikuks. Nende hirm hädaohu korral näitas nende uskmatust. Üritades end päästa, unustasid nad Jeesuse; ja alles jõuetusest meeleheitesse aetuna pöördusid nad Tema poole palvega, et Tema neid aitaks.
Väga sageli kogeme sama, mis Jeesuse jüngrid. Siis kui saabuvad katsumustetormid ja sähvivad välgud; siis, kui lained löövad üle pea, võitleme me tormiga üksi, unustades, et on keegi, kes võib meid aidata. Me toetume oma jõule, kuni kaotame lootuse ja oleme valmis hukkuma. Siis meenub Jeesus, ja kui me hüüame Tema poole, et Tema meid päästaks, ei hüüa me asjatult. Kuigi Ta noomib kurvalt meid uskmatuse ja eneseusalduse pärast, ei jäta Ta meid iialgi vajaliku abita.
Kui Kristus elab meie südames, ei ole meil vaja karta. Elav usk Lunastajasse rahustab elumere ja päästab meid ohust sel teel, kuidas Tema peab parimaks. EGW “Ajastute igatsus”