Ole oma valikus kindel
Issand ei sunni inimesi õiglaselt elama, halastust armastama ja alandlikult Jumalaga käima. Ta seab inimeste ette hea ja halva ning teeb selgeks, missugused on ühe või teise eluviisi tagajärjed. Kristus kutsub meid: “Tulge minu järel.” Kuid meid ei sunnita kunagi Tema jälgedes käima.
Kui me seda teeme, siis sihiliku valiku tulemusena. Kui me näeme Kristuse elu ja iseloomu, tärkab meis tugev soov olla iseloomult Tema sarnane ning me püüame Issandat tundma õppida, sest Tema on kindel nagu koit. Siis hakkame mõistma, et “õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud.” (Õp 4:18) EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Armuline Jumal
Eriti tänapäeval, maailma ajaloo lõppjärgus, nõuab Issand oma lastelt järeleandmatut valvsust. Ehkki võitlus on raugematu, ei jäeta kedagi võitlema üksi. Inglid aitavad ja varjavad neid, kes on alandlikud Jumala ees. Issand ei peta kunagi inimest, kes Temale loodab. Kui Tema lapsed tõmbuvad kurja eest varju otsides Tema ligi, tõstab Ta kaastundes ja armastuses lipu kaitseks vaenlase vastu. “Ärge puutuge neid,” ütleb Ta, “sest nad on minu omad. Ma olen neid märkinud oma peopesadesse.” EGW “Prohvetid ja kuningad”
Elu kuulekuses
Kristuse nimel palumine tähendab palju. See tähendab, et me peame omaks võtma Tema iseloomu ja meelsuse ning tegema Tema tegusid. Päästja tõotus on tingimuslik. “Kui te mind armastate,” ütles Ta, “siis pidage minu käsusõnu.” Ta päästab inimesi mitte koos pattudega, vaid pattudest; ja need, kes Teda armastavad, näitavad oma armastust kuulekusega.
Tõeline sõnakuulmine lähtub südamest. See on harmoonia Kristusega. Kui me Talle allume, siis samastab Ta oma mõtted ja eesmärgid meie omadega; meie mõtted ja tunded vormuvad Tema tahte järgi nii, et kuuletudes Temale, kuuletume me ühtlasi oma südame soovile. Meie õilistatud ja pühitsetud tahe leiab, et ülim rõõm on teenida Jumalat. Kui me tunneme Jumalat nii, nagu meil on võimalus Teda tunda, siis on meie elu pidev sõnakuulmise elu. Kui õpime mõistma Kristuse iseloomu ja oleme ühenduses Jumalaga, muutub patt meile vastikuks. Nii nagu Kristus inimesena täitis käsku, nii täidame ka meie, kui me juurdume jõuallikas. EGW “Ajastute igatsus”
Sõltudes Jumalast
Millal iganes inimene midagi saavutab, olgu kas vaimulikes või ajalikes asjades, peab ta meeles pidama, et ta suudab seda koostöös oma Loojaga. Hädavajalik on mõista meie sõltuvust Jumalast. Liiga palju usutakse inimesse, liiga palju loodetakse inimeste leiutistele. Liiga vähe usaldatakse väge, mida Jumal on valmis jagama. “Me oleme Jumala kaastöölised.” (1Kr 3:9)
Mõõtmatult tühine on see osa, mida inimlik jõud saavutab, aga kui see on ühendatud Kristuse jumalikkusega, suudab inimene kõik selle jõuga, mida Kristus jagab. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Tundes tõde
Tõde tuleb südamega vastu võtta; see nõuab tahte alistamist. Kui tõde oleks võimalik tunnustada ainult mõistusega, ei takistaks uhkus seda tegemast. Kuid tõde saab vastu võtta ainult annina ning selle tingimuseks on loobumine igast patust, milles Jumala Vaim märku annab. Ükskõik kui suured võiksid olla inimese eelised tõde tunda, pole neist kasu, kui süda ei ole avatud ning ei loobuta kõigist harjumustest ja kommetest, mis käivad vastu tõe põhimõtetele. Neile, kes anduvad Jumalale siira sooviga tunda ja täita Tema tahet, avaneb tõde Jumala väena õnnistuseks. Nad oskavad teha vahet inimeste vahel, kes kõnelevad Jumala nimel ja kes vaid enda nimel. Variserid ei allutanud oma tahet Jumala tahtele. Nad ei tahtnud tunda tõde, vaid tahtsid leida vabandusi, kuidas tõest mööda hiilida. Kristus näitas, et sellepärast ei mõistnud nad Tema õpetusi. Seejärel nimetas Ta tunnuse, mille abil eristada õiget õpetajat petisest:
Isekas meelsus rõhutab ennast. Kristus taotles Jumala au. Ta rääkis Jumala sõnu. See tunnistas Temast kui tõeõpetajast. EGW “Ajastute igatsus”