Nimi peopesas
Jeesus ei vabanda patte, vaid osutab patukahetsusele ja usule, ning tõstab andestust nõudes üles oma haavatud käed Isa ja pühade inglite ees, öeldes: “Ma tunnen neid nimepidi. Olen märkinud nad oma peopesadesse.” “Jumala meelepärased ohvrid on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” (Ps 51:19) Kristus katab ustava oma õigusega, et esitada kogudust oma Isale “austatuna, nii et tal ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast.” (Ef 5:27) EGW “Suur võitlus”
Lähemale Jeesusele
Mida lähemal oleme Jeesusele, mida selgemini näeme Tema iseloomu puhtust, seda selgemini näeme ka patu äärmist patusust ning seda vähem soovime ülistada iseennast. Meie hing tunneb siis pidevat igatsust Jumala järele ja me tunnistame pidevalt, tõsiselt, südamest oma patte ning alandume südamest Tema ees. Meie kristliku elu igal sammul muutub meie meeleparandus sügavamaks. Me teame, et meie jõud seisneb ainult Kristuses ning me tunnistame koos apostliga: “Ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head.” “Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.” (Rm 7:18; Gl 6:14) EGW “Apostlite teod”
Püha Vaimu läbi Kristuses
Taim kasvab, võttes vastu seda, mida Jumal tema elu säilitamiseks annab. Taim sirutab juured sügavale mulla sisse. Ta imeb endasse päikesepaistet, kastet ja vihma. Ta võtab õhust eluks vajalikke aineid. Samamoodi peab kristlane kasvama koostöös jumalike mõjudega. Oma abitust tundes peame ära kasutama kõik võimalused, mis antakse meile täielikuma kogemuse saavutamiseks. Nii nagu taim juurdub mullas, nii peame meie ajama oma juured sügavale Kristusesse. Nii nagu taim võtab vastu päikesepaistet, kastet ja vihma, peame meie avama oma südame Pühale Vaimule.
Töö ei saa tehtud “väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand”. (Sk 4:6) Kui hoiame oma mõtted Kristusel, siis kosutab Ta meid “nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad”. (Ho 6:3) Ta paistab meile Õiguse Päikesena ja meil on “paranemine tema tiibade all”. (Ml 3:20) Siis me õitseme “nagu lilleke” ja “nagu viinapuu”. (Ho 14:6.8) Toetudes kogu aeg Kristusele kui meie isiklikule Päästjale, kasvame kõigis asjus Temasse, kes on meie pea. “Nii nagu te nüüd olete Kristuse Jeesuse võtnud vastu Issandaks, nõnda käige Temas, olles juurdunud ja ülesehitatud Temas ning kinnitatud usus, nõnda nagu teid on õpetatud.” (Kl 2:6.7) EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Edu sõltub Jumalast
Päästmistöö on lähedane koostöö kahe poole vahel – koostöö Jumala ja kahetseva patuse vahel. See töö on vajalik õigete põhimõtete kujundamiseks iseloomus. Inimene peab tegema tõsiseid jõupingutusi, et võita kõik, mis takistab tal saavutada täiuslikkust. Kuid tema edu sõltub täielikult Jumalast. Inimlikest püüetest ei piisa. Ilma jumaliku väe abita ei saavutata midagi. Jumal tegutseb ja inimene tegutseb. Vastupanu kiusatusele peab lähtuma inimesest, kes omakorda peab saama selleks väge Jumalalt. Ühelt poolt on lõpmatu tarkus, kaastunne, jõud; teiselt poolt – nõrkus, patusus, absoluutne abitus.
Jumal soovib, et õpiksime ennast valitsema. Kuid Ta ei saa meid aidata ilma meiepoolse nõusoleku ja kaastööta. Jumalik Vaim tegutseb inimesele antud võimete ja jõudude kaudu. Iseenesest pole me võimelised viima oma eesmärke, soove ega kalduvusi kooskõlla Jumala tahtega. Kui me aga tahame, et meile antaks tahtmist, siis teostab Õnnistegija selle meie eest, lükates “ümber kõik kõrgistused, mis tõstetakse Jumala tunnetuse vastu, võttes vangi iga mõtte Kristuse sõnakuulelikkuse alla”. (2Kr 10:5) EGW “Apostlite teod”
Ole õigel teel
“Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust.” See, kes täidab Jumala tahet, kes kõnnib Jumala poolt märgitud rajal, ei komista ega kuku. Jumala Vaim õpetab nägema õigesti tööülesannet ja juhib teda õigel teel, kuni töö lõpuni.
“Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust.” (Jh 11:9,10) See, kes käib enda poolt valitud teel, millele Jumal ei ole teda kutsunud, komistab. Tema jaoks muutub päev ööks, mis on täis varitsevaid ohte. EGW “Ajastute igatsus”
