Rahu Jeesuses
Need, kes usuvad Kristuse sõnu ja annavad end Tema hoolde ning elu Tema juhtida, saavad rahu ja kosutust. Miski selles maailmas ei saa neid nukrutsema panna, sest Jeesuse lähedus rõõmustab neid. Täielikus kuulekuses on täielik rahu. Issand ütleb: «Kindlameelsele Sa hoiad rahu, rahu sest ta loodab Sinu peale» (Jes.26,3). Meie elu võib näida labürindina, ent siis, kui usaldame end targa Meistri hoolde, toob Ta esile sellise elu ja iseloomu, mis austab Teda. Inimene, kelle iseloom ilmutab Kristuse au — Tema iseloomu — saab Jumala riiki. Lunastatud elavad koos Lunastajaga, sest nad on seda väärt. EGW “Ajastute igatsus”
Isa töö meis
«Mina olen tõeline viinapuu,» ütles Kristus. Selle asemel, et võrrelda end kauni palmi, uhke seedri või tugeva tammega, võrdles Ta end toe külge klammerduva viinapuuga. Palm, seeder ja tamm seisavad püsti ilma toeta, kuid viinapuu põimub võre ümber ja sirutub nii ülespoole. Sarnaselt oli Kristus inimesena sõltuv jumalikust väest. «Mina ei või iseenesest ühtki teha,» oli Ta öelnud (Joh.5,30).
«Minu Isa on viinamäe Aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, Tema kõrvaldab.» Ehkki oks on pealtnäha viinapuuga ühenduses, võib elav ühendus tüvega puududa. Siis ei toimu ka kasvu ja viljakandmist. Sarnaselt võib inimesel olla näiline ühendus Kristusega, kuid elav ühendus Temaga puudub. Inimesed saavad koguduse liikmeteks oma usu tunnistamise põhjal, ent nende iseloom ja käitumine näitavad, kas nad on tegelikult ühenduses Kristusega. Kui nad ei kanna vilja, on nad kärbuvad oksad.
«Ja igaüht, mis kannab vilja, Tema puhastab (kärbib), et see kannaks rohkem vilja.» Kaheteistkümnest jüngrist, kes olid Jeesust järginud, tuli üks kui kuivanud oks kõrvaldada. Ülejäänuid pidi kärbitama kibedates läbikatsumistes. Kärpimine teeb küll valu, kuid nuga on Isa käes. Ta ei tegutse hoolimatu käe ega ükskõikse südamega. Oksad, mis kaarduvad maani, tuleb lahti lõigata maiste tugede küljest, kuhu nende väädid klammerduvad. Nad tuleb suunata ülespoole, et nad leiaksid tuge Jumalas. Samuti tuleb kärpida üleliigselt lopsakat lehestikku, mis röövib viljade valmimiseks vajaliku elujõu. Kõrvaldada tuleb ka vesikasvud, mis takistavad Õiguse Päikese tervendavate kiirte juurdepääsu. Aednik lõikab ära kõik selle, mis takistab viljakust. EGW “Ajastute igatsus”
Usu ja elu kooskõla
Paljud peavad end kristlasteks lihtsalt sellepärast, et nad on nõus teatud usuliste õpetustega. Kuid nad ei rakenda tõde ellu. Nad ei ole tõde uskunud ja armastanud, sellepärast pole nad saanud jõudu ja armu, mida tõde pakub. Inimesed võivad tunnistada, et nad usuvad tõde, kuid kui see ei muuda neid lahkeiks, kannatlikeks ja taevalikult meelestatuiks, saab see needuseks kõigepealt inimesele endale ja tema mõju kaudu kogu maailmale.
Näeme ennast Kristuse valguses
Lunastaja elus ilmnesid täiuslikult Jumala käsu põhimõtted: armasta Jumalat üle kõige ja ligimest kui iseennast. Heldus ja ennastsalgav armastus oli tema hinge elu. Kui me teda vaatleme, kui valgus Päästjalt langeb meie peale, näeme oma südame patusust.
Sarnaselt Nikodeemosele kanname ehk meiegi endas valelootusi, et meie elu on olnud laitmatu, et meie kõlbeline moraal on kõrge, ja arvame, et meil pole tarvis tavalise patuse kombel oma südant Jumala ees alandada; kui aga Kristuse valgussära paistab meie hinge, näeme oma ebapuhtust, märkame oma motiivide isekust, vaenulikkust Jumala vastu, mis on rüvetanud iga teo meie elus. Siis saame teada, et meie õigus on tõepoolest nagu määrdunud riie ja et ainult Kristuse veri võib puhastada paturoojusest ning uuendada südame tema südame sarnaseks.
Kui prohvet Taaniel nägi hiilgust, mis ümbritses tema juurde saadetud taevasaadikut, valdas teda teadmine enda nõrkusest ja ebatäiuslikkusest. Prohvet kirjeldab imeväärse nägemuse mõju: “Kui ma nägin seda …, siis ei olnud mul enam rammu, mu näojume muutus kaameks ja ma jäin jõuetuks.” (Tn 10:8) Taoliselt puudutatud hing vihkab oma isekust, põlastab oma enesearmastust ja hakkab ihaldama Kristuse õiguse kaudu südamepuhtust, mis on kooskõlas Jumala käsu ja Kristuse iseloomuga. EGW “Tee Kristuse juurde”
Sõltumine Jumalast
Meil tuleb teha “eeskuju järele”, mille jättis Kristus, kes kannatas meie eest, et me käiksime Tema jälgedes. (1Pt 2:21) Kristuse sõnad õpetavad, et me peaksime ennast lahutamatult siduma oma Isaga taevas. Ükskõik, milline on meie koht elus, me sõltume Jumalast, kelle kätes on kõikide saatus.
Tema on määranud meile töö ning on varustanud meid võimete ja vahenditega selleks tööks. Nii kaua, kui me alistame oma tahte Jumala tahtele ning usaldame Tema tugevust ja tarkust, käime turvalist rada, et täita meie osa Tema suures plaanis. EGW “Ajastute igatsus”