Kristuse mäejutlus – ära tapa!
Inimese elus on asju, mis näivad olevat nii üheselt mõistetavad. Ja on asju, mis on kihilised nagu sibul. Käsk “Ära tapa” näib Kümnes käsus olevat päris lihtne: pole kellegi pihta püssi lasknud, väitsa vibutanud ega kurikaga vastu pead palli mänginud – ongi asi korras. Kuid Jeesuse käsitlus sellest käsust toob välja seaduse kihilisuse, selle sügavutimineva laiahaardelisuse, mis võtab ära võimaluse läheneda sellele “meri-põlvini” suhtumisega. Loomulikult ei räägi Jeesus siin kärbsepaberi ja hiirelõksu kasutamisest. Seda kihti ei maksa seadusest “Ära tapa” otsida. Fookuses on siin inimestevahelised suhted. Jeesus püüab hea seista, et need suhted oleksid rajatud samale vundamendile, millele on rajatud inimese ja Jumala suhted. Aga mida meie Issandal selle süvitsimineva teema kohta öelda oli, seda vaatleme koos meie jumalateenistusel 27. aprillil kell 11.00. Kõik on oodatud!
Kogudus
Meid on ääretult kallilt lunastatud. Ainult selle lunastushinna suuruse abil võime hoomata selle tagajärgi.
See maa, mille pind on niiskunud Jumala Poja pisaratest ja verest, on kavandatud kandma paradiisi kallihinnalisi vilju. Jumala rahva elus peavad ilmnema Tema Sõna tõed täies hiilguses ja kütkestavuses. Oma rahva vahendusel saab Kristus ilmutada Tema iseloomu ja kuningriigi põhimõtteid.
Kogudus on Jumala silmis väga kallihinnaline. Ta austab seda mitte välise paremuse pärast, vaid siira vagaduse pärast, mis eristab teda maailmast. Ta hindab kogudust selle põhjal, kuidas koguduse liikmed kasvavad Kristuse tundmises ja edenevad vaimulikus kogemuses.
Kristus soovib saada oma viinamäelt pühaduse ja isekusetuse vilju. Ta ootab sealt armastuse ja headuse põhimõtteid. Kogu kunsti ilu ei ole võrreldav selle meelelaadi ja iseloomu iluga, mida Kristus soovib oma järelkäijates esile tuua. Armu õhkkond, mis usklikku sisimalt ümbritseb ning Püha Vaim, kes töötab tema mõtteis ja meeltes, muudavad ta elu elulõhnaks ning Jumal saab tema tööd õnnistada.
Olgu kogudus kasvõi kõige vaesem oma maal ning ilma igasuguse välise veetluseta, kuid kui selle liikmetel on Kristuse iseloomu põhimõtted, on neil südames ka Tema rõõm. Inglid ühinevad nende jumalateenimisega. Tänulikest südametest tõusevad ülistus ja tänu Jumala juurde nagu healõhnaline ohver.
Issand soovib, et me hindaksime suurt lunastusplaani, mõistaksime, et Jumala lapseks olemine on meie väärtuslik eesõigus ning et me elaksime Tema palge ees sõnakuulelike ja tänulikena. Ta soovib, et teeniksime Teda rõõmsa meelega “uues elus” (Roomlastele 6:4). Ta tahaks näha meie südant õhkumas tänust selle pärast, et meie nimed on kirjutatud Talle eluraamatusse ja et võime heita kõik oma mured Tema kätte, kes kannab meie eest hoolt. Ta innustab meid rõõmustama selle üle, et oleme Issanda pärisosa, et Kristuse õigus on Tema pühade valge rüü ning et meil on õnnis lootus meie Päästja tulekule.
E.G.White’i raamatust “Kristuse tähendamissõnad”.
Jumalariik – seaduskuulekus või anarhia?
Näide Peetruse elust
Raskustes oleme me sageli Peetruse sarnased! Vaatame laineid selle asemel, et hoida pilk Kristusel. Meie sammud libisevad; mühisevad lained pahisevad meile kaela. Jeesus ei kutsunud Peetrust paadist välja selleks, et ta hukkuks. Ta ei kutsu meid endale järgnema selleks, et meid siis maha jätta. “Ära karda,” ütleb Ta, “sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!” (Js 43:1)
Jeesus tundis jüngrite iseloomu. Ta teadis, kui kibedad läbikatsumised neid ootasid. Selle juhtumiga järvel soovis Ta näidata Peetrusele tema nõrka kohta ja kinnitada, et julgeolek sõltus kindlast usaldusest Jumala väesse. Katsumuste tormid võis läbida ohutult ainult siis, kui oli täielik usaldus Päästjasse. Hetkel, mil Peetrus mõtles end olevat tugeva, oli ta nõrk ja alles siis, kui ta tunnetas oma nõrkust, mõistis ta täieliku sõltuvuse vajadust. Kui Peetrus oleks sellest õppetunnist õppinud, ei oleks ta langenud suuremas katsumuses.
Päevast päeva õpetab Jumal oma lapsi. Igapäevase elu kogemustes valmistab Ta neid tööks laiemal tööpõllul. Igapäevaste katsumuste tulemus otsustab võidukuse või kaotuse elu otsustavates võitlustes. EGW “Ajastute igatsus”