Nimi peopesas
Jeesus ei vabanda patte, vaid osutab patukahetsusele ja usule, ning tõstab andestust nõudes üles oma haavatud käed Isa ja pühade inglite ees, öeldes: “Ma tunnen neid nimepidi. Olen märkinud nad oma peopesadesse.” “Jumala meelepärased ohvrid on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” (Ps 51:19) Kristus katab ustava oma õigusega, et esitada kogudust oma Isale “austatuna, nii et tal ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast.” (Ef 5:27) EGW “Suur võitlus”
Lähemale Jeesusele
Mida lähemal oleme Jeesusele, mida selgemini näeme Tema iseloomu puhtust, seda selgemini näeme ka patu äärmist patusust ning seda vähem soovime ülistada iseennast. Meie hing tunneb siis pidevat igatsust Jumala järele ja me tunnistame pidevalt, tõsiselt, südamest oma patte ning alandume südamest Tema ees. Meie kristliku elu igal sammul muutub meie meeleparandus sügavamaks. Me teame, et meie jõud seisneb ainult Kristuses ning me tunnistame koos apostliga: “Ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head.” “Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.” (Rm 7:18; Gl 6:14) EGW “Apostlite teod”
Püha Vaimu läbi Kristuses
Taim kasvab, võttes vastu seda, mida Jumal tema elu säilitamiseks annab. Taim sirutab juured sügavale mulla sisse. Ta imeb endasse päikesepaistet, kastet ja vihma. Ta võtab õhust eluks vajalikke aineid. Samamoodi peab kristlane kasvama koostöös jumalike mõjudega. Oma abitust tundes peame ära kasutama kõik võimalused, mis antakse meile täielikuma kogemuse saavutamiseks. Nii nagu taim juurdub mullas, nii peame meie ajama oma juured sügavale Kristusesse. Nii nagu taim võtab vastu päikesepaistet, kastet ja vihma, peame meie avama oma südame Pühale Vaimule.
Töö ei saa tehtud “väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand”. (Sk 4:6) Kui hoiame oma mõtted Kristusel, siis kosutab Ta meid “nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad”. (Ho 6:3) Ta paistab meile Õiguse Päikesena ja meil on “paranemine tema tiibade all”. (Ml 3:20) Siis me õitseme “nagu lilleke” ja “nagu viinapuu”. (Ho 14:6.8) Toetudes kogu aeg Kristusele kui meie isiklikule Päästjale, kasvame kõigis asjus Temasse, kes on meie pea. “Nii nagu te nüüd olete Kristuse Jeesuse võtnud vastu Issandaks, nõnda käige Temas, olles juurdunud ja ülesehitatud Temas ning kinnitatud usus, nõnda nagu teid on õpetatud.” (Kl 2:6.7) EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Elan usus
Kristus muudab südame. Ta on usu läbi sinu südames. Sa pead säilitama selle ühenduse Kristusega usu ja oma tahte temale allutamise kaudu. Niikaua kui sa seda teed, töötab ta sinus, et sa tahad ja tegutsed tema meele järgi. Nii võid sa öelda: “Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.” (Gl 2:20) Jeesus ütles oma jüngritele: “Sest teie pole rääkijad, vaid teie Isa Vaim kõneleb teie kaudu.” (Mt 10:20) Niisiis, Kristuse töö sinus avaldub sama vaimu ja samasuguste heade tegude – õiguse ja sõnakuulmise tegude – läbi.
Nii ei ole meis enestes midagi, millega kiidelda. Meil pole mingit alust enesekiituseks. Meie lootuse ainus alus on meie teeneks loetud Kristuse õigus ja see, mida Kristuse Vaim meis ja meie läbi esile toob. EGW “Tee Kristuse juurde”
Ohver, Eestkostja, Vend
Mitte keegi peale Jumala Poja ei saanud teostada meie lunastamist. Ainult tema, kes oli Isa rinna najal, võis teda ilmutada. Ainult tema, kes tundis Jumala armastuse kõrgust ja sügavust, võis seda avaldada. Isa armastust kaotatud inimkonna suhtes ei saanud väljendada miski vähesem kui lõpmatu ohver, mille Kristus tõi langenud inimese eest.
“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.” Isa ei andnud teda mitte ainult selleks, et ta elaks inimeste hulgas, vaid selleks, et ta kannaks nende patud ja sureks nende eest. Jumal kinkis oma Poja langenud inimkonnale.
Kristus pidi ennast samastama inimesega, arvestama tema huvide ja vajadustega. Tema, kes oli üks Jumalaga, ühendas end inimlastega sidemetega, mis ei katke iialgi. “Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks.” (Hb 2:11) Ta on meie Ohver, Eestkostja, Vend, kes kannab inimkuju Isa trooni ees ja on lunastatud inimsooga üks läbi igaviku – Inimese Poeg. Ja seda selleks, et inimene saaks patu laostavast mõjust ja hävingust kõrgemale tõstetud, et ta võiks peegeldada Jumala armastust ja osa saada pühaduse rõõmust. EGW Tee Kristuse juurde”
Igatsedes Jumala järele
Tõuse ja mine oma Isa juurde. Ta tervitab sind juba kaugelt. Kui sa astud Tema poole kahetsuses kas või ühe sammu, kiirustab Ta sind oma piiritu armastuse käsivartega embama. Tema kõrv on avatud kahetseva hinge appihüüule. Tema teab südame kõige esimest sirutust Jumala poole.
Ühtki palvet, ükskõik kui kõhklevat, pole tehtud, ühtki pisarat, ükskõik kui salajas, pole valatud, ühtki siirast igatsust Jumala järele, ükskõik kui nõrka, pole hellitatud, nii et Jumala Vaim sellele vastu ei tuleks. Juba enne, kui palve on kuuldavale toodud või südame igatsus teatavaks saanud, tuleb Kristuse halastus vastu armule, mis tegutseb inimhinges. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Lepingumärk Jumala headusest
Missugune armulikkus Jumala poolt! Missugune kaastunne eksliku inimese suhtes, panna suure Jumala ja inimese vahelise lepingu märgiks pilvedesse kaunis kirev vikerkaar!
See sümbol pilvedes peab kinnitama kõigi usku ja usaldust Jumalasse, sest see on Jumala halastuse ja headuse märk inimeste suhtes. Kuigi Jumal oli sunnitud maa veeuputusega hävitama, ümbritseb Tema halastus siiski maad. Jumal ütles, et kui Ta vaatab pilvedes olevat vikerkaart, siis Ta meenutab seda. Ta ei taha, et arvaksime, nagu Ta ealeski unustaks, Ta rääkis vaid inimesega tema keeles, et inimene võiks Teda paremini mõista. EGW “Lunastuslugu”
