Hinnalisim annetus
Meie tegusid väärtustavad tegelikult meie ajendid — kas häbistades või austades meid. Jumala silmis pole väärtuslikemad need suured asjad, mida kõigi silmad näevad ja kõigi suu ülistab. Rõõmsal meelel täidetud väikesed kohustused, märkamatult antud väikesed annetused, mis võivad inimsilmale tunduda väärtusetuina, on Jumala silmis sageli kõige hinnalisemad. Usust ja armastusest tulvil süda on Jumalale kallim kui kõige hinnalisem annetus. EGW “Ajastute igatsus”
Isa sõrmejäljed
Kui su meeled tunnevad rõõmu selle maailma kütkestavast ilust, siis mõtle uuele maale, kus ei tunta iialgi patu ega surma hävitavat mõju, maale, kus looduse nägu ei tumesta needuse vari. Kujuta ette päästetute kodu ja tea, et see on palju imelisem kui su säravaimgi kujutlusvõime suudab maalida. Jumala mitmekesistes loodusandides näeme vaid tema auhiilguse kahvatut kuma. Kirjutatud on: “Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.”1.Kr 2:9
Poeedil ja loodusteadlasel on loodusest palju rääkida, kuid kristlane oskab maa kaunidusele anda kõrgeima hinnangu, sest ta näeb selles Isa sõrmejälgi ja märkab tema armastust lilles, puus ja põõsas. Keegi ei suuda vääriliselt hinnata mäe ega oru, jõe ega mere tähendust, kui ta ei näe selles Jumala armastuse väljendust inimese suhtes. EGW “Tee Kristuse juurde”
Jumal alalhoidjana
Kogu tõde — avaldugu see looduses või Piiblis — on üks tervik.
Tavaliselt tähistatakse mõistega “loodusseadused” seda, mida inimesed on suutnud avastada materiaalset maailma juhtivatest seadustest. Ent kuivõrd piiratud on nende tunnetus ja kui tohutu on valdkond, milles Looja võib tegutseda oma seaduste kohaselt, jäädes surelikule mõistusele täielikult mõistetamatuks!
Loodus teenib Jumalat. Jumal ei tühista oma seadusi ega tegutse nendega vastuolus, vaid kasutab neid pidevalt oma tööriistadena. Loodus tunnistab aktiivsest mõistusest, mis avaldub loodusseadustes ja nende kaudu. Isa ja Poeg tegutsevad looduses pidevalt. Kristus ütles: “Minu Isa tegutseb tänini ja mina tegutsen!” (Joh.5,17).
Jumal on maailmas pidevalt tegev loodu alalhoidjana. Meie süda lööb ja kopsud töötavad mitte seetõttu, et mehhanism on kord käima pandud ja jätkab käiku oma seesmise energia tõttu, vaid seetõttu, et kõige eest kannab hoolt Tema, kelles “me elame, liigume ja oleme” (Apt.17,28). Temast kõneleb iga meie hingetõmme ja südamelöök. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Meie Isa palve – suhted Jumalaga
Meie Isa palve jaguneb laias laastus kahte ossa. Neist esimene puudutab inimese suhteid oma Jumalaga. Mida Jeesus selle teema kohta õpetas, sellest mõtiskleme koos hingamispäeval, 14. septembril kell 11.00 Põltsamaa Adventpalvelas. Kõik olete teretulnud!
Vormija kätes
Pottsepp võtab savi ja vormib seda oma tahte järgi. Ta mudib ja töötleb seda. Ta rebib selle mitmeks ja surub kokku tagasi. Ta niisutab ja seejärel kuivatab seda. Ta laseb sel mõnda aega olla nii, et ei puuduta seda. Kui see on täiuslikult vormitav, jätkab ta tööd ja teeb sellest anuma. Ta annab sellele kuju ning silub ja lihvib seda potikedral. Ta kuivatab seda päikese käes ja kuumutab ahjus. Nii saab sellest anum, mis sobib kasutamiseks. Samamoodi soovib suur Meistertööline meid vormida ja kujundada. Ja nagu savi on pottsepa käes, nii peame olema meie Tema käes. Me ei tohi püüda teha pottsepa tööd. Meie osa on allutada end Meistri vormimisele. EGW “Tervise teenistuses”
Jumala tundmine ja iseloom
Jumala tundmine, nagu see on ilmutatud Kristuses, on tundmine, mille peavad omandama kõik, kes päästetakse. See on tundmine, mis muudab inimese iseloomu. Ellu vastu võetuna loob see hinges Kristuse kuju. See on tundmine, mida Jumal oma lapsi omandama kutsub. Selle kõrval on kõik muu tühine ja tähtsusetu.
Kõikide põlvkondade jooksul ja kõikides maades on iseloomu kujundamise tõelised alused olnud samad – Jumala Sõnas sisalduvad põhimõtted. Ainus kindel ja ohutu reegel on teha seda, mida ütleb Jumal. “Issanda korraldused on õiglased” ning “kes nii teeb, see ei kõigu iialgi!” (Ps 19:9; 15:5) Just Jumala Sõnaga astus apostel vastu oma aja väärteooriatele, öeldes: “Sest teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud.” (1Kr 3:11) EGW “Apostlite teod”
Sõnas on valgus
Pühakirja ei tohi lugeda traditsiooni või inimeste spekulatsiooni tuhmis valguses. Samahästi võiksime püüda tõrvikuga päikesele valgust näidata, kui selgitada Pühakirja inimeste traditsiooni või kujutlusvõime abil. Jumala püha Sõna au esiletõstmiseks ei ole vaja maise tõrvikuvalguse kuma. Sõnas eneses on valgus – Jumala au ilmub ning selle kõrval on kõik teised valgused tuhmid. EGW “Kristuse tähendamissõnad”








