Jeesus eelistas eemalduda linnakärast rahulikele väljadele ja mägedesse, et õpetada seal oma jüngreid. Need paigad pakkusid paremat tausta õpetustele, mida Ta soovis oma jüngritele jagada. Jeesus kogus meelsasti rahvahulga sinise taeva alla mõnele mäenõlvale või järvekaldale. Keset Jumala loomingut sai Ta pöörata oma kuulajate mõtted inimeste kätetöödelt Jumalale. Looduses toimuv kasvamine kujutas Tema kuningriigi põhimõtteid. Siis kui inimesed tõstsid pilgu mägede poole ja silmitsesid Jumala imelist kätetööd, meenutasid nad väärtuslikke õppetunde. Nii on igaühega, kes läheb Kristust südames kandes loodusesse. Ta tunneb pühalikkust. Loodus meenutab Issanda tähendamissõnu ja kordab Tema nõuandeid. Kohtumine Jumalaga looduses õilistab ja rahustab südant. EGW “Ajastute igatsus”

Hinge pühitsemine Püha Vaimu töö kaudu tähendab Kristuse iseloomu istutamist inimesse. Evangeeliumi religioon on Kristus kogu inimese elus – elav, aktiivne põhimõte. See on Kristuse arm, mis ilmneb iseloomus ja teostub heades tegudes. Evangeeliumi põhimõtteid ei saa lahutada ühestki elu praktilisest osast. Kogu kristlik kogemus ja töö peab peegeldama Kristuse elu.

Armastus on jumalakartuse alus. Ükskõik missugune on usutunnistus, mitte kellelgi ei ole puhast armastust Jumala vastu, kui tal pole omakasupüüdmatut armastust oma venna vastu. Kuid me ei saa iial seda vaimu endale, püüdes teisi armastada. Meil on vaja südamesse Kristuse armastust. Kui enese mina on sulandunud Kristusesse, voolab armastus välja spontaanselt. Kristliku iseloomu täielikkus on saavutatud siis, kui seestpoolt tuleb pidevalt soov teisi aidata ja õnnistuseks olla, kui taeva päikesepaiste täidab südame ning paistab välja näoilmest. EGW “Kristuse tähendamissõnad”