Jumala Sõna avardav mõttetera
Jumala tõe päike on valgustanud meid ja me peame peegeldama seda valgust pimeduses kõndijate teele. EGW “Maranatha meie Issand tuleb”
Piiblisalm
“Võit on Issanda käes.” (Õp 21:31)
Paasapüha
Iisraeli rahva kõik tulevased sugupõlved pidid kord aastas pidama suure vabastamise mälestuseks püha. Tulevastel aastatel seda püha pühitsedes pidid iisraellased jutustama oma lastele lugu päästmisest, nagu õhutas Mooses.
Paasapüha pidi olema nii mälestuslik kui ettetähenduslik. Mälestuspühana viitas see Egiptusest vabastamisele, ettetähenduslikuna suunas aga mõtted suurele päästmisele, mil Kristus vabastab oma rahva patuorjusest. Paasatall sümboliseeris Jumala Talle – meie ainsat pääsemislootust. Apostel ütleb: “Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud.” (1Kr 5:7) Üksnes paasatalle tapmisest polnud küllalt, talle verd tuli võida uksepiitade külge. Sarnaselt sellele peavad Kristuse vere teened saama osaks inimesest. Ei piisa uskumisest, et Kristus suri maailma eest. Meil tuleb uskuda, et Ta suri isiklikult meie eest. Ja meil tuleb Tema lunastava ohvri teened enda jaoks vastu võtta. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Vili
Kui jagame Jumala ajalikke õnnistusi, äratab meie armastus ja osavõtlikkus saajas tänutunde Jumala suhtes. Südame pinnas on ette valmistatud vaimuliku tõe seemneks. Tema, kes annab külvajale seemne, paneb seemne idanema ja igaveseks eluks vilja kandma.
Vilja mulla sisse külvamisega kujutab Kristus ohvrit, mille Ta tõi meie lunastamiseks. “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure,” ütleb Ta, “siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Samamoodi kannab Kristuse surm vilja Jumala riigi heaks. Sarnaselt taimeriigi seadustega on Tema surma tulemuseks elu.
Kõik, kes kannavad vilja Kristuse kaastöölistena, peavad kõigepealt langema maha ja surema. Elu peab heidetama maailma vajaduse vagudesse. Enesearmastus ja omakasupüüdlikkus peavad kaduma. Kuid eneseohverduse seadus on samas enese alalhoiu seadus. Maa sisse maetud seeme kannab vilja ning see külvatakse omakorda maha. Niimoodi mitmekordistub saak. Põllumees säilitab vilja nii, et viskab selle ära. Ka inimese elus tähendab andmine elamist. Elu, mida säilitatakse, on see elu, mis on tasu ootamata antud Jumala ja inimeste teenimiseks. Need, kes oma elu selles maailmas Kristuse pärast ohverdavad, hoiavad seda igavese elu jaoks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Head mõtted
Kristuse seesmine tundmine teeb inimese kõlblikuks võtma vastu elukrooni, mis ei kao. EGW “Maranatha meie Issand tuleb”
Selgitav mõttetera
Me oleme suutelised õiguse Päikese eredatele kiirtele vastama, sest kui Kristus meie hinge valgustab, annab ta valguse ja elu. EGW “Te saate väe”
Ajaloo õppetunnid
Iisraeli laste ajalugu on kirjutatud manitsuseks ja õpetuseks meile, kellele on maailma lõpu ajad kätte jõudnud. Need, kes jäävad neil viimastel päevadel usus kindlaks ja saavad lõpuks sissepääsu taevasesse Kaananisse, peavad kuulama hoiatussõnu, mida Jeesus Kristus israeliitidele kõneles. Kõrbekogudusele anti õppetunnid, mida Jumala rahvas peab läbi põlvkondade igavesti õppima ja tähele panema. Jumala rahva kogemus kõrbes on Tema rahva kogemus käesoleval ajal. Tõde on kõigil aegadel varjupaik neile, kes jäävad kindlaks kord pühadele antud usule. EGW “Pilk ülespoole”
Inimeste valgus
Kõik Jumala määrused on antud selleks, et meie kogemused võiksid olla külluslikud ja rõõmsad. Johannes kirjutab Kristusest: “Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu ja elu oli inimeste valgus.”
Elu on seotud valgusega ja kui meil pole Õiguse Päikese valgust, ei saa meil olla elu Temas. Seda valgust jagatakse kõigile. Vaid siis, kui me sellest ise eemaldume, tabab meid pimedus. Jeesus ütles: “Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.” Meid ümbritsevas maailmas ei saa olla elu ilma valguseta. Kui päike lõpetaks kiirgamise, siis hukkuksid kõik taimed ja loomad. See illustreerib hästi asjaolu, et ilma Õiguse Päikese kiirteta ei saa meil olla ka vaimulikku elu. Kui me paneme õitsva taime pimedasse ruumi, siis varsti see närtsib ja sureb. Oma vaimuliku elu võime kaotada, kui elame kahtlustes ja pimeduses. …
Nii nagu Johannest, pole ka meid kutsutud üle võtma Kristuse kohta, vaid tunnistama valgusest, et juhtida inimesi Tema juurde. … Ärgu keegi, kes tunnistab Kristusest, tehku ennast tähtsaks ega soovigu pälvida inimeste tähelepanu, vaid ta püüdku esile tõsta Jeesust.
Inimestes enestes pole mingit valgust. Kristusest lahutatuna oleme kui süütamata küünlad. Nagu kuul, mis on varjatud päikese eest, pole endal valgust, nii ei saa ka meie ise viia ühtki valguskiirt selle maailma pimedusse. Kui me aga pöörame end Õiguse Päikese poole ning astume ühendusse Kristusega, hõõgub terve meie olemus jumalikust valgusest. EGW “Jumala pojad ja tütred”
