Lõikustänu jumalateenistus 13. oktoobril kell 11.00
Jumal lõi seemne – nii nagu Ta lõi ka maa – oma sõnaga. Oma sõnaga andis seemnele jõu kasvada ja paljuneda. Tema ütles: “Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!” Ja nõnda sündis… Ja Jumal nägi, et see oli hea” (1.Moosese 1:11,12). See sama sõna paneb ikka veel seemne kasvama. Iga seeme, millest tungivad rohelised idulehed mullast välja päikese kätte, kuulutab Looja Sõna imejõust; Temast, kes “ütles, ja nõnda see sai” (Psalmid 33:9).
Kristuse mäejutlus
Ehk oleme lugenud või kuulnud lugu hästi toimivast asutusest, mille kodukorra esimene reegel, Punkt 1, sätestab, et „ülemusel on alati õigus”. Järgmine reegel ütleb aga, kuidas toimida siis, kui ülemusel ei ole õigus: „Punkt 2 – kui ülemusel ei ole õigus, siis vaata Punkt 1.”
Me kõik armastame õigust. Eriti veel siis, kui meil on õigus (või vähemalt näib õigus olevat). Mäejutluse 4. õnnelikuks kiitmine räägib meile ka midagi õigusest. Millist õigust pidas silmas Jeesus Kristus, iseloomustades selle omajat kui Jumala armuriigi kodanikku? Millise õiguse järele peaksime meie igaüks nälga ja janu tundma nii, justkui oleks tegemist elu ja surma küsimusega?
Neile küsimustele püüame vastust leida hingamispäeval, 29. septembril kell 11:00 meie koguduse hommikusel jumalateenistusel. Kõik on oodatud!
Järgneb püha-õhtusöömaaja teenistus.
Kristuse tähendamissõnad
Tähendamissõnadega õpetamise kaudu viitab Päästja tõeliseleTõkestatud tee
Iisraeli vägev Jumal on ka meie Jumal. Võime Teda usaldada ning kui kuuletume Tema nõudmistele, tegutseb Tema meie heaks sama ilmselgelt kui Ta tegutses oma vana-aja rahva heaks. Igaüht, kes soovib järgida sõnakuulmise teed, ründavad mõnikord kahtlused ja usupuudus. Tee näib vahel nii tõkestatud olevat, et see tundub päris läbipääsmatuna ning viib lausa meeleheitele, kuid Jumal ütleb meile: Minge edasi!
Hirmuäratavaina näivad raskused, mis täidavad teie hinge kartusega, kaovad, kui astute sõnakuulmise teel edasi – alandlikult Jumalale lootes. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Meiegi vajame vahendajat
Kui Jaakob pärast patustamist – Eesavi petmist – isakodust põgenes, rõhus teda süütunne. Üksildase ja põlatuna, lahutatuna kõigest, mis elus kallis olnud, rõhus ta hinge eriti üks mõte: hirm, et patt on ta Jumalast lahutanud, et taevas on ta maha jätnud. Oma kurbuses heitis ta palja maa peale puhkama, ümberringi vaid üksildased mäekünkad ja pea kohal selge, särav tähistaevas. Magades tajus ta kummalist valgust: ennäe, tasandikult, millel ta lamas, näis tohutu, varjutaoline redel ulatuvat taeva väravateni, Jumala inglid liikusid mööda seda üles ja alla, ülevalt hiilgusest kostuv jumalik hääl kuulutas lohutuse ja lootuse sõnumit.
Nii sai Jaakob teada, kes võis tema vajadust ja hinge igatsust rahuldada – Lunastaja. Rõõmu ja tänulikkusega vaatas ta ilmutatud teed, mille kaudu tema, patune, võis taastada ühenduse Jumalaga. Tema unenäo saladuslik redel esitas Jeesust, ainsat vahendajat Jumala ja inimese vahel. Samale võrdkujule vihjas Kristus oma jutuajamises Naatanaeliga: “Te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde”. (Jh 1:51) EGW “Tee Kristuse juurde”
