22. mail toimus Põltsamaa lastetöö osakonna poolt korraldatuna retk-maastikumäng teemal „Iisraeli kõrberännak“. Kuna rändamisvõimelises eas lapsi on Põltsamaal suhteliselt vähe, olid kaasa kutsutud kõik noored ja vanemadki.

Idee autor ja läbiviija oli Eha Põldaru, kes sellise ürituse korraldamise mõtet oli kandnud juba mitu kuud. Eha räägib sellest nii: „Hakkasin teemat uurima ja ideid üles kirjutama. Kuna noored on aktiivselt noorteõhtuid korraldanud, tahtsin neid organiseerimisest säästa ja üllatuse teha. Nädal varem hakkasin vaikselt sellest üritusest rääkima. Kui mult küsiti marsruudi ja sihtkoha järele, siis selle jätsin kuni lõpuni saladuseks; ka sellest, mida teel olles tehakse, vaikisin. Ega ju Iisraeli rahvas ka ei teadnud, kuhu Jumal neid viib ja mis teel juhtub.“

Teekonna alguseks koguneti Pajusis, mitte kaugel Põltsamaa jõest, kohaliku ujumiskoha juures. Moodustati grupid, kes pidid demonstreerima, kuidas Kõrkjamerest läbi mindi. Meie grupis vist jäigi Mooses, väljasirutatud käega, kepp peos, Kõrkjamere kaldale – „rahvas“ sai „veest“ nii ruttu läbi. Sellest aga polnud midagi, sest mingit võistlust gruppide vahel ei korraldatud.

Edasi suunduti Pajusi mõisa parki, kus kõigepealt viktoriiniga kõrberännaku üksikasju meelde tuletati. Oli, mille üle arutada, aga lõppkokkuvõttes polnud tulemused sugugi pahad, sest õigeid vastuseid kuuldes kostus kõikidest gruppidest rahulolevaid häälitsusi. Seejärel pidi „rahvas“ oma ridu korrastama sellega, et n.-ö. perekonnad joonistasid igaüks endale lipu, mille alla koonduti. Lippudelt tuli välja, et meil olid kolm põhilist perekonda: lillelapsed, algajad südamlikud matkajad ja kalad.

Lippude lehvides jõudsime „Maarasse“, kus oli joogiks kõlbmatu vesi. Selle tiigi vett, kuhu jõudsime, meie hulgast keegi proovida ei tahtnud, aga tegelikus Maaras prooviti järele, et vesi oli kibe. Meenutasime, et Jumal näitas ühe puu, mille pidi vette heitma, et vesi joodavaks saaks. Arutasime nõkse, millega tollestsamast tiigiveest tänapäevaste teadmiste taustal joogikõlblikku vett saada. Pakuti filtreerimist, keetmist ja aurustamist. Ehk oli jutuks midagi veel, aga üsna meeleolukas pakkumine oli seegi, et võiks ka lihtsalt siirupit lisada.

Iisrael laulis võidulaulu kohe pärast Kõrkjamerest läbi minekut. Eestlastena tuli meile lauluaeg siis, kui jõudsime lauluväljakule. Igal grupil oli ülesandeks lihtsalt üks laul esitada, aga leidus neid, kes käigu pealt kohe uue laulugi tegid. Meelde jäid sõnad: „Kui sa sääske näed, siis käsi kokku löö…“ tuttavale viisile „Kui sul tuju hea…“ Tõepoolest, meie „kõrberännaku“ põhilised nurina põhjustajad olid sääsed.

Järgmine peatuspunkt oli Eelim, kus oli 12 veeallikat ja 70 palmipuud. Meie „Eelimi“ tihedasse võsasse oli peidetud kolm veepudelit, igale grupile üks. Ülesandeks oli pudel nii tühjaks juua, et kõik grupiliikmed sellest osa saaksid, aga keegi pudelit suuga ei puudutaks.

Oligi aeg nii kaugel, et olime jõudnud Siinaile, käskude andmise paika. Käskude andmine ei läinud meilgi viperusteta, sest need olid osaliselt tuhmunud ja kustunud ning iga grupp pidi need oma lehel taastama ja õigesse järjekorda panema. Tõdesime, et meie õnneks on Jumala käsud jätkuvalt jõus, kuigi võib tunduda, et polegi nagu midagi järele jäänud. Oma igapäevasesse ellu võtsime meeldetuletuse, et oleme jätkuvalt kutsutud olema Jumala käskude taastajad.

Järgnevalt astusime päris pikalt mööda tolmust teed. Vahepeal pidi iga grupp oma „nõrkenuid“ kandma, siis aga joostes oma grupiliikmetele sõnumi viima. Vahva oli kuulda kõrva sosistatud sõnumit „Varsti saab süüa“ ja lipata kogu jõust, et seda head sõnumit järgmisele teatevahetusele edasi öelda. Tuli aga välja, et pidime otsima loodusest kolm söödavat taime ja põhjendama, miks need on head süüa. Taimed leidsime, samuti tuli innukaid põhjendusi, miks need taimed head süüa on, nagu küllusesarvest, aga millegipärast visati needsamad hiiglakasulikud ja uskumatult head taimenäidised pärast esitlust lihtsalt maha. Kas igatseti vutte?

Ühel hetkel pandi meie ette väikese kotikesega mitmesuguste viljade näidiseid. Pidime meenutama, missugused olid need viljad, mida maakuulajad Kaananist tõid. Läkski täppi! Olid viinamarjad, viigimarjad ja granaatõunad! Aga seistes paarikümnekesi pisikese kotikese ees, milles oli ehk kolm õuna ja pisut pähkleid ja rosinaid ja muid kuivatatud puuvilju ning üks (?) viinamarjakobar, tekkis mul küsimus, kes said süüa neid viinamarju, viigimarju ja granaatõunu, mida 12 maakuulajat tõid. Või ei söönudki neid solidaarsuse mõttes keegi?

Teel pidime me veel leidma ristsõna, selle ära lahendama ja tegema looduslikust materjalist risti – selle meenutuseks, et vaskmadu pandi ridva otsa, kui maod laagrit ründasid. Rännaku lõpu poole meil laulud enam nii hästi välja ei tulnud, olime ehk väsinud. Aga olime jõudnud „emorlaste“ maa piirile, kus pidime igast grupist saatma läbirääkija palvega, et meid lastaks sealt läbi minna. Tegelikult lõppes see alandlik palve sõjaga, meie aga lõpetasime seal mängu ja lahke perenaine pakkus meile pesemisvõimalust, puhkust ja süüa. Meiega rännaku kaasa teinud peremehele ja perepojale oli see suureks üllatuseks – nendel polnud aimugi, et nende kodu retke lõppsihiks osutub. Seal esitasime veel mitmeid stseene Piiblist üldiselt, aga eriliselt tegime läbi kolm stseeni: vesi kaljust, sõda amalekkidega ja vaskmadu.

Hilisel õhtutunnil märkas keegi küsida, kuidas tolleks õhtupoolikuks kuum kõrbeilm organiseeriti. Eks seegi oli Jumala arm, sest selle pärast oli tõesti palvetatud. Ilmateade lubas vihma algust selleks samaks õhtupoolikuks, küll algusega Lääne-Eestist. Meil läks külmaks järgmisel päeval. Tänu Jumalale!

Kaananisse me ei jõudnud. Poole päevaga 40 aastat katta on võimatu. Meie rännak jätkub. Õhtul koos olles võisime siiski kogeda taeva eelmaitset, sest ühisest koosolemisest oli suur rõõm. Kõige parem on aga ees, uus maa, kus saame olla Jumalaga koos igavesti!

15. mai õhtul kogunesid noored päikeseküllases kirikusaalis, mis oli dekoreeritud mitmesuguste maakaartide, teatmeteoste ja gloobusega. Kõik see pidi ärgitama otsustama, missugune peaks olema see koht, kus oleks mõnus töötada. Nagu arvata oligi, olid valitud kohad erinevad ja said seega kandideerida erinevatele suveniiridele. Samuti said kohaletulnud rääkida oma meelistegevustest. Ka siin kehtis reegel, et mis ühele parim, ei pruugi seda sugugi teisele olla.

Piibli uurimisel leiti, et uuel maal on valik, millega tegeleda, väga rikkalik. Ainus asi, mis sinna teed ei leia, on kurjus. Kogu keskkond, mis praegu on rikutud, puhastatakse kuni algaineteni tulega ning luuakse uus kaunis loodus. Ka inimesed, kes praegu üha vananevad ja tuhmuvad, saavad alatiseks nooruse värskuse ja jõu. See ei ole vaimude maailm, vaid tegelik reaalne elu.

Hooaja viimane noorteõhtu püüdis panna mõtlema, mida ma kõige enam tahaksin teha, sest uueksloodud maal on kõik võimalused, et realiseerida kõige kõrgemaid ambitsioone ja kogeda kõige fantastilisemaid emotsioone. Lühidalt võeti kokku ka eelmistel kordadel õpitu. Lauludele andis uue jume noortekeskusest laenutatud helitehnika.

Personalijuhi kohuseid täitis Heldi, kelle organiseerida oli ka muusikaline osa. Juhiabina astus üles Vallo, kelle leiutatud valemid tõid elevust ja jagasid inimesed töörühmadesse. Piibliuurimist juhtisid Kaisa ja Kalle. Kaidi ja Vallo koostööna tuli seinale õhtu kokkuvõtteks ääretult põneva muusikaga esitlus. Laulmises, mida vedasid Heldi ja Kaia, ühines kogu seltskond. Et laudadele toodaks suupisteid, selle eest hoolitses Maarja. Erkki aitas helitehnika tuua ja üles panna. Tänud kõigile, kes kaasa aitasid!

8. mai on koguduste kalenderplaanis perepäev, emadepäev. Põltsamaa noored võtsid eesmärgiks ka see päev kõikidele emadele meeldejäävaks teha.

Teenistus algas Guido ja Kalle poolt esitatud kauni puhkpilliduoga. Noored lugesid tsitaate emast raamatust “Adventkodu”. Ema on kuninganna oma kodus, tema mõju ulatub igavikku, ta on Kristuse kaastööline, kujundades oma laste iseloomu.

Nii suured kui väikesed lapsed laulsid ja mängisid emadele. Vello sõnavõtu aluseks oli Matteuse 19 peatüki salmid 13-15. Emade igatsuseks oma lapsi Jeesuse juurde tuues oli, et Jeesus palvetaks nende pärast ja õnnistaks neid. Sellest sõnavõtust jäi kõlama mõte, kui tähtis on palvetada oma laste, aga ka koguduse eest.

Eriliselt läks kõigile südamesse Heldi flöödimäng koos Älise deklamatsiooniga L. Koidula “Ema süda”.

Hele meenutas oma sõnavõtus enda vanaemasid. Vanaemal on tähtis roll nii lapse füüsilisel kui ka vaimsel kujunemisel. Isade ja poegade esituses kõlanud laul “Lapsepõlve paradiis” kõneles just sellest, et iialgi ei lähe meelest vanaema loetud Piiblilood.

Viiulihelide saatel ulatati kõikidele emadele värsked kevadlilled, milleks olid nartsissid. Koosoleku lõpus paluti ka veel emadele ja vanaemadele õnnistust.

Soovime emadele ja vanaemadele palju palvejõudu ning tarkust Jumalalt igaks päevaks!